Eye of the Frankenstorm

Muud ei kuulegi enam kui orkaanist. Telekas pasundatakse ja internetis ka. Virginia osariigis on meeletult palju lund maha sadanud, meil on õnneks ainult vihm ja tuul. Kui hommikul mõtlesime, et mis see orkaan siis ikka ära ei ole, nagu tavaline Eesti sügisilm (taevas on hall ja sajab lõputult). Nüüd aga on tuul "natuke" tõusnud, ehk siis mühiseb nii, mis hirmus, aknad värisevad, väiksemad puud on korralikult painutatud ja elekter vilgub kogu aeg. Ehk siis, kui te enam midagi ei kuule meist, siis ilmselt elekter läks ära ja koos sellega ka internet. Küünlad, vahukommid ja kakao on varutud (meil on kamin, mis loodetavasti ka töötab). Pluss õunakook on ahjus, nii et peaksime vastu pidama küll need paar päeva. Kuulmiseni!

Back in business

Oleme elus ja terved ning tagasi Marylandis. Paras sebimine oli, aga kohale jõudsime. Täna kella 19.00st läks New York täielikku lockdowni, metroo pandi kinni, rongid ja bussid ei sõida. Pidime kella 19.00se bussiga D.C-sse tagasi sõitma, aga see tühistati juba eile. Vormistasime reisi ümber, esimene vaba aeg oli teisipäeva hommikul kell 06.30. Mike andis meile aga hüva nõu ja uurisime sellist lehte nagu zimride.com ning umbes 5 minutiga leidsime endale sõidu NY-st D.C-sse täna õhtuks. Tüüp vastas ka sekunditega, kui kirjutasin talle, kas kohad veel vabad. Eestis oleks Zimride'i vasteks vist KesKuhu? või lihtsalt FB, aga julgen arvata, et seal nii kiiresti pole võimalik sõitu saada. Eestlaste tüüpiline vastus küsimusele: " Kas keegi homme Tallinnasse/Tartusse/Pärnusse...läheb?", on "Keegi ikka!"

Igatahes leppisime kokku, et kella viie aeg hakkame õhtul sõitma, jõuame enne tormi ehk koju. Hommikul aga liikus sõit kella kolme peale, kuna orkaani pärast ikka paanitsetakse väga. Sandy peaks kohale jõudma esmaspäeva ja teisipäeva vahel, eks näis, kui tugev ta siis olema saab. Teepeal oli vahepeal jõhker tuul küll ja vihma kallas, aga ei erinenud väga Eesti tavalisest natuke rahutumast sügisilmast. Muideks, koju jõudes oli Margusele kiri tulnud, et ka teisipäevane bussisõit tühistati ning uut aega ei pakutudki, raha lihtsalt kantakse tagasi. Asjad poleks paremini saanud minna! Pluss noormees sõitis mingi superägeda Dodge'iga ning tõi meid ukse ette ära.

Meie kandis on koolid suletud ja kontorid ka. Mulle pole aga keegi midagi öelnud, ehk siis ilmselt pean tööle minema. Natuke kardan, et mis siis saab, kui tuul ikka puhub jõhkralt kõvasti ja asjad lendavad (või ma ise lendan). Hommikul näeme. Samas on päris põnev ka, meie esimene suur orkaan ikkagi. Uudistest lugesin just, et Sandy kogub jõudu ja muutub veel tugevamaks. Hädaolukord kehtib endiselt, inimesed teibivad aknaid kinni (teibiga keset akent rist, siis ei lenda aken kildudeks tuppa, kui orkaan tabab). Poodi pole veel jõudnud, aga meil on endil toiduvarud päris otsas, nii et peaksime kiiremas korras ühe käigu ette võtma. Kuigi poed pidid päris tühjad olema. Igaks juhuks kogu tehnika, mis meil on, laeb, et kui vool ära läheb, siis jätkub vähemalt natukeseks akusid. Siinkandis pidi olema tavaline, et elekter läheb ära tugevamate tuultega. Ja päevadeks. Ma tahaks ka tegelikult töölt vabaks saada, sest siis saaks mõnusasti raamatuid lugeda, mida olen Amazonist kokku tellinud ja juba ammu ihaldanud pilku sisse visata.

Kõige tähtsam on muidugi see, et New York on superhüpermegaäge linn! Mulle meeldib ta eriti pimedas, kui kõik tuled säravad. Jõudsime päris palju ära teha: käisime High Line pargis; sõitsime Staten Islandi praamiga Vabadusesambast mööda (tasuta!); kõndisime terve Broadway läbi (ehk siis downtownist kuni Central Pargini), mis on meeletult pikk maa; nägime uut World Trade Center'it; käisime eile öösel Empire State Buildingu katusel (meie hotelli aknast oli muideks seda maja näha); käisime Times Square'il; jõime salaja õhtul pargis veini (nime ei mäleta, aga kuulsused käivad seal oma lastega mängimas, me kahjuks ei sattunud ühegi otsa) ning ostsime 62 dollari eest õhtusöögi (jah, see on kallis linn!). Meeletu elamus ikka ja läheme kindlasti veel tagasi. Tahaks teha kaarikusõitu läbi Central Pargi ja ronida veel mõne kõrge maja otsa, käia Brooklyn Bridge'i juures, Guggenheimi muuseumis ja oo kui paljudes kohtades veel! Pildid tulevad ka peagi, kui suudame need kõik ära sorteerida. Mõned tiiserid siiski:

High Line

Manhattan Skyline

Times Square

Vaade Empire State Buildingu otsast

Central Park

Sandy

USA idarannikule anti tormihoiatus ja kehtestati hädaolukord, kuna orkaan Sandy läheneb. Me ei teadnud ise asjast suurt midagi, sain organisatsioonilt, kelle kaudu siin olen, hoiatava kirja. Hakkasin uurima siis meie tagasisõidu kohta ning selgus, et kõik bussid New Yorgist D.C-sse on tühistatud kuni teisipäevani vähemalt. On oodata suuri üleujutusi, tormituult ja isegi lund. Mis tähendab USA jaoks meeletut kaost. NY-s pannakse homsest ilmselt metroo ka kinni. Eks näis,mis saama hakkab ja kas jõuame tagasi D.C-sse! Aga NY on SUPER!!! Oleme vist miljon pilti teinud.

6.november läheneb ...

...ja tööl saadetakse selliseid kirju

You're my bitches

Rääkisime eile õhtul Tonyga köögis ja ma seletasin väga elavalt, kuidas Charley magab meie voodis, nii et mina sinna enam ei mahu ja nüüd kindlasti arvab, et oleme tal käpa all (kasutasin täpsemalt väljendit "we're his bitches"). Minu jaoks tundus see kuidagi väga loomulik, kasutame ju seda  Eestis vahel ikka naljaviskamisel jne. Igatahes tüüp palus mul korrata, mis ütlesin ning sellele järgnes umbes pooletunnine naer. Tema jaoks oli nii naljakas, et mina, väike valge viks ja viisakas neiu kasutan getovuhvade slängi. Lihtsalt naeris ja naeris. Ja pani mulle südamele, et ma seda väljendit siin rohkem väljaspool koduseinu ei kasutaks. Ilmselgelt olen keeleliselt valmistunud pigem karmiks getoeluks, kui suburbia idülliks. Pärast naeris veel edasi ja rääkis oma 10-aastasele pojale ka söögilauas lõbustamiseks.

Margus ja Charlie mõnusat õhtut veetmas

Eilne debatt

Käisime siis nüüd personaaltreeneri juures ära. Pm pidime oma pikkuse ja kaalu kirjutama, siis ühest imelikust väikesest aparaadist kinni hoidma, mis mõõtis meie rasvaprotsenti. Margusel oli kõik normis, isegi vist kaldus sinna hea poole, ma seevastu olin aga off the chart, ehk siis väga halvast veel halvem :D Kõlas nagu oleksin ikka rämedalt priske ja peaksin kohe-kohe hakkama megapalju trenni tegema. Eks ilmselt ole süüdi ka Marguse superhea lõhepasta ja muud pastad/toidud, mida teeme. Aga no ma ei saa ju heast toidust ja joogist loobuda (jah, tegelikult selle pärast me polegi siia endist väga palju pilte pannud, et oleme amerikaniseerunud juba ja kärutame oma kahekordistunud kehadega golfiautodes ringi. Ratta ostmine oli lihtsalt suitsukate). Nali naljaks, loodan, et Eestisse tagasi jõudes see tõeks pole saanud :D

Igatahes ilma pikema jututa viis treener (kes just happened to be also Tony) meid treeningsaali ning kukkus harjutusi kütma. Ja need olid ikka päris rasked. Näiteks pidi kätekõverduste algasendis olema (naistel ei lubatud põlvi maha panna nagu vahepeal Eestis lubatakse :P) ning kui tema veeretas palli, siis pidi selle tagasi lükkama korda-mööda erineva käega. Kõndisime ka läbi spordisaali trepist üles ja alla, megarasked pallid pea kohale tõstetud. Hüppenööriga pidime ka hüppama (üks kergemaid asju). Olime meeletult väsinud ja läbi omadega treeningsessiooni lõpus, kuigi see kestis kokku ainult pool tundi :D Õhtul koju tulles polnud midagi, hommikul oli ka üllatavalt okei olla, ükski lihas ei andnud endast märku. Ja siis tööl korraga tundsin oma kõhu-, käe-, sääremarja- ja jumalteabveel mis lihaseid. Mõtlesin, et ei suuda lõpuks toolist tõusta ka, jäängi ööseks tööle ja klõpsin hiirega paaniliselt internetis ringi, sest midagi muud ei jõua liigutada. Margusel sama jama. Homme läheme ujuma, teeme trenni peale, siis läheb vast paremaks.

Steve viis mu täna lõunatama ühte Mehhiko söögikohta, mis on 5.min autosõidu kaugusel meie töökohast. Nägi välja nagu kõige rotim hiinakas, aga söögid olid ülimaitsvad ja väga odavad! Pm saab 4 dollari eest korralikult söönuks. Ja vaieldamatult parim guacamole, mida olen saanud (mõnus mahe segu avokaadost, tomatist, jalopenodest)! Steve ise läks töölt varem ära (olen kuidagi kahtlaselt palju üksi tööl viimasel ajal), et täna õhtul perega Brooklyni oma naise õele külla sõita. Kes pidi muideks olema üks parimaid jazztrummareid (ma ei tea siis kas NY-s, osariigis, USAs või maailmas :D). Palusin tal vahvate klubide kohta küsida, et kui me NY-sse järgmine nv läheme, saame külastada. 

Kui keegi teadjam inimene satub seda postitust lugema, siis soovitage palun mingit head kaamerat (digipeeglit) , mida võiks osta, et oma USA trippi ikka fotode ja filmi näol jäädvustada ning pärast ka vahvaid projekte saaks sellega teha. Jee, tänud!

The idea of burgers

Ma näen tavaliselt üliharva midagi unes, enamasti sellistel nädalavahetustel, kui tõeliselt mõnusasti välja saab puhata. Seekord üle pika aja jälle juhtus: korjasin oma Haljala-kodus muru seest sente - neid, mis enne euro tulekut käibel olid. Mingi hetk avastasin, et mul oli kassipoeg, kes oli mu sentidele jaole saanud ja need alla neelanud. Oli tunda ka läbi naha, kui kassi kõhtu katsusin. Tundus igavene jamps, seega guugeldasin, mida tegema peaks, kui kass on sendid alla neelanud. Jõudsin mingi osta.ee laadse kujundusega portaalini, kus inimesed nõu küsisid, kui nende lemmikloomad olid millegi eriti jabura ärasöömisega hakkama saanud. Seal oli ikka päris korralik loetelu; keegi näiteks kurtis, et tema kass oli KÕIK ta Gorõ Lana kleepekad ära söönud :( Pilt oli ka neist umbes CD-mõõtu kleepsudest.

* * *

Kui mu Amazoni-pakid laekusid ja stuudionurga püsti olin pannud, tegin Tonyga järgmisel hommikul veidi juttu ja rääkisin, et tõukan kodumaal vaikselt seda räpiteemat. Mainisin oma esinejanime ka ära ja lubasin talle meili peale mingeid lugusid saata, aga ei võtnud seda päris prioriteediks ja mõtlesin seda paari päeva jooksul teha. Oli juba meelestki läinud, kui sama päeva õhtul Maikeni kõrv tabas, et köögist tuleb mingit eestikeelset räppi. Aru nagu samas ei saanud, mis looga tegu on - ta pakkus, et küllap midagi A-rühmalt, mu kõrvale jälle kõlas nagu mingi vana Wild Disease'i lugu. Läksime siis asja uurima ja selgus, et tüüp oli ise välja guugeldanud selle UPS-i laiv-versiooni, mis me Taaviga Genklubis mõned aastat tagasi tegime ja mis aeg-ajalt ikka Alo-TVs pidi eetriaega saama ja seda nad siis koos pojaga muheledes vaatasid =) Väga meeldiv üllatus igatahes, et ta ise selle välja viitsis otsida.

Mulle hullult meeldib see ka, kuidas ta oma poja Alessioga tegeleda viitsib, jäädes samal ajal hästi kannatlikuks, kui igast asju seletada on vaja. Pühapäeval, kui ta meid taaskord turule viis, läks autos elav arutelu räppmuusika teemal edasi; põhiprobleemiks tema kui isa seisukohalt see, et kui palju tänapäeval ikka igast vägivalla- ja narksiteemalised lood eetriaega saavad - ja tõi näiteks mingi Eminemi loo, mille alguses mingit naist vägistakse. Selle peale küsis poiss, et misasi see vägistamine on :) Me siis tagaistmel veits muigasime isekeskis, et kas tuleb nüüd see linnukeste ja mesilaste jutt ära, aga tüüp suutis üllatavalt mõistlikult asja olemuse ära seletada ja poiss sai kohe aru ka, kui halva asjaga tegu on.

Ükskord varem tuli juttu ka rämpstoidust ja uurisime, kuidas poisil nt. burgeritega suhe on. Selle peale vastas Tony, et "He likes the idea of burgers but I don't think he likes eating them very much." The idea of burgers :)

Väike pilt turust ka: ilma peata Maikeni selja taga siis õhtuse shepherd's pie (ma polnudki varem mõelnud selle peale, et sõna "shepherd" tuleb sõnadest "sheep" ja "herd") jaoks koostisosi ostev Tony ja tema seljataga silmi hõõruv Alessio.

Empire state of mind!

Istume hetkel teleka taga suures toas ja vaatame koos Tonyga Obama ja Romney vahelist debatti. Mida rohkem ma Romneyt vaatan/kuulan, seda vastumeelsemaks ta muutub. Eriti libe sell. Kindlasti värvib juukseid ja käib ilulõikustel (mitte, et see kuidagi poliitikaga seotud oleks). Päris agressiivne on ta ka. Obamat just süüdistati peale eelmist debatti, et ta pole piisavalt ründav. Mu meelest just tore, et ta ei ürita iga hinna eest kõige kallal nokkida ja mõttetutest asjadest probleemi välja imeda. Kuigi täna on ta juba palju särtsakam. Ja pealegi, kuidas saab Obama mitte meeldida oma nunnude kõrvadega.

Enamik inimesi, keda siin kohanud oleme, on Obama poolt. Tonyga just eile rääkisime pikalt ja selgus, et tema arvates pm vahet pole, kes võidab, tulemus on ikka sama. Kuna Obama jätkas peamiselt Bushi valitsuse teemasid, siis ilmselt jätkaks ka Romney, kuna ta on vabariiklane (nagu ka Bush). 

Tundub, et peamised teemad, mida debattidel rõhutatakse, on tööpuudus, sõda ja abordi tegemise võimalus. Praeguste uuringute kohaselt on rebimine üsna tasavägine, vahepeal oli Romney isegi ees. Brrr.

Käisime täna esimest korda oma uut tervisekeskuse kliendikaarti proovimas. Tahtsime juba eile minna, aga mul läks tööl päris kaua ja ei jõudnud. Täna oli kindel plaan, et läheme ujuma. Kuna lugesin lepingust, et käterätikud on ka paketi sees, siis kaasa ei võtnud enda omasid. Kohapeal selgus aga, et selles klubis rätikuid pole, hoopis sama klubi ühes peenemas harus on (mis oli väga mugavalt jäetud lepingus mainimata). Kuna Target (see megasuur toidupood) oli kohe üle tee, läksime sinna. Tagasi tulles taipasime küsida, et kuidas kapid lukku käivad, kuna registreerudes meile kapivõtmeid ei antud. Noormees administraatorilaua taga kergitas kulme ja küsis veelkord imestusega üle (nagu ta poleks esimene kord rätiku jutu peale sellest aru saanud), et oh, te olete esimest korda jah. Selgus, et kapi jaoks peab ise tabalukku kaasas kandma :D Päris naljakas. Oleks võinud meile siis kohe öelda, kui läksime rätikuid ostma. Tagasi poodi ei viitsinud me marssida, nii et võtsime koti basseini äärde kaasa. 

Ujuda oli aga mõnus ja aurusaunas käisime ka pärast! Vesi basseinis on siin kõvasti soojem, ilmselt selle pärast, et nagunii väga vähesed ujuvad siin, kui oleks sama temperatuur, mis Eesti basseinides, ei käiks ilmselt keegi vees. Läksime peale tööd, mil on kõik trenažöörid hõivatud, aga basseinis oli peale meie ainult 2 inimest veel (õnneks, sest ega sinna väga palju rohkem ei mahu ka, ainult 3 rida on). Ja homme on  siis personaaltreeneriga tund, kes meid karmi pilguga hindab.

Pühapäevaks ka juba plaan paigas, läheme kõrvitsaid korjama! Kuna halloween on tulemas ja me tahame võimalikult palju kohalikust kultuurist osa võtta, siis läheme Tony, Alessio (ta poeg) ja nende sõber Sergio'ga (hääldage eriti sensuaalselt Seržiooo) farmidesse kolama. Pärast kavatseme lõikuda ka neid ja vahvaid nägusid teha ning küünaldega veranda peale panna.

Oh, ja seda vist olen unustanud kirjutada, aga me läheme NEW YORKI!!! Jejejeje. 26. okt - 28.okt. Olen nii kaua sellest linnast unistanud ja nüüd kohe-kohe oleme minemas, täiesti uskumatu! Kahjuks on aega vähe, saame hetkel ainult nv minna, kuna pean esmaspäeval tagasi tööle jõudma. Samas läheme veel ja veel kindlasti tagasi, nii et võtame asja rahulikult. Ma tahan High Line'i kindlasti ära näha seekord, kui ilm väga halb pole. Ja edasi vaatame. JEE!

Tegin täna megaartsi pildi oma uue pilditöötlusprogrammiga (pealkirjaks: mina tööl niisama pildistan ennast ja elan paberihunniku otsas)

Käisime turul ka pühapäeval

No words needed

Nagu näha, siis valisime elukohaks õige rajooni.

Lisakilod

Ma ei tea, kuidas lõpuks kõikide oma kodinatega Eestisse tagasi kolida saame, sest 3 nädalaga oleme juba päris palju asju tellinud (jah, avastasime Amazoni tasuta kohaletoomise võimaluse).

Margus tellis mikrijala ja tatipüüdja ning pani stuudio püsti

Ma hakkasin raamatuid tellima

I spy with my little eye...

...something beginning with T. Margus pakkus train, Target (suur toidupood), mina tegelikult mõtlesin tree'd (puu). Ilmselgelt suurepärane näide mu inglise keele tasemest. Selliseid mänge siis mängime siin.

Ma ei tea, kuidas mul on nii tähtis asi meelest ära läinud teile rääkida, aga reedesed päevad on tööl kõige mõnusamad. Nimelt need on õllepäevad. Näiteks: käisime eile Margusega D.C-s hommikul, et mulle Social Security kaart ära teha (käisime kesklinna kontoris, kus peaks kõige jõukam rahvas olema, aga ikka oli nii kirev seltskond). Süsteemid on küll naljakad, neil on siin omaette inimene, kes väljastab järjekorra numbreid (vajutab sinu asemel nupule, et paberilipakas kätte saada). Jõudsin umbes 2 ajal tagasi tööle ning kõik olid juba napsutamisega algust teinud. Minu jaoks natuke liiga vara, kuna õlled, mis nad joovad siin, on kas IPA'd, mis on väikesed aga suht kanged ja hakkavad hästi pähe, või siis kohalikust restoranist nimega Franklin's ostetud growler. See on selline suur pudel, kuhu lastakse restoranis pruulitud õllet. Pilt ka (muidugi tühjast pudelist :P) Ma jään klassikalise aja peale ja alustan kella 4st.

Growler

Ma ei tea, kas see tuli õllest, aga eile ütles Steve (tüüp, kes tööl mu kõrval istub ja peab mu lollidele küsimustele kogu aeg vastama), et neil on hea meel, et ma seal olen :D Mul tuli kohe tuhin peale ja tahtsin edasi tööle jääda (reedel peale kella 5.30), aga õnneks Margus tuli ja vedas mu ikka ära. Muideks, tegelengi hetkel selle Dupont Circle'i projektiga (maa-alune tunnel), teen CAD-is lõikeid ja puha. Mulle meeldib.

Pangas käisime ka natuke asju ajamas, läksime kohe kella 9ks sinna, mil avamisaeg oli. Ma pole kunagi varem seisnud panga ukse taga nii pikas järjekorras (võiks arvata nagu oleks tegemist mingi poega vms).

Kui pangakonto avasin, siis sain ajutise kaardi, mis kehtib 40 päeva ning millel pole mu nime peal. Uus pangakaart pidi saadetama töö juurde (kuna koduaadressit mul polnud siis veel). Kaart ei tulnud ja ei tulnud. Läks postis kaduma (no üldse on see kontseptsioon väga võõras, et kaart saadetakse postiga koju, päris turvaline värk või mis). Helistasin panka, saadeti uus kaart. Ja nüüd on mul 2 päeva järjest uus kaart koju tulnud, kokku on neid nüüd 3 :D Ma ei teagi kohe, millist kasutada!

Suur uudis! Oleme nüüd ametlikult LA Fitness spordiklubi liikmed! Liitumistasu on päris korralik (oli valida, kas 149 dollarit ühekordne maks + 39 dollarit kuus näkku või siis 300 dollarit millegagi ning 29 dollarit kuus näkku). Valisime selle esimese variandi. Pm saame KÕÕÕÕÕIKE kasutada seal spordiklubis, squashi mängida, aeroobikatundidest osa võtta, ujuda, saunas käia, igast trenažööride peal ukerdada. Ja kolmapäeva õhtul kell 6 on meil tunniajane konsultatsioon personaalse treeneriga, kes mõõdab, kui paksud me oleme (palju lihast ja rasva on), teeb mingeid vastupidavusteste ja siis aitab trenne valida. Ma küll juba nagunii tean, mida tahan teha (ujuda ja kickboxi), aga huvitav on ikka teada, mida ta soovitaks. 

Jutu käigus tuli välja, et tüüp, kes meile membership'i tegi, on ka väikestviisi räppar. On oma stuudio kodus ja puha. Leidsime youtube'ist ta üles, polnud kõige hullem. Enamik inimesi kuulab siin autodes superkõvasti muusikat ja sekka satub ka räppi, aga see on siuke softcore rõvedus. Üks kord kuulsin head muusikat ka, Aafrika trummirütmid olid.

Proovisime eile D.C-s Pizza Hut'i ära. Täitsa okei oli, mõnus krõbe koorik ääres, aga päris rasvane. Mulle isegi meeldib meie kohaliku baari pitsa rohkem + esmaspäeviti on -50%, nii et saab väga odavalt. Päris naljakas, Tallinnas Volta tänaval elades oli meil pitsakoht kohe lähedal, nüüd siin ka.

Paar päeva tagasi oli mul väike kokkupõrge Charliega (kutsu - ma igaks juhuks veel seletan nimesid ära, sest ma ei tea, kui hästi need teile meelde jäävad). Mängisin temaga ja hakkasin kummardama, et ta haikala ära võtta, aga ta tõstis pea just sellel hetkel üles. Pm ma sain päris korralikult vastu vahtimist, koer ei tundnud midagi. Pool nägu läks paiste ja istusin ülejäänud õhtul diivanil sügavkülmutatud kanakints näol ning vaatasime Dexterit. Õnneks läks paistetus alla ja sinikat ei tulnud, parema silma ääres on ainult väike verevalum.

Veel üks näide, kuidas siin on kõik asjad lahti seletatud, et ikka jumala eest keegi valesti ei teeks midagi, viga ei saaks ja ei kohtusse ei kaevaks kedagi:

komm või pomm?

Majade dekoreerimisega Halloweeniks tehakse juba kuu aega varem algust.

uudistasin ümbrust

Matkarada Ameerika mõistes.

Aatompomm, kallid õlled ja nunnu koer

Huuh, esimene töönädal on möödas ja teine just alanud. Ma kindlasti hakkan teid oma raporteerimisega juba ära tüütama, Margus kirjutab ka kohe, kui saab oma graafiku paika ja sõrmed korda.

Tööl on nüüd asjad nii, et olen enam-vähem pühendatud projektidesse, millest hakkan osa võtma. Õigemini tean asukohti ja ajaloost natukene, seda, mida täpselt tegema hakkan, ei tea veel :D Kõik on väga eriilmelised ja huvitava taustaga (ajalooga) kohad, kuhu meie firma sekkuda kavatseb. Esimene koht on Los Alamos New Mexicos, kus töötati välja maailma esimene tuumapomm ning tänu millele sunniti Jaapan II MS-s alistuma. Seal lähedal kõrbes ka katsetati seda pommi. Nüüdseks on Los Alamosesse jäänud suur labor, kus tegeletakse teaduse tegemisega edasi (pm osaliselt vist ka riigikaitsega, et USA oleks esirinnas oma relvadega jne).

Teine koht on Glenn Dale'i endine tuberkuloosihaigla. Nüüdseks on see suletud, kuna seal leidus suurel hulgal asbesti, mis oli tervisele väga ohtlik (on siiamaani). Üsna spooky koht on, lugesin internetist ka selle kohta ja päris mitu kummitusjuttu leidsin. Maa-ala on ise väga suur, krundil asus 23 erinevat hoonet (täiskavanute haigla, lastehaigla, õdede majad, arstide majad jne). Majad on ise punastest tellistest ja väga maalilised, pigem sellised Inglismaale sobilikud maamajad kuskil roheliste nõlvade peal. Ma muidugi ei tea, kuidas nad kavatsevad need majad säilitada, kui need tervisele nii ohtlikud on, et hetkel valvatakse ala politseiga ja keegi ei pääse sinna naljalt ligi. Ma ei tea, kas asbesti saab nii põhjalikult ära koristada (kas ta majadesse juba sisse ei ole imbunud igale poole) või mis kujul see üldse on? Kujutan seda ette umbes nagu majaseent, mis tungib läbi konstruktsioonide, kuni ei jää midagi muud üle, kui kõik maha lammutada.

Kolmas koht on D.C-s Dupont Circle'i all. Dupont Circle on väga popp koht siin, kui on ilus ilm, siis kõik istuvad sealses pargis. Kahjuks on aga sinna suhteliselt raske ligi pääseda, sest nagu nimestki aru saada, on see park ringikujuline ja ümber on üks tihedaima liiklusega tänav. Maa-all on vana trammitee, mida tahetakse nüüd jalakäijatele avada. Lugesin kuskilt, et NY-s tehti maa-alune park, kus (ilmselt) peeglitega juhiti naturaalne päikesevalgus alla, et ka taimed saaksid seal kasvada. Pm peame me nüüd kontoris breinstormima ja enda ettepanekud välja käima selle maa-aluse tunneli jaoks.

Mõned pildid ka mu armsast kontorist. Ikka iga päev seletan neile midagi Eestist ja Steve, kelle kõrval istun, on Tallinna vanalinnast väga vaimustuses (näitasin täna talle Bing mapsiga bird's eye vaadet ja ta muudkui ahhetas). Ja mu juhendaja kutsub mind Meikeniks ning igal pool (isegi töömeilis) on mu perek. nimi Vardsja. Parem igatahes kui Portugalis, seal olid pooled mu dokud Maikeu Vabdja nimele.

Töölaud

Kontor

Nädalavahetusel käisime taaskord D.C-s, siiamaani põhjalikult turistitada ei olegi jõudnud, käisime shoppamisvõimalusi üle kaemas. Sattusime heal päeval sinna, sest täna on tegelikult Columbus day, ehk vaba päev (mitte minu firmas). Selle puhul oli The Body Shopis (jah, noormehed, võite selle osa vahele jätta :D) selline diil, et kui ostad 3 asja, siis saad 3 asja tasuta pealekauba. Üle terve poe, kõik asjad kuulusid sinna alla (v.a kinkekarbid). Ma tavaliselt ei ole väga Body Shopist ostnud, sest natukene kallis ikkagi, aga kui 40 dollari eest saab 6 asja, siis miks mitte! 

Kohe näha, et valimised tulekul 

Paistab, et uus mood siinkandis, soovitasin Margusele ka

Üks asi on siin küll täppi läinud, mida Eestist ennustati. Kõnniteedega on siin jamasti. Lihtsalt lõppevad mingi hetk ära.

Kodutee

Ja kevadrullid on siin palju väiksemad kui Eestis. Ning valdav osa inimesi on siin ikkagi peenikesed ja teevad sporti, vähemalt meie kandis. Ei ole küll nii, et silm ainult toekamaid inimesi märkaks. Ja riided on poodides megapeenikestele. Seda nägin küll riietusruumi järjekorras seistes, kuidas üks korpulentsem neiu ennast väga üle hindas ja üritas pugeda sellisesse XXS suurusesse kleiti, mis kohe kuidagi talle selga ei oleks läinud mitte mingi imenipiga.

Siin muideks küsitakse kõigilt dokumente alkoholi ostmisel/tellimisel, kes vähegi alla 40ne paistavad. Kui reedel söömas käisime, siis Margus tellis õlle, aga ei saanud seda, kuna tal polnud dokumente kaasas. Tellisin siis endale, et kahepeale jagada, aga teenindaja tõi lõpuks ikkagi 2 õllet. Ja sellised väiksed joogid on megakallid, umbes 5 dollarit.

Enda rattaga meeldib mulle endiselt sõita, maailma kõige mugavama sadulaga ratas! Peaks pärast kuidagi Eestisse transportima. Ja jah, meil on siin õhtuti nii soe, et saab lühikeste käistega olla (tegelikult täna on tüüpiline Eesti sügisilm, suht külm ja hall, aga ma elan veel eelmiste õhtute illusioonis). 

PS! Vajalik info, saime täna endale uue dušiotsiku, maja pärisperemees käis veits asju parandamas siin. Ma ilmselt olen unustanud eelmistes postitustes mainida, aga meil oli päris piin pesus käia, sest vett ainult tilkus. Pm pidin nukralt mitu minutit seisma tilkuva vee all, kui juuksed üldse märjaks said.Nüüd on aga mõnus! Ja Charlie magab nüüd meie voodis (tuleb välja, et suur kutsu, aga kardab kõike nagu Tornaadogi, krõbisevaid kilekotte, vihmavarju, pesukorvi jne) ja on hoopis memmekas, tuleb poeb meile külje alla :)

Uudistame

Eile oli esimene tööpäev. Päris hirmuäratav. Margus saatis mu peaaegu ukseni, et ma ikka kindlasti kohale läheksin (plaanisin juba stipendiumirahadega Mehhikosse põgeneda). Tegelikult midagi hirmsat polnudki. Kontor on väga väike, töötan koos kolme vanema härraga. Või no üks on vanem härra, teised on umbes 40ne ringis. Väga sõbralik ja vahva õhkkond! Tunnevad huvi Eesti vastu, küsivad igast naljakaid küsimusi, millele ma ei oska vastata (aga uurin kodus järgi). Kontoris on üks ruum, kus teeme tööd, mul eraldi laud ja arvuti. WC on kõrvalasuva firmaga kahasse, nii et sama süsteem, mis Maarjaliisi juures kodus (õnneks on siin mõlemal pool lukud). Pidi olema ka juhtumeid, kus unustatakse pärast ühel poolel uks lukust lahti keerata ja siis peab õiendama minema, kui restroomi vaja kasutada. 

Firma, kuhu praktikale sain on MS&R arhitektuuribüroo, aitan neid maastikuarhitektuuri poolega ning samuti käin koos oma juhendajaga Marylandi ülikoolis arhitektuuritudengite projektide esitlemistel (mu juhendaja on nimelt endine kooli dekaan, nüüd annab mõnda ainet). Jõudsin kohe esimesel päeval juba käia seal ülikoolis tähtsat nägu tegemas (istusin koos tarkade inseneri- ja arhitektionudega projektide vahekaitsmisel). Esimene kord olin pigem kuulaja/vaataja rollis, kuid järgmine kord juba peaksin ka enda erialast lähtuvalt neid töid kommenteerima ja näpunäiteid jagama, eks näis :) 

Sain visiitkaardi ka endale! Okei, no tegelikult pidin oma nime käsitsi juurde kirjutama, aga ikkagi! Päris uhke värk. Olen natuke Photoshopis ka seal juba pidanud töötama, pigem küll selliseid lihtsamaid asju (tegema raamatukogu plaane esitluskõlblikumaks). Neil on järgmine nädal suur esitlus ühe projekti raames ja pm koostan praegu seda esitlust neile. Eks ta selline soojendusvärk on enne põhiasjade kallale asumist. Vähemalt kohvi ei keeda ja söögiringil ei pea käima.

Tööl käin jala, see asub umbes 30 min. kaugusel kodust. Täna on väga imelik ilm olnud, sajab hullult, samas on nii soe, ehk siis mõnus troopiline niiskus. Tõmbasin hommikul kummikud jalga ja asusin vihmavarjuga teele tööle. Pm pritsiti mind läbimärjaks, autojuht on ikka kunn. Ilus kollane kott läks ka katki (vantsisin läbimärjana kontori poole, kui korraga rihm katki läks). Ja lõunapausi ajal oleks üks mustanahaline naisterahvas mu alla ajanud (olin rohelise tulega sebra peal ja kõik teised autod peatasid).  Not my day, aga lõbus sellegi poolest. Olen muideks juba ka ühe kutse auto peale saanud :D Mõtlesingi, et kaua ilma selleta hakkama saab. 

Laupäeval käisime pikemal D.C tuuril siis metrooga. Megalihtne on minna ja kiire ka. Väga turistikat ei teinud, pigem kõndisime niisama ringi ja nautisime linna ning üritasime üldisest eluolust aimdust saada. Läksime Lonely Planeti soovitusel ühte hiinakasse sööma, lootsime kiirelt ja odavalt palju nuudleid ja meekana saada. Selgus aga, et see koht on palju peenem ja me ei saanud mitte midagi aru, kuidas tellimine käib (kelner seletas midagi, et igaüks peab vähemalt 3 asja tellima ja need paberile märkima ja siis tuuakse kohale). Hindu nähes me küll ei tahtnud kumbki mitut asja tellida, niisiis tellisime 3 asja kahe peale. Kelner naeris muidugi päris palju ja küsis kohe selle peale, et kust me pärit oleme. Portsjonid olid imetillukesed, nii et saime lõpuks aru, miks kelner naeris. See-eest olid nad vähemalt väga maitsvad!

Mike osales modern day slavery vastasel meeleavaldusel samal päeval, me sattusime ka sinna ning lõpuks marssisime koos nendega mööda D.C-t ringi ja nõudsime inimkaubanduse peatamist.

Ühe turistipildi saime ka Valgest Majast, aga maja oli nii valge, et ei paista väga taeva taustal väljagi :D

Ja oravaid on endiselt väga palju. Avastasime, et nad on päris julged ka!

Kodust ka natuke pilte:

Meie tuba

Tuba vol2

Söögiala

Suurest toast vaade meie toa uksele (Margus töötab selle ülimõnusa pehme sohva peal muideks)

Köök

Ahjaa ja käisime pühapäeval koos Tonyga (see mees, kelle juures elame) turul. See pidi siinkandis suht ainuke koht olema, kust saab orgaanilisi asju, mis on Marylandis kasvatatud ning mida ei ole pestitsiididega üle pritsitud ja liha ei sisalda antibiootikume. Hinnad olid täiesti kirved! Samas ostsime päris palju asju, isegi kana, mis läks kohe sügavkülma. Ega me siin ausalt öeldes liha polegi söönud (v.a  singilõigud võikule hommikul) ja väga puudust ka ei tunne. Oleme hetkel tomatipastat teinud koos roheliste taimedega ning täna tegi Margus mõnusat püreesuppi.

Käisime ka ühe teise Couchsurfi hostiga söömas pühapäeva õhtul, kelle juurde me ei jõudnudki kräshida (leidsime enne endale kodu). Ta võttis enda neiu ka kaasa ja täisa tore oli. Kutsusid meid järgmiseks laupäevaks renessansilaadale ja pühapäevaks Michael Jacksoni Thriller tantsu õppima (mõlemad on tantsuõpetajad). Huvitavad hobid on siin inimestel :D