DISNILÄND: Sumedad suveõhtud

Oleme küll ilmselt maailma kõige mugavamad inimesed, kuid otsustasime end igasugustele üritustele ära lubada, et peaks kindlasti minema ja uute/vanade tuttavatega kohtuma. Kuna hakkame varsti samme Eesti poole seadma (õigemini, suuname lennukinina sinnapoole), siis peame ikka USA-st veel viimast võtma. Niisiis saigi Viktorijaga (väga vahva Leedu tüdruk) kokku lepitud, et lõpuks läheme talle D.C-sse külla. Ta on seal mitmes kohas elanud ja nüüd leidis ideaalsed majakaaslased ja naabruskonna (elab Georgetownis, eelmises postituses mainisin, et rikkamate inimeste kant ja jube armas).

Läksime kohe reedel peale tööd ja kokku võttis sinna jõudmine aega 1.5 tundi - mõni ime siis, et me iga päev pealinna ei jõua. Igatahes väga tore (ja ka veinine) õhtu oli. Oleme alati Margusega mõelnud, millised need armsad ja kitsad majad küll seestpoolt välja näevad, nüüd siis teame. Kahjuks pilte ei tihanud teha, aga supermõnus valgusküllane kodu oli kahe rõduga.

See ei ole sama maja, aga suht samasugune nägi välja

Istusime õhtu otsa rõdu peal, rääkisime juttu ja nautisime veini. Viktorija majakaaslane tuli ka meie seltsi - Bostonist pärit tüüp (Derek), kes on mitu-mitu aastat Euroopas elanud (Iirimaal ja Amsterdamis) ning nüüd käib ühe Soome neiuga, kelle nimi on Minttu (jah, nagu see jook :D). Samuti käib ta iga aasta Tallinnas, sest Amsterdamis tutvus ühe Eesti neiuga, kellega said headeks sõpradeks ja nüüd käibki külas tal, eriti vahva! Mingi hetk tuli juttu aktsentidest ja siis ta ütles, et Margus kõlab nagu eestlane ja mina nagu prantsuse-kanadalane (no kuulake internetist nende aktsenti, jube, kui ma tõesti niimoodi räägin :D).

Viktorija ja Derek

Pärast jalutasime sumedas suveöös pool tundi metroosse, sõitsime pool tundi ning siis jalutasime veel omakorda koju pool tundi, aga see kõik oli seda väärt. Metroos võttis üks mees oma kitarri välja ja hakkas mängima Bob Marley lugusid ning kuna ilmselgelt olid kõik veits pidused, siis üürgasime kaasa ja väga lõbus oli. Kuni tuli üks ilmselgelt poppmuusika poole kalduv naisterahvas oma mehega ja kukkus silmi pööritama ning ütles, et tüüp võiks vait jääda. Otse loomulikult tahtis peika talle muljet avaldada ning hakkas kohe kõva häälega inetusi ütlema, et tüüp oma kitarri ära paneks, kuna keegi ei viitsi seda jubedat muusikat kuulata (kõik nautisid). Kitarrivend polnud ka suupeale kukkunud ning lõpuks plaksutasime talle, kui ta enda peatuses välja läks, olles eelnevalt teise tüübi maatasa teinud.

Kitarrimees

Tänane päev on möödunud kodus filme vaadates ja head sööki tehes. Homme õhtul ootab ees uus üritus, nimelt uued praktikandid kutsusid külla D.C-sse ja läheme uurime, kes nad sellised siis on.

Kolmapäeval käisime Riversdale'i mõisapargis (üle tee meie kodust) jazzi kuulamas. Võtsime piknikuteki ja juustu kaasa ning istusime seal, kuni vihma hakkas sadama.

Eelmine nädalavahetus käisime linnas muuseumites, üritame ikka nüüd vaikselt kultuursed olla ja D.C-t ka näha veel nii palju kui jaksame. Käisime loodusloo muuseumis ja Hirshhorn'i muuseumis.