Tegelikult ma ei tea, kui pikk on maailma pikim, aga tugevasse esikolmikusse vast ikka jõuaks, sest nii palju on vaja korraga öelda! Mõtlesin juba isegi oma jutu linti lugemise peale, aga ilmselt seda viitsite veel vähem kuulata (vahepeal kindlasti eksiksid mu mõtted muudele radadele, näiteks oiniinunnuoravjust-jooksebmöödahoovijacharlieajabtedataga vms).
Niisiis, käin jälle tööl täie hooga. Tagasi tulles ootas kohe tore "üllatus" - Ethan lahkub firmast. Marylandi kontoril pole praegu palju tööd, ootame, et tuleks uusi projekte (praegu on jah/ei vastust ootamas vähemalt 2 megasuurt projekti). Pealegi on Steve ja Ethan väga võrdsed oma oskustelt ja panustelt ning mõlemale lihtsalt ei jätku tegevust. Niisiis otsustas Ethan, et läheb uutele jahimaadele oma karjääri edendama. Täitsa kahju, kuna mulle väga meie kolme omavaheline dünaamika meeldib, mis tööl tekkinud on.
Niisiis, käin jälle tööl täie hooga. Tagasi tulles ootas kohe tore "üllatus" - Ethan lahkub firmast. Marylandi kontoril pole praegu palju tööd, ootame, et tuleks uusi projekte (praegu on jah/ei vastust ootamas vähemalt 2 megasuurt projekti). Pealegi on Steve ja Ethan väga võrdsed oma oskustelt ja panustelt ning mõlemale lihtsalt ei jätku tegevust. Niisiis otsustas Ethan, et läheb uutele jahimaadele oma karjääri edendama. Täitsa kahju, kuna mulle väga meie kolme omavaheline dünaamika meeldib, mis tööl tekkinud on.
Samuti avastasin, et seoses viimase suure projektiga esitati MS&R-le kahjutasunõue (maja lõplik üleandmine venis ja projekti kogumaksumus läks vist umbes 2% üle eelarve). Ma ausalt öeldes ei saa sellest nõudest väga aru, sest maja, mis MS&R valmis disainis, on megaäge ja miks keegi peaks peale nii vahva maja valmimist nii kuri olema! Ethan disainis Robert Venturi maja Philadelphias, mis pidi kuulus olema oma akende pärast (väikesed naljakad ja palju :D) ümber kunstikooliks. Maja on kaitse all, nii et fassaadi pidid samaks jätma, aga maja keskele lõigati auk, et valgust tuua ja samuti tehti vahekorrused. Septembris kolisid üliõpilased sisse, aga lift oli valesti programmeeritud, nii et kui vajutasid nupule, mis pidi viima teisele korruse, siis tegelikult lõpetasid teise korruse vahekorrusel või kolmandal. Keegi, kes oli välja nuputanud, mis nupp, mis korrusele viib, kleepis post-it'id nuppude peale, aga need kadusid ruttu.
Tulemus on mu meelest väga vinge (Ethan käib iga neljapäev seal ja jälgib töö kulgu ning teeb pilte ja siis näitab meile ka), teisaldatavate seintega esimene korrus, et erinevaid stuudioruume tekitada (koos on arhitektid, moedisainerid, filmiinimesed ja kes kõik veel) ning samuti ei puudu koolist ka oma catwalk. Rääkimata vingetest treppidest. Lähen kindlasti käin seal ka kunagi ära, siis teen pilte ja näitan teile ka. Projekt ise on siin üleval, aga see ei anna seda kõige õigemat õhustikku edasi, kuna päris valmis saanud majast pilte pole veel lisatud. Kokkuvõtteks saab meie firmale antud situatsioonis ainult paari pisiasja süüks panna, kogu asja hilinemine on ehitaja süü. Ehitaja on aga ülikooli juhtkonnaga kuidagi seotud (suured sõbrad) ning nemad on suhteliselt puutumatud. Õnneks on meie firmal ka kindlustus ning kui asi peaks kohtusse jõudma (mida ta ilmselt ei tee, sest mingit alust pole), siis see katab enamus kulusid. Oma suureks imestuseks sain teada, et see pole päris esimene kord, kui midagi sellist on juhtunud, Minneapolise kontoril on 5-6 korda oma ajaloos ette tulnud (seda ajalugu on neil nii kuskil 30 aasta kandis vist).
 |
| Sama maja aastal 1985 |
Kõigele lisaks suutsin ma Adobe'i programmikogumiku ära lõhkuda enda tööarvutis. Tegelikult see pole minu süü (ühel hetkel täiesti lambist otsustas, et ei tööta enam), aga nalja on sellega palju saanud viimasel kahel päeval. Täna tegin vist tunnike tööd ja ülejäänud aja üritasin uuesti programme arvutisse saada (aktiveerimiskood on täitsa olemas ja kõik vägagi legaalne). Lõpuks jõudsin selleni, kuidas mu arvuti ütles, et selle programmi installimiseks peab mul olema KÕIKIDE luba (EVERYONE'S permission). Huvitav, kelle kõikide (kõikide maailma inimeste?). Tavaliselt peab ikka ainult administraatori oma olema.
Pühapäeval oli meil jõulupidu. Kuna see oli pereüritus, võisin Marguse ka kaasa võtta (nad juba enne pidu naljatlesidki, et peavad ta ikka üle tsekkama, kas sobib mulle). Garth võttis meid auto peale ja viis Steve'i juurde koju, kus pidu toimus. Tal oli väga hubane ja mõnus maja, mõtlesime Margusega, et meil on ka kunagi päris oma kodu sama vahva ja hea. Sõime-jõime ning veetsime lõbusalt aega. Kuna kõikidel olid lapsed kaasas (Stevel ja Ethanil on neid kahe peale kuus tükki kokku), siis väga läbuks asi ei kiskunud, olime rohkem viisakad ja napsutasime niisama. Lastel olid muidugi head mänguasjad seal, patareidega töötavad relvad, mis suudavad 25 "kuuli" välja tulistada ilma laadimata.
Ükspäev nägin unes, kuidas olime Margusega paradiisisaarel ning mul jäi kurk valusaks. Läksime kohalikku kliinikusse, mis oli nõukaaegse arhitektuuriga megasuur monstrum tühjade koridoridega. Sain süsti ühe naisarsti käest, kes ütles, et kui süst mõjuma hakkab, siis tuleksin kliinikusse tagasi, seni võin saare peal ringi vaadata (süst pidi narkoos olema, aga kõik tundus jube loogiline nagu unes ikka :D). Avastasime siis saart, aga süst ei mõjunud, veits raskem oli neelata ainult ja rääkida, aga magama ei pannud. Läksime tagasi arsti juurde, kuid seda naist polnud. Järgmine hommik läksime uuesti ja see naisarst oli vahetunud meesarsti vastu, kes jutu käigus võttis oma valget džemprit seljast ära, et oma paljast torsot näidata ning pani siis selga tagasi. Ja niimoodi mitu korda, nii muuseas jutu saateks. See mees otsustas, et peab mul mandlid sealsamas ära lõikama, et see on nii kiire ja väike protseduur, šnit-šnit. Ja ma mõtlesin juba suure rõõmuga, et saab nüüd palju jäätist süüa. Siis aga nägin, et arsti vastuvõtutuba oli nagu mu vanaema magamistuba (mööbel ja paigutus) ja kõik käisid sealt oma poriste jalgadega läbi. Mõtlesin, et nii ebasanitaarne värk ikka, et ma seal küll mandleid ei lase ära lõigata ning vaidlesin tükk aega arstiga. Lõpuks tüüp ütles, et jah, tegelikult mul vist polegi vaja neid eemaldada, aga selle jubeda hambakivi mu hammaste pealt võtab ta küll ära...
...ja see unenägu sobib suurepäraseks sissejuhatuseks Barbadose muljetele...
Meie naabruskonnas oli päris palju koeri. Kõrvalmajas elas üks valge kutsu, kellele meeldis hirmsasti öösel haukuda, ilmselt ahvide peale (kõik nägid ahve, peale Marguse). Ning teel randa jäi meile palju villasid ette, kus olid kurjad valvekoerad. Üks kutsu (ilmselt dobermani ja millegi segu)haukus eriti naljakalt (see heledama häälega). Kuulake ise siit (alguses on kuulda mu kutsudega rääkimise häät :D)
Manchineelipuud nägime ka, vilju ei söönud ja vihmaga selle alla varju ei läinud. Pead ei või anda, aga ükspäev, kui tuul oli eriti tugev, siis olid meduusid ka platsis, aga väiksemad. Üks oli lillat värvi ja selline rusikasuurune, sellest ujusime kähku eemale ning tolleks päevaks olid ujumised tehtud. Sääskede vastu kasutasime igasugu tõrjevahendeid ning pimedas väga palja ihuga väljas ei viibinud. Kodus oli nii köögis kui ka toas meil jogurtitopsid koos beebiõli ja citronellaga. Lõhn oli päris tugev, aga hoidis sääsed eemal. Igast muid väikseid putukaid oli majas küll, ilmselt mingid sipelgalaadsed asjad ja üks sisalik tuli ka meile aknast sisse.
Aastavahetusel oli kindel plaan randa minna oma söögi-joogiga, kuid Abiga rääkides laitis ta selle mõtte kohe esimesel päeval maha. Rannas pidavat hullult ohtlik olema, üldse tundus kõik väga ohtlik tema jaoks, millest me alles hiljem aru saime. Ta rääkis ka ühe loo, kuidas kaks politseinikku olid kaks turistineiut ära väkanud, aga unustasid oma mütsid pärast maha ning selle järgi saadi nad kätte. Abi pakkus välja peo ühes istanduses, mis tundus ka OK, aga üritasime lõpuks peale mitut päeva kaalumist ikka randa minna.
Aastavahetuse päeval rääkisime temaga, et läheme ikka randa, aga sellele järgnes kuskil pooletunnine loeng, kuidas meid seal ära röövitakse, tapetakse ja seejärel mõnitas ta meid veits, et kas tahame RROMANTIKAT minna tegema. Siis saime aru, et ega temaga vist kõik korras ei ole, kui ta nii imelikult käitub. Läksime lõpuks ikka kaasa temaga istanduse peole, sest ta lubas, et viib meid kell 00.00 randa ilutulestikku vaatama. Pidu oli suht jama, siukest süldimuusikat mängiti ja keskealised naised otsisid aplate pilkudega endale mehi. Saime endale vahvad peokübarad-tiaarad pähe ja pärlid kaela. Südaööks läksime randa ning selgus, et seal on nii palju inimesi ja kõik rannakohvikud olid lahti, et oleksime vabalt võinud terve õhtu seal veeta. Järgmine kord jääme ikka endale kindlaks (meie üks uue aasta lubadustest, muideks).
Ilutulestik oli nii ilus! Samas nagu väga kohale ei jõudnud, et uus aasta tuli, sest Kariibi mere vesi peegeldas rakette ning see tundus kõik nii ebareaalne. Aastavahetus tähendab ju lund, külma ja šampust, mitte sooja, vett ja rumm-koka pooleks (kohalik Mount Gay rumm on väga hea). Pärast läksime koju ning tegime enda kommete kohaselt ikka šampapudeli ka lahti, mille olime varem päeval valmis ostnud ning istusime rõdul tähistaeva all ja ajasime juttu. Järgmine päev ärkasime alles kell 3.
Üks päev viis Abi meid Bridgetowni, Barbadose pealinna. Viimine tähendas siis seda, et tegi meile tuuri, aga autost ja lendasime kõigest päris kiiresti mööda, peatusi ei teinud. Mida rohkem temaga aega veetsime, seda rohkem sai selgeks, et ta on üsna ebastabiilne. Ühel hetkel oli väga lõbus ja tore ja viskas nalja ja kui korraks selja keerasid, siis tagasi vaadates võis ta olla hoopis teine inimene, kuri ja tujukas. Samal tuuri päeval tahtis ta ise poest läbi käia ning meie Margusega lonkisime tal poes sabas. Kui ta jäi oma lihakäntsakat pikemaks ajaks valima, mõtlesime, et läheme otsime vett siis, kui juba seal oleme. Mingi hetk märkasin, et ta käib närviliselt mööda vahekäike ja otsib meid, aga ei märganud. Niisiis püüdsime ta ise kinni ja ta põhimõtteliselt sõimas meil näod täis, et kus olime ja kui ma lihtsalt naeratasin (nagu ma alati teen, sest mai saanud aru, milles probleem oli), siis ta tegi mu naeru eriti mõnitavalt järgi. Ta on juba sellises soliidses eas ka, kuskil 50ndates ma pakuks, et sellist tiineka käitumist ei ootaks temalt. Võib-olla on mul lihtsalt vale arusaam, et inimesed muutuvad eaga normaalsemaks. Jõudsime tagasi autosse ja siis ta seletas meile edasi ümbruskonna ajaloo kohta nagu poleks midagi juhtunudki ning viskas nalja.
Rentisime lõpuks kolmeks päevaks rolleri. Alguses oli küll plaan jalgratastega ringi kimada, aga nendega poleks näinud nii palju ning jube palav oleks ka olnud pedaale sõtkuda. Margus räägib nendest seiklustest pikemalt. Ma võin niipalju öelda, et alguses oli päris jube seal taga istuda, kuna Margus polnud ka kunagi varem sõitnud rolleriga, aga lõpuks harjusin ära, kui nägin, et autojuhid on viisakad ja päris otsa ei sõida. Proovisin meie kodu lähedal ise ka natuke ringi paarutada, päris vahva oli, aga ma suure tee peale ei julgeks elu sees selle plastmasshunnikuga minna, nii et suur respekt Margusele!
Enamiku ajast tegime ise kodus süüa, sest paljud söögikohad tundusid väga kahtlased ning kohalikud soovitasid ka nina järgi otsustada, kas toit kõlbab söömiseks või ei. Üks tunnustatud hiina restoran, mis on ka Barbados in a Nutshell raamatus (eriti hea reisigiid, mida saab igalt poolt tasuta), oli pakkunud halvaks läinud krevette oma klientidele. Lõpuks otsustasime aga, et peame kohalikku toitu ka proovima ja tegime reserveeringu peenes restoranis (ma pole seda kunagi varem teinud, nii äge!).
Olime ise lõunarannikul, kuid restoran oli läänerannikul, aga kuna meil oli roller, siis polnud probleemi. Lõgistasime rõõmsalt sinna (kusjuures päris raske on nii pikalt rolleri peal istuda, kõik kohad väsivad ära ja päris ebamugav hakkab), kokku läks 1.5 tundi 17 km läbimiseks, sest esiteks me ei julenud põhimaanteel eriti kiiresti busside vahel kimada ning teiseks eksisime ära ka veel. Kohalikud olid aga megasõbralikud ja aitasid meid hädast välja. Jõudsime ikkagi õigeks ajaks pärale ning meid pandi istuma otse vee äärde, väga romantiline koht oli! Pluss seal oli maailma parim burks, ausõna! Ma pole kunagi midagi nii head söönud! See oli juustuburks hakkliha ja suitsupeekoniga ja imehea kastmega, ooohhh.... Lootsime päikeseloojangut ka näha, aga pilved tulid kahjuks ette, samas ilus oli ikkagi. Istusime päris mitu tundi seal, jõime veini, sõime ning lõõgastusime. Lõpuks venisime oma punase rolleriga rõõmsalt tagasi koju.
Käisime viimase päeva õhtul katamaraanireisil ka, millest samuti Margus räägib pikemalt. Võin seda öelda, et snorkeldada sai ka, aga mina ei suutnud seda toru endale suhu toppida (lähen paanikasse, kui kuulen enda hingamist) ning hulpisin prillid peas vees ja kui keegi röökis, et näeb kilpkonna, siis hoidsin hinge kinni ja pistsin pea veel alla. Sain ühe kilpkonna isegi huupi pildi peale (veealuste kaameratega on jube raske otsustada, kuhu suunata, sest neil on see väike ava ainult ja prilliga sinna sisse ei saa vaadata pluss aega ka pole, sest tuleb kiiresti reageerida). Muidugi pean ütlema, et ega ma suur fänn sellel kilpkonnade vaatamisel pole, sest jällegi segame ju loomi nende loomulikus elukeskkonnas. Kujutage ise ette, et mingid idioodid käivad päevast-päeva, aastast-aastasse vahtimas, mis kodus teete. Plusspool on vähemalt see, et nad elavad vabalt ja saavad meres ringi ujuda.
Lahkumispäeva hommikul tegime ühe varajase supluse ning koju jõudes panin bikiinid rõdule kuivama, et neid märjana kohvrisse ei peaks panema. Muidugi on Barbadosel eriti kõva tuul, see päev aga superkõva ning bikiinide alumine pool lendas maja katusele. Naabrite rõdult oleks vabalt ligi pääsenud, aga kedagi polnud kodus. Olin juba valmis nad sinna jätma, kuid siis tuli Abi meile järgi (olime juba ammu kokku leppinud, et toob meid lennujaamast ära ja viib ka sinna) ning tal olid õnneks võtmed ja mu püksikud said päästetud, halleluuja! Taaskord oli situatsioon, kus ta saabus eriti rõõmsas tujus ja ütles, et käib kõrvalkorteris paar minutit, vaatab oma meili ära ning siis ootab meid õues, kuni me viimaseid asju veel pakime. Olime ammu valmis, asjad õues, ootasime 15 minutit, pool tundi, teda ei tulnud kuskilt. Käisime ja koputasime ustele, kuid ei mingit vastust. Mõtlesin, et jääme lennuki peale hiljaks juba, sest kell oli üpriski palju (olen see reisipaanitseja, kes alati on 2 tundi enne lennuki õhkutõusmist lennujaamas kohal). Lõpuks ta tuli ja oli jälle kurja olemisega, isegi ei vabandanud, et me pidime ligi 40 minutit ootama, kuigi ütlesime talle, mis kell liikuda tahame. See selleks, igatahes jõudsime õigel ajal kohale ja kõik läks ilusasti.
Oh jaa, kuidas ma sain selle unustada, et Margus nägi ka lõpuks AHVi ja isegi kaks korda! Tema reis oli juba ainuüksi seetõttu korda läinud. Ning vastupidiselt mu esimesele muljele, olid need ahvid tegelikult sellised:
Järgmine peatus oli Miami ning kuna olime reisi alguses lubanud, et enam lennujaamas ööd ei veeda, siis buukisime endale hotellitoa Miami Beachil.
Miami lennujaam on meeletult suur. Muidugi tundus, et kõige ebatähtsamad kohad (nagu näiteks lõputud koridorid) olid tehtud eriti laiaks ja avaraks ja kohad, kus tegelikult oli ruumi vaja (passikontrolli järjekord, pagasilindi järjekord), olid megakitsad. Meil läks 2.5 tundi aega, et sealt lennujaamast välja saada. Muidugi super uudis on see, et Marguse viisat pikendati automaatselt, ehk siis praeguse seisuga kehtib see juuli alguseni, mis on super! Seisime nimelt tükk aega järjekorras ning saime lõpuks ühe eriti morni näoga tüübi juurde jutule. Olime tal viimased, sest ta pidi kuskile mujale minema. Kõiki dokumente esitades selgus, et olime põhiasja ära unustanud, ehk siis I-94 kaardid täita! See on see lipakas, mis klammerdatakse passi vahele ja mis ütleb, kui kaua sa võid riigis olla. Margus läks neid vorme otsima, kuni ma üritasin tüüpi rahustada ja vabandasin ette ning taha. Lõpuks küsis ta mult ka Marguse kohta küsimusi, et kauaks ta jääb ja mis tööd teeb. Margus jõudis viimakse vormidega tagasi, ma täitsin enda oma, passikontrolli tüüp täitis Marguse oma, tal oli vist tõest väga-väga kiire kuskile. Igatahes lõi ta Margusele pikenduse passi ja valmis see asi oligi! Ma ei tea, kas iga kord toimib nii, kui riigist väljas käia, aga loodame!
Hotelli saamine oli väga lihtne, üks buss läks lennujaamast otse pea-aegu hotelli ette. Enda tuppa sisse astudes ootas meid "meeldiv" üllatus, sisustus oli täpselt nagu nõuka ajast ning oli ka prussakaid põrandal märgata. Tahtsime võimalikult vähe aega hotellitoas veeta ning otsustasime sööma minna (olime ju taas Ameerikas, kus reaalselt julgesime ka kõike süüa :D). Leidsime paar blokki edasi minnes ühe itaalia restorani, mis tundus vahva. Tegime õige valiku, sest teenindus oli väga meeldiv ja toit oi kui hea! Olin suht surmväsinud ning tuppa tagasi jõudes vajusin kohe unne, isegi ei hoolinud prussakatest.
Hommikul jäime lennujaama bussist napilt maha (jooksime üle tee ja lehvitasime bussijuhile, aga see pani tuimalt edasi), kuigi reaalselt lahutas meid 5 sek bussipeatusesse jõudmisest. Ootasime järgmist bussi ning kuna väljas hakkas valgeks minema ka vaikselt (kell oli umbes 6 hommikul), siis lennujaama minnes nägime linna ka natuke. Kevadel tahame kindlasti tagasi minna! Lõpuks jõudsime peale toredat puhkust koju tagasi ja avastasime, et kodus on ka ikka hea olla.
The end!
Esmaspäeval on nüüd Obama ametisse vannutamine Washingonis (pean küsima vaba päeva töölt selle jaoks) ning ostsime just märtsiks Pablo Francisco stand-up'i piletid! Esimest korda saime õigel ajal jaole ja ei maganud pileteid maha (paistab, et kõikide muude asjadega, mida siin näha tahame, juhtub nii).
HUUH....nüüd sain vist küll kõik südamelt ära räägitud.
Enne reisi olin korraliku külmetuse endale saanud, nii et D.C-st New York'i poole teele asudes ei olnud mu tunne just kõige roosilisem. Pluss veetsime öö lennujaamas, kus meile üldse asu ei antud. Lõpptulemus oli see, et vandusime, et enam kunagi ei ööbi üheski lennujaamas. Lend Barbadosele oli täiesti talutav, kuskil neli ja pool tundi. Meid pandi istuma kohe väljapääsu juurde, nii et jalaruumi oli mõnusalt palju (polegi varem seal istunud). Saabudes olime nagu kubujussid oma miljoni riidekihiga, mul kaks paari sukkpükse jalas. Pidime seisma viisajärjekorras päris pikalt, nii et saime lõunamaa kliimat nautida oma vammustes.
Lennujaama oli meie korteri, kus plaanisime 10 päeva veeta, omanik (Abi) vastu tulnud. Tema enda auto oli "katki" ning sõitsime tema taksojuhist sõbraga meie peatuspaiga poole. Ma ütleks, et ega see takso ka väga terve ei olnud, turvarihma peale ei saanud tõmmata, kogu sisustus oli üles kistud, juhtmed ja asjad ripakil. Juht ise oli sõbralik ja peagi saime aru, et üldjuhul ongi kohalike autod samas seisus. Abi tundus tore, selline jutukas ja andis palju nõu. Kui olime asjad ära pannud, viis meid kohe tuuritama naabruskonnas ja lõpuks ka poodi. Ta ütles, et liiga kaugele ei taha minna, kuna auto rool ei pidavat hästi töötama ning parempöörded on riskantsed (kes ei tea, siis Barbadosel on vasakpoolne liiklus).
 |
| Abi auto |
Esimesel täispikal päeval, mis saarel veetsime, nägin kodu lähedal AHVI! Üritasin ka Margusele märku anda, aga sõnad ei tulnud korralikult välja, sest ma pole kunagi näinud elus ahvi vabas looduses. Ta tundus jube suur ning mu meelest läks üle sõidutee ühe suure hüppega. Suutsingi välja piuksatada AAAAHHHHVVV! ja läinud ta oligi. Margus oli väga pettunud, et tema ei näinud ning ülejäänud päevad möödusid ahvi otsides.
 |
| No enda arvates nägin umbes sellist karvapalli |
Otsingute vahepeale käisime ujumas hele-hele ja veel mõnusamas helesinises vees, mis oli nii soe. Üritasime päikest ka võtta, kuid ei teadnud esialgu, kuidas see rannatoolide laenutamine käib. Liiva sees istumise eest oli meid hoiatatud, et kodutud kiisud käivad rannas oma asja ajamas ja tänu sellele on parasiidid liivas, kes naha alla ronivad, kui piisavalt kaua istuda seal (pidi olema näha ka, kuidas need liiguvad naha all).
Olime ühe eriti ilusa hotelli leidnud otse ranna ääres (meie majake asus 20 minuti jalutuskäigu kaugusel veest) ning küsisime sealt ühe noormehe käest, kas saame ka lamamistoole laenutada. Ta ütles, et need on tegelikult hotelli klientidele, aga väikese tasu eest ikka on nõus meile midagi üles seadma. Saimegi kaks väga puhast ja tervet tooli ning varju ja raha vahetas vaikselt minu peost omanikku. Nautisime ülejäänud päeva päikest ja vett. Barbadosel sajab pea iga päev, kuid enamasti öösiti (väga tugevad vihmahood), kuid paar korda saime päeval ka sahmaka kaela. Samas see ei häirinud üldse, oligi pigem jahutav. Käisime ükspäev ujumas ka vihmaga, väga mõnus! Ostsime kollase ujumisrõnga, et sellega lainetes hullata. Alguses tundusid lained päris hirmuäratavad, lõpuks harjusime ära. Kahel päeval aga olid lained MEGAsuured, et vette minek ja sealt kaldale saamine olid tõsised katsumused. Nägin ka, kuidas laine rullis end ühele vene neiule peale ning tükk aega oli ainult ta jalgu siplemas näha, kui ta üritas püsti saada. Olin valmis juba appi minema, aga lõpuks ta sai ikka iseseisvalt hakkama (olen kunagi Portugalis laine alla jäänud ja sealt pidid sõbrad mu püsti tõstma, sest uued lained rullisid peale kogu aeg, päris hirmus oli). Kõige rohkem kohtasimegi seal venelasi, inglasi, kanadalasi ja soomlasi!
Muidugi olime enne reisi kõvasti valmistunud (mäletate ju mu poestitust igasuguste kohutavate elukate kohta) ning mitut sorti päikesekreeme kaasa ostnud. Mõtlesin, et esimesel päeval kasutan 50se kaitsega ja siis ülejäänutel 30sega. Ilmselgelt põlesin esimesel päeval päikest võttes ära ja aru ma ei saa, kuidas. Kahtlustan, et siinkandi päikesekreemides on mingi aine sees, mis mu nahale ei sobi. Ostsin peale ära põlemist(tegelikut olid ainult põsed natuke punased ning turja piirkond ka, mitte nii nagu Itaalia reisil, kus ma istudagi ei saanud) 70nese kreemi ning ka seda kasutades põlesin edasi, sest miski koostisosa pani naha täiega sügelema ja kipitama. Kui lõpuks aru sain, et kreemides on asi, võtsin oma Eestist ostetud 15 SPF välja ning määrisin seda peale. Kõik oli jumalast OK, päike ei põletanud ja nahk ei sügelenud ega kipitanud seda kasutades. Otsustasin siiski, et lauspäikese käes enam ei viibi, niisiis käisin pikkade käistega ringi ja luusisin mööda varje. Päris piin ausalt öeldes, sest ega seal suurt varju ei leidnud. Lõpuks avastasin, et võin oma vihmavarju päikesevarjuna kasutada ja edasine oli lust ning lilepidu.
Olen märganud, et mul on vist halb päikeseprillikarma, sest ükski paar ei püsi kaua. Seekord sai päikeseprillidele päike isiklikult saatuslikuks, sest kuumutas lihtsalt raame, kuni need paisusid ja katki läksid (muidugi samal ajal mul peas olles). Kuna sellises kliimas on prillid a must have, siis järgmisel päeva hommikul tegime kiire visiidi suvalisse suveniiripoodi ja 10 minuti pärast lahkusime juba mõlemad sealt uued päikeseprillid peas.
Meie naabruskonnas oli päris palju koeri. Kõrvalmajas elas üks valge kutsu, kellele meeldis hirmsasti öösel haukuda, ilmselt ahvide peale (kõik nägid ahve, peale Marguse). Ning teel randa jäi meile palju villasid ette, kus olid kurjad valvekoerad. Üks kutsu (ilmselt dobermani ja millegi segu)haukus eriti naljakalt (see heledama häälega). Kuulake ise siit (alguses on kuulda mu kutsudega rääkimise häät :D)
Manchineelipuud nägime ka, vilju ei söönud ja vihmaga selle alla varju ei läinud. Pead ei või anda, aga ükspäev, kui tuul oli eriti tugev, siis olid meduusid ka platsis, aga väiksemad. Üks oli lillat värvi ja selline rusikasuurune, sellest ujusime kähku eemale ning tolleks päevaks olid ujumised tehtud. Sääskede vastu kasutasime igasugu tõrjevahendeid ning pimedas väga palja ihuga väljas ei viibinud. Kodus oli nii köögis kui ka toas meil jogurtitopsid koos beebiõli ja citronellaga. Lõhn oli päris tugev, aga hoidis sääsed eemal. Igast muid väikseid putukaid oli majas küll, ilmselt mingid sipelgalaadsed asjad ja üks sisalik tuli ka meile aknast sisse.
Aastavahetusel oli kindel plaan randa minna oma söögi-joogiga, kuid Abiga rääkides laitis ta selle mõtte kohe esimesel päeval maha. Rannas pidavat hullult ohtlik olema, üldse tundus kõik väga ohtlik tema jaoks, millest me alles hiljem aru saime. Ta rääkis ka ühe loo, kuidas kaks politseinikku olid kaks turistineiut ära väkanud, aga unustasid oma mütsid pärast maha ning selle järgi saadi nad kätte. Abi pakkus välja peo ühes istanduses, mis tundus ka OK, aga üritasime lõpuks peale mitut päeva kaalumist ikka randa minna.
Aastavahetuse päeval rääkisime temaga, et läheme ikka randa, aga sellele järgnes kuskil pooletunnine loeng, kuidas meid seal ära röövitakse, tapetakse ja seejärel mõnitas ta meid veits, et kas tahame RROMANTIKAT minna tegema. Siis saime aru, et ega temaga vist kõik korras ei ole, kui ta nii imelikult käitub. Läksime lõpuks ikka kaasa temaga istanduse peole, sest ta lubas, et viib meid kell 00.00 randa ilutulestikku vaatama. Pidu oli suht jama, siukest süldimuusikat mängiti ja keskealised naised otsisid aplate pilkudega endale mehi. Saime endale vahvad peokübarad-tiaarad pähe ja pärlid kaela. Südaööks läksime randa ning selgus, et seal on nii palju inimesi ja kõik rannakohvikud olid lahti, et oleksime vabalt võinud terve õhtu seal veeta. Järgmine kord jääme ikka endale kindlaks (meie üks uue aasta lubadustest, muideks).
Ilutulestik oli nii ilus! Samas nagu väga kohale ei jõudnud, et uus aasta tuli, sest Kariibi mere vesi peegeldas rakette ning see tundus kõik nii ebareaalne. Aastavahetus tähendab ju lund, külma ja šampust, mitte sooja, vett ja rumm-koka pooleks (kohalik Mount Gay rumm on väga hea). Pärast läksime koju ning tegime enda kommete kohaselt ikka šampapudeli ka lahti, mille olime varem päeval valmis ostnud ning istusime rõdul tähistaeva all ja ajasime juttu. Järgmine päev ärkasime alles kell 3.
Üks päev viis Abi meid Bridgetowni, Barbadose pealinna. Viimine tähendas siis seda, et tegi meile tuuri, aga autost ja lendasime kõigest päris kiiresti mööda, peatusi ei teinud. Mida rohkem temaga aega veetsime, seda rohkem sai selgeks, et ta on üsna ebastabiilne. Ühel hetkel oli väga lõbus ja tore ja viskas nalja ja kui korraks selja keerasid, siis tagasi vaadates võis ta olla hoopis teine inimene, kuri ja tujukas. Samal tuuri päeval tahtis ta ise poest läbi käia ning meie Margusega lonkisime tal poes sabas. Kui ta jäi oma lihakäntsakat pikemaks ajaks valima, mõtlesime, et läheme otsime vett siis, kui juba seal oleme. Mingi hetk märkasin, et ta käib närviliselt mööda vahekäike ja otsib meid, aga ei märganud. Niisiis püüdsime ta ise kinni ja ta põhimõtteliselt sõimas meil näod täis, et kus olime ja kui ma lihtsalt naeratasin (nagu ma alati teen, sest mai saanud aru, milles probleem oli), siis ta tegi mu naeru eriti mõnitavalt järgi. Ta on juba sellises soliidses eas ka, kuskil 50ndates ma pakuks, et sellist tiineka käitumist ei ootaks temalt. Võib-olla on mul lihtsalt vale arusaam, et inimesed muutuvad eaga normaalsemaks. Jõudsime tagasi autosse ja siis ta seletas meile edasi ümbruskonna ajaloo kohta nagu poleks midagi juhtunudki ning viskas nalja.
Rentisime lõpuks kolmeks päevaks rolleri. Alguses oli küll plaan jalgratastega ringi kimada, aga nendega poleks näinud nii palju ning jube palav oleks ka olnud pedaale sõtkuda. Margus räägib nendest seiklustest pikemalt. Ma võin niipalju öelda, et alguses oli päris jube seal taga istuda, kuna Margus polnud ka kunagi varem sõitnud rolleriga, aga lõpuks harjusin ära, kui nägin, et autojuhid on viisakad ja päris otsa ei sõida. Proovisin meie kodu lähedal ise ka natuke ringi paarutada, päris vahva oli, aga ma suure tee peale ei julgeks elu sees selle plastmasshunnikuga minna, nii et suur respekt Margusele!
Enamiku ajast tegime ise kodus süüa, sest paljud söögikohad tundusid väga kahtlased ning kohalikud soovitasid ka nina järgi otsustada, kas toit kõlbab söömiseks või ei. Üks tunnustatud hiina restoran, mis on ka Barbados in a Nutshell raamatus (eriti hea reisigiid, mida saab igalt poolt tasuta), oli pakkunud halvaks läinud krevette oma klientidele. Lõpuks otsustasime aga, et peame kohalikku toitu ka proovima ja tegime reserveeringu peenes restoranis (ma pole seda kunagi varem teinud, nii äge!).
Olime ise lõunarannikul, kuid restoran oli läänerannikul, aga kuna meil oli roller, siis polnud probleemi. Lõgistasime rõõmsalt sinna (kusjuures päris raske on nii pikalt rolleri peal istuda, kõik kohad väsivad ära ja päris ebamugav hakkab), kokku läks 1.5 tundi 17 km läbimiseks, sest esiteks me ei julenud põhimaanteel eriti kiiresti busside vahel kimada ning teiseks eksisime ära ka veel. Kohalikud olid aga megasõbralikud ja aitasid meid hädast välja. Jõudsime ikkagi õigeks ajaks pärale ning meid pandi istuma otse vee äärde, väga romantiline koht oli! Pluss seal oli maailma parim burks, ausõna! Ma pole kunagi midagi nii head söönud! See oli juustuburks hakkliha ja suitsupeekoniga ja imehea kastmega, ooohhh.... Lootsime päikeseloojangut ka näha, aga pilved tulid kahjuks ette, samas ilus oli ikkagi. Istusime päris mitu tundi seal, jõime veini, sõime ning lõõgastusime. Lõpuks venisime oma punase rolleriga rõõmsalt tagasi koju.
Käisime viimase päeva õhtul katamaraanireisil ka, millest samuti Margus räägib pikemalt. Võin seda öelda, et snorkeldada sai ka, aga mina ei suutnud seda toru endale suhu toppida (lähen paanikasse, kui kuulen enda hingamist) ning hulpisin prillid peas vees ja kui keegi röökis, et näeb kilpkonna, siis hoidsin hinge kinni ja pistsin pea veel alla. Sain ühe kilpkonna isegi huupi pildi peale (veealuste kaameratega on jube raske otsustada, kuhu suunata, sest neil on see väike ava ainult ja prilliga sinna sisse ei saa vaadata pluss aega ka pole, sest tuleb kiiresti reageerida). Muidugi pean ütlema, et ega ma suur fänn sellel kilpkonnade vaatamisel pole, sest jällegi segame ju loomi nende loomulikus elukeskkonnas. Kujutage ise ette, et mingid idioodid käivad päevast-päeva, aastast-aastasse vahtimas, mis kodus teete. Plusspool on vähemalt see, et nad elavad vabalt ja saavad meres ringi ujuda.
 |
| Sain ka huupi võõraste naiste pepud pildile |
Oh jaa, kuidas ma sain selle unustada, et Margus nägi ka lõpuks AHVi ja isegi kaks korda! Tema reis oli juba ainuüksi seetõttu korda läinud. Ning vastupidiselt mu esimesele muljele, olid need ahvid tegelikult sellised:
Järgmine peatus oli Miami ning kuna olime reisi alguses lubanud, et enam lennujaamas ööd ei veeda, siis buukisime endale hotellitoa Miami Beachil.
Miami lennujaam on meeletult suur. Muidugi tundus, et kõige ebatähtsamad kohad (nagu näiteks lõputud koridorid) olid tehtud eriti laiaks ja avaraks ja kohad, kus tegelikult oli ruumi vaja (passikontrolli järjekord, pagasilindi järjekord), olid megakitsad. Meil läks 2.5 tundi aega, et sealt lennujaamast välja saada. Muidugi super uudis on see, et Marguse viisat pikendati automaatselt, ehk siis praeguse seisuga kehtib see juuli alguseni, mis on super! Seisime nimelt tükk aega järjekorras ning saime lõpuks ühe eriti morni näoga tüübi juurde jutule. Olime tal viimased, sest ta pidi kuskile mujale minema. Kõiki dokumente esitades selgus, et olime põhiasja ära unustanud, ehk siis I-94 kaardid täita! See on see lipakas, mis klammerdatakse passi vahele ja mis ütleb, kui kaua sa võid riigis olla. Margus läks neid vorme otsima, kuni ma üritasin tüüpi rahustada ja vabandasin ette ning taha. Lõpuks küsis ta mult ka Marguse kohta küsimusi, et kauaks ta jääb ja mis tööd teeb. Margus jõudis viimakse vormidega tagasi, ma täitsin enda oma, passikontrolli tüüp täitis Marguse oma, tal oli vist tõest väga-väga kiire kuskile. Igatahes lõi ta Margusele pikenduse passi ja valmis see asi oligi! Ma ei tea, kas iga kord toimib nii, kui riigist väljas käia, aga loodame!
Hotelli saamine oli väga lihtne, üks buss läks lennujaamast otse pea-aegu hotelli ette. Enda tuppa sisse astudes ootas meid "meeldiv" üllatus, sisustus oli täpselt nagu nõuka ajast ning oli ka prussakaid põrandal märgata. Tahtsime võimalikult vähe aega hotellitoas veeta ning otsustasime sööma minna (olime ju taas Ameerikas, kus reaalselt julgesime ka kõike süüa :D). Leidsime paar blokki edasi minnes ühe itaalia restorani, mis tundus vahva. Tegime õige valiku, sest teenindus oli väga meeldiv ja toit oi kui hea! Olin suht surmväsinud ning tuppa tagasi jõudes vajusin kohe unne, isegi ei hoolinud prussakatest.
Hommikul jäime lennujaama bussist napilt maha (jooksime üle tee ja lehvitasime bussijuhile, aga see pani tuimalt edasi), kuigi reaalselt lahutas meid 5 sek bussipeatusesse jõudmisest. Ootasime järgmist bussi ning kuna väljas hakkas valgeks minema ka vaikselt (kell oli umbes 6 hommikul), siis lennujaama minnes nägime linna ka natuke. Kevadel tahame kindlasti tagasi minna! Lõpuks jõudsime peale toredat puhkust koju tagasi ja avastasime, et kodus on ka ikka hea olla.
The end!
Esmaspäeval on nüüd Obama ametisse vannutamine Washingonis (pean küsima vaba päeva töölt selle jaoks) ning ostsime just märtsiks Pablo Francisco stand-up'i piletid! Esimest korda saime õigel ajal jaole ja ei maganud pileteid maha (paistab, et kõikide muude asjadega, mida siin näha tahame, juhtub nii).
HUUH....nüüd sain vist küll kõik südamelt ära räägitud.
2 comments :
Rahwas nõuab rohkem pilte!
:D
Saab-saab, kõike saab :D
Post a Comment