Emotsiooniderohkus

Umbes tund aega tagasi müüsin oma ratta maha. Paar tundi varem kallistasin töökaaslastega, võtsime õlled ja tegin võileivatorti neile ning nüüd on mu viimane tööpäev läbi. Hommikul sulgesin USA pangakonto. Lahkumine tundub kuidagi ebareaalne ja samas nii lähedal ja käegakatsutav. Esmaspäeval sõidame New Yorki, et paar päeva hiljem juba San Franciscosse lennata.

Ei oskagi seda tunnet päris kirjeldada. Neljapäeval sõitis juhendaja ära Minneapolisesse ning lõunat sõime koos. Kinkis Eestisse naasmise puhul mu lemmik maastikuarhitekti raamatu, purgi isetehtud moosi ja rosmariini (meie kontori taga kasvatatud) ning raamatu vahel oli ka kiri (tänas ja kiitis ja keelitas, et ikka ühendust hoiaksime). See juba kakkus pisara silma ning täna oli siis Steve ja Violetaga kallistades viimane piisk karikas ja oleks kõva häälega tahtnud ulguma hakata, aga külma eestlasena panin päikeseprillid ette ja jalutasin minema (ja siis ise ikkagi salaja luristasin sealjuures). 

Tegime Margusega mõnusa õhtusöögi (pesto pasta ja päikesekuivatatud tomatitega bruschettad) ning hakkasime väikestviisi pakkima. Jube raske on ikka, sest läheme peaaegu kuuks ajaks reisile veel, nii et suur segadus on, kus kohvrisse mis läheb. Samuti on meil homme hommikul yard sale (jah, tegime plakatid ja puha). 

Charles vaatab etteheitva näoga (PS! tagaplaanil on näha meie musta kohvrit, millele tegime väga loominguliselt mummud peale, et lennujaamas ära tunneksime)

Pardakk!

Need viimased nädalad on läinud imelikult kiiresti, liiga kiiresti. Nautisime D.C peal tuuritamist koos Louisa ja Sebastianiga ning käisime ära Fallingwateris. Pühajumal! See on üks ägedamaid kohti, kus olen USA-s viibinud (vaatamisväärsuste mõttes siis), lihtsalt sõnuseletamatult võimas! Seal peab ise käima, et aru saada. Kogu loodus, maja, sisustus on nii hästi kokku sobivad ja maja sees viibides lihtsalt on ülim tunne (eriti elutoas). Aknaraamid on hästi õhukesed ja seal viibides tekib tunne nagu oleks kuskil 60ndate filmis, aga las pildid räägivad enda eest.

Teel Fallingwaterisse, kõikide asjaosaliste jäädvustamine oli edukas (tähelepanu imemaitsvatele küpsistele pildi keskosas)

Peaaegu nagu päris (oligi!)

Kahjuks sees ei saanud pilti teha, aga no mingit aimdust saate

Kiire piilumine elutuppa

InDesigni kursusel käisin ka siin kolm päeva D.C-s. Nüüd olen siis tunda saanud nii NY tööelu kui ka D.C oma (hommikul metroos trügida tööle minejatega, seista toidujärjekorras jne). Kursus oli parem, kui Rhino oma, kus instruktor pidevalt toonitas, et tema meile shortcutte ei õpeta, kuna oleme algajad (ilmselt ta ise ei osanud lihtsalt), kuid InDesigni oma lasi meil klaviatuuril nö klaverit mängida, näpud olid sõlmes ja nalja oli palju. Pluss oli ta hästi pädev ning hea õpetaja (Poolast pärit, muideks). Kursus toimus täpselt Tony kontori kõrval ja esimesel päeva lõpus linna jalutades ehmatas ta mu poolsurnuks. Oli mind tänaval kõndimas näinud ning erinevaid variante mõelnud, kuidas ehmatada, aga kartes, et kõik muud variandid lõppevad sellega, et lasen talle pipragaasi näkku ja kutsutakse politsei, siis lihtsalt müksas mind. Aga no ta on pikk mees ja mina nägin lihtsalt mingit musta kätt minu poole tulemas silmanurgast (tal oli ülikond seljas) ning röögatasin. Keegi õnneks siiski appi ei tõtanud ning sammusime koos kesklinna, kus nii juhuslikult käisime ühest riidepoest läbi, kuna tal tuli meelde, et on mingi kinkekaart ja tahtis endale uusi lühikesi pükse osta. Ta vist purustas kõikide aegade kõike kiirema ostleja rekordi, sest astusime poodi, ta läks kohe õige riiiuli juurde, võttis ainsa paari heledaid pükse, mis seal oli, ning marssis otse kassasse. 

Tundub, et ka Alessiol on kahju meie lahkumise pärast, kuna räägib imelikult palju meiega (tavaliselt on suht napisõnaline, nüüd vatrab täiega ja küsib ja tervitab hommikuti). Muideks, peale seda, kui ta veetis kuu aega emaga Euroopas, on ta minust pikemaks kasvanud (11-aastane poiss ja 27-aastane neiu).

Kuna kirjutamiseks väga rohkem jaksu ei ole, siis panen mõned pildid, mis annavad kiirülevaate, millega tegelenud oleme:

InDesigni kursuse ajal võtsin oma lõunat siin pargis koos teiste valgekraedega

Martha Schwartzi park D.C-s (ta on siis üks mu lemmikuid maastikuarhitekt/urbaniste)

Siin majas elasid JFK ja Jackie enne Valgesse Majja kolimist

Brunch 

Käisime teisi koski ka vaatamas peale Fallingwaterit