Emotsiooniderohkus

Umbes tund aega tagasi müüsin oma ratta maha. Paar tundi varem kallistasin töökaaslastega, võtsime õlled ja tegin võileivatorti neile ning nüüd on mu viimane tööpäev läbi. Hommikul sulgesin USA pangakonto. Lahkumine tundub kuidagi ebareaalne ja samas nii lähedal ja käegakatsutav. Esmaspäeval sõidame New Yorki, et paar päeva hiljem juba San Franciscosse lennata.

Ei oskagi seda tunnet päris kirjeldada. Neljapäeval sõitis juhendaja ära Minneapolisesse ning lõunat sõime koos. Kinkis Eestisse naasmise puhul mu lemmik maastikuarhitekti raamatu, purgi isetehtud moosi ja rosmariini (meie kontori taga kasvatatud) ning raamatu vahel oli ka kiri (tänas ja kiitis ja keelitas, et ikka ühendust hoiaksime). See juba kakkus pisara silma ning täna oli siis Steve ja Violetaga kallistades viimane piisk karikas ja oleks kõva häälega tahtnud ulguma hakata, aga külma eestlasena panin päikeseprillid ette ja jalutasin minema (ja siis ise ikkagi salaja luristasin sealjuures). 

Tegime Margusega mõnusa õhtusöögi (pesto pasta ja päikesekuivatatud tomatitega bruschettad) ning hakkasime väikestviisi pakkima. Jube raske on ikka, sest läheme peaaegu kuuks ajaks reisile veel, nii et suur segadus on, kus kohvrisse mis läheb. Samuti on meil homme hommikul yard sale (jah, tegime plakatid ja puha). 

Charles vaatab etteheitva näoga (PS! tagaplaanil on näha meie musta kohvrit, millele tegime väga loominguliselt mummud peale, et lennujaamas ära tunneksime)

Pardakk!

Need viimased nädalad on läinud imelikult kiiresti, liiga kiiresti. Nautisime D.C peal tuuritamist koos Louisa ja Sebastianiga ning käisime ära Fallingwateris. Pühajumal! See on üks ägedamaid kohti, kus olen USA-s viibinud (vaatamisväärsuste mõttes siis), lihtsalt sõnuseletamatult võimas! Seal peab ise käima, et aru saada. Kogu loodus, maja, sisustus on nii hästi kokku sobivad ja maja sees viibides lihtsalt on ülim tunne (eriti elutoas). Aknaraamid on hästi õhukesed ja seal viibides tekib tunne nagu oleks kuskil 60ndate filmis, aga las pildid räägivad enda eest.

Teel Fallingwaterisse, kõikide asjaosaliste jäädvustamine oli edukas (tähelepanu imemaitsvatele küpsistele pildi keskosas)

Peaaegu nagu päris (oligi!)

Kahjuks sees ei saanud pilti teha, aga no mingit aimdust saate

Kiire piilumine elutuppa

InDesigni kursusel käisin ka siin kolm päeva D.C-s. Nüüd olen siis tunda saanud nii NY tööelu kui ka D.C oma (hommikul metroos trügida tööle minejatega, seista toidujärjekorras jne). Kursus oli parem, kui Rhino oma, kus instruktor pidevalt toonitas, et tema meile shortcutte ei õpeta, kuna oleme algajad (ilmselt ta ise ei osanud lihtsalt), kuid InDesigni oma lasi meil klaviatuuril nö klaverit mängida, näpud olid sõlmes ja nalja oli palju. Pluss oli ta hästi pädev ning hea õpetaja (Poolast pärit, muideks). Kursus toimus täpselt Tony kontori kõrval ja esimesel päeva lõpus linna jalutades ehmatas ta mu poolsurnuks. Oli mind tänaval kõndimas näinud ning erinevaid variante mõelnud, kuidas ehmatada, aga kartes, et kõik muud variandid lõppevad sellega, et lasen talle pipragaasi näkku ja kutsutakse politsei, siis lihtsalt müksas mind. Aga no ta on pikk mees ja mina nägin lihtsalt mingit musta kätt minu poole tulemas silmanurgast (tal oli ülikond seljas) ning röögatasin. Keegi õnneks siiski appi ei tõtanud ning sammusime koos kesklinna, kus nii juhuslikult käisime ühest riidepoest läbi, kuna tal tuli meelde, et on mingi kinkekaart ja tahtis endale uusi lühikesi pükse osta. Ta vist purustas kõikide aegade kõike kiirema ostleja rekordi, sest astusime poodi, ta läks kohe õige riiiuli juurde, võttis ainsa paari heledaid pükse, mis seal oli, ning marssis otse kassasse. 

Tundub, et ka Alessiol on kahju meie lahkumise pärast, kuna räägib imelikult palju meiega (tavaliselt on suht napisõnaline, nüüd vatrab täiega ja küsib ja tervitab hommikuti). Muideks, peale seda, kui ta veetis kuu aega emaga Euroopas, on ta minust pikemaks kasvanud (11-aastane poiss ja 27-aastane neiu).

Kuna kirjutamiseks väga rohkem jaksu ei ole, siis panen mõned pildid, mis annavad kiirülevaate, millega tegelenud oleme:

InDesigni kursuse ajal võtsin oma lõunat siin pargis koos teiste valgekraedega

Martha Schwartzi park D.C-s (ta on siis üks mu lemmikuid maastikuarhitekt/urbaniste)

Siin majas elasid JFK ja Jackie enne Valgesse Majja kolimist

Brunch 

Käisime teisi koski ka vaatamas peale Fallingwaterit

disnil2ndi/disneyworldiga seoses

Kolmkümmend üks päeva

Täna, 22. augustil on täpselt 1 kuu selleni, mil korjame oma kodinad kokku, jätame siinsete kalliks saanud inimeste ja loomadega! hüvasti ning lendame ära koju. Väga hirmuäratav, kurb ja samas ka ootusärev tunne on sees. Kurb on lahkuda Charliest, kes iga öö meie toas voodi kõrval truult magab ja und valvab (ning vahepeal ka pai nurub või keset ööd leiab, et on aeg mängida ja lükkab oma eriti mõnusalt ilase krokodilli näkku). Samuti on kurb öelda tsau kõikidele töökaaslastele, kellega olen aasta jooksul vahvaid jutte jaganud ja kellelt olen nii palju õppinud. Kahju on lahkuda neist vahvatest inimestest, kes oma kutsadega hommikuti vastu jalutavad ja ilusat päeva soovivad või Yes poe müüjatest, kes naerusuiselt tervitavad iga kord, kui poodi satun ja juttu ajavad nagu vana tuttavaga. Jään igatsema õhtuseid (õlleseid) vestlusi Tonyga köögilaua taga, kus oleme nii mõnigi kord üsna kriitiliselt maailma asju lahanud (üldiselt tema küll pajatab oluliselt rohkem, aga huvitav on ikkagi).

Charles oma kuldaväärt näoilmetega

Siiski on meil terve kuu aega veel USA-s ees ning palju vahvaid tegevusi on plaanis. Homme jõuavad Louisa ja Sebastian D.C-sse ning laupäeval sõidame maailmakuulsat Frank Lloyd Wright Fallingwater maja uurima. Tony isegi lubas enda autot kasutada selleks puhuks, on vist lõpuks meid usaldama hakanud. Üldse tundub, et tal on ka natuke kurb, et ära läheme (nagunii selle pärast, et me Charlie eest hoolt kandsime). Muidugi teeb T ka nalja kogu aeg, et kui lahkun, siis saab koer vormi tagasi, sest olen meie maja kõige nõrgem lüli ja alati jagan koeraga oma toidupoolist.

Louisa ja Sebastian

Fallingwater

Edasi on plaanis Lou ja Sebastianiga kõvasti D.C-s tuuritada, muuseume külastada nind korralikul mimosadega brunchil käia. Kes satub USA-sse reisima, siis Groupon on lehekülg, mida tasub vaadata. Sealt saab kõiki asju odavamalt, igasuguseid tuure ja restorani pileteid jne (sama põhimõte nagu meil Cherry.ee).

Kes ei tea, siis Louisa on mu vana toanaaber Portugalist (tegin Erasmust aasta aega seal). Oleme siiamaani ikka ühendust pidanud ja kuigi näeme iga paari aasta tagant (viimati 2010, kui käisin Hamburgis tema ja Sebastiani pulmas), siis iga kord kohtudes on ikka sama vahva koos ja palju rääkida. 

Olime eelmisel nädalavahetusel New Yorgis, saingi esimest korda peale kolme aastat Louisaga kokku. Veetsime toredalt aega, külastasime MoMa-t (Museum of Modern Art), mis on nüüd üks mu kindlaid lemmikuid, sõitsime jalgratastega läbi Central Pargi (muidugi ei puudunud ka kohustuslik piknik), tuuristasime High Line'i veel avamata osa peal, kuhu korraldatakse registreerimisega jalutuskäike, külastasime Pier 45te, käisime Rockefeller Centeri katusel päikeseloojangut vaatamas ning samuti istusime Louisa ja Sebastiani hotelli katusel ja ajasime juttu.

Ma ei saanud aru, et Margus pilti teeb

Central Park

Rockefeller Centeri katus (eelmine kord olime mantlitega ja jube külm hakkas)

Louisa ja mina (Empire State Building paistab tagant)

Hotelli katus

Vaade öösel hotelli katuselt

Pier 45 juures

Mõnus väike puhkus oli. Nüüdseks olen seda õppinud, et kui New Yorgis ei taha ööbimise eest välja käia üle 200 dollari öö eest, siis võib kindel olla, et mõni prusskas leidub ikka peatumiskohas. Mulle meeldib Airbnb kaudu majutajaid leida, sest siis kogebki kõige ehedamat elu, nii kuidas inimesed iga päev elavad ja missugustes tingimustes. Seekord oli meil elamine samuti Brooklynis (oih, pole ju eelmistki NY külastust jõudnud kirja panna, kiired ajad), kuid Manhattani keskossa oli maksimaalselt 30 minutit metroosõitu. 

Peatusime ühe väga vahva vanema mehe juures, kartsime alguses, et kordub sama, mis Key Westi vanamehega, et on mingi imelik, aga õnneks ei olnud. Tuba asus ühe baari peal, kus esinesid live bändid. Konditsioneeri müra õnneks vaigistas muusika ära, aga meie akna all asus ka üks madalama maja katus, kus piduhoos noored käisid möllutamas. Näiteks ühel hommikul käisime sealt läbi enne linna minekut (kuskil 9.30 ajal) ning keegi oli oma nutitelefoni ja käekoti sinna jätnud pluss kenakese oksehunniku. Nägin ühte prussakat ka jooksmas, mille peale Margus tunnistas üles, et ta oli ühe eelnevalt juba maha löönud. Samas selliste asjadega harjub ja ega ma neid enam väga ei kardagi, lihtsalt voodilutikaid ei tahaks endale koju saada. Seekordne ööbimiskoht siis:

Kitsad tingimused

Jalutuskäik High Line'i avamata osal oli väga vinge. Üks kunstnik - Carol Bove - oli oma tööd sinna vegetatsiooni vahele üles pannud ja siis turnisimegi seal. Huvitav oli vaadata, milline vana mahajäetud ülestõstetud raudteeliin hetkel välja näeb ja kindlasti tahaks kunagi tagasi minna, kui park juba valmis ehitatud. Olin tegelikult isegi natuke üllatunud, et taimed ei vohanud seal meeletult ja ala oli väga käidav. Ise kujutasin ette, et tuleb matšeetedega teed rajada läbi võsa (ala on üle 30ne aasta olnud hüljatud).

Carol Bove 

MoMa oli mu lemmik seekordsest külastusest. Muuseumitega on siin sellised lood, et need on nii üle mõistuse suured ja ükskõik kui vara ei alusta, siis kõiki näitusi ikka läbi ei jõua käia. Jaks saab enne lihtsalt otsa ja ei viitsi enam vaadata. Jõudsime kaks korrust põhjalikult läbi käia (kuuest) ning kahel korrusel jooksime paar näitust läbi. Nägime Jackson Pollockit, Andy Warholi, Piet Mondriani, Roy Lichtensteini ja veel paljusid muusid. Seal oli ka erinäitus Le Corbusier'ist, mille läbisin pooljoostes ning samuti olid väga ägedad arhitektuurikollaažid väljapanekul. Läheme teisel septembril NY-sse tagasi (kuues kord selles linnas viibida ning sellel aastal kahjuks ka viimane) ja siis tahan kindlasti  kõik arhitektuurinäitused läbi käia MoMa-s!

Üks minu suuri lemmikuid - Klimt

Kahlo

Warhol

Margus :D

Van Gogh

Matisse

Absoluutne lemmik Mondrian

Mondrian

Pollock

Muidu on kõik väga vahvasti, lihtsalt nüüd läheb asjade pakkimise, kolimise ja otsade kokku tõmbamisega nii kiireks, et ei jõuagi enam kirjutada (no juba praegu ei ole jõudnud). Läheme septembri alguses oma suurele lääneranniku reisile ja alles 19ndal jõuame tagasi, et paar päeva D.C-s hinge tõmmata ja siis koju Eestisse minna. Sõpru tahaks küll juba näha!

Täna tegime suurpuhastuse kodus, Tony oli paar uut raamitud maali ka toonud (eeldan, et ta eksnaine viskas need nende ühisest kodust välja) ning leidsime Margusega neile uue koha. Nüüd näeb maja veel kodusem välja, kohe jube kahju on ära minna. Mõtlesin muidu Tonyle kõige eest, mis ta meie heaks teinud on, tänutäheks Click and Grow ka tellida (eestlaste leiutis ju ikkagi), sest ükspäev rääkisime taimedest just ja ta kurtis, kuidas tahaks nt basiilikut kasvatada, aga unustab alati kastmise ära ja siis taim sureb. Siit ongi just natuke rohelist puudu, et vast tal ka lõbusam siis, kui meie ära läheme.

Eelmine nädal saime ka oma vahva couchsurfi sõbra Seaniga kokku. Käisime ühes iiri pubis söömas (tortilla krõpsud Baltimore'i moodi - tšilli, jalopenode, ohtra juustuga) ja seejärel viis ta meid mulliteed (bubble tea) jooma. Ei mina ega Margus pole sellist asja varem proovinud ja ausalt öeldes pole isegi kuulnud sellisest asjast. See on tee nagu tee ikka (külm, kuum), kuid sees on mustad tapioca pallikesed, mida läbi paksu kõrre imeda ja siis saab ära süüa. Maitsesid natuke nagu tarretis. Huvitav oli proovida, aga lemmikjook nüüd küll ei ole.

Sean