NFP

Meie õnn on pöördumas (ptüi-ptüi-ptüi), alla aetud metsloomad on asendunud elusate loomadega. Õhtuti Charliega jalutades oleme kohanud suuri ja väikseid jäneseid ning avastanud, et meie naabruskonnas elab üks pesukaru ja nüüd eile nägime päris esimest korda eriti lähedalt opossumit (sellest korrast ma ei räägi, kui Margus prügikotiga keset teed lebavat opossumit käis ära koristamas, et autod rohkem üle ei sõidaks). Igatahes kui nüüd näeks ühe metsümiseja ka ära, siis oleksid kõik vahvad USA linnas elavad loomad enam-vähem nähtud. Opossum oli meie tänaval Soaplady (naine, kelle auto numbrimärgiks on seebileedi) maja verandal ja uudistas ringi, me lihtsalt seisime tänaval ja vaatasime. Nägi välja nagu suur rott. Õnneks Charlie ei tundnud ta lõhna, muidu oleks ilmselt üks tore tagaajamine toimunud (ta on paar korda kassi järele jooksnud ja ma lendan seal teises rihma otsas rõõmsalt järgi).  

Pesukaru - armas, aga pidavat eriti kuri olema

Opossum

Netis guugeldades avastasin ka selle, et opossumid on need, kes pea alaspidi ripuvad

Tööjuures oli esmaspäeval parema äärelinna ehitamise võistluse tähtaeg, istusin 22.30ni kontoris, kuni kõik sai välja saadetud ja korda, nüüd on vaja vastust oodata. Nüüd mul  idee poolest ainult 2 nädalat jäänud tööl käia, sest järgmise nädala neljapäeval sõidame New Yorki Louisa ja ta abikaasaga kohtuma ning peale seda hakkab mul 3-päevane InDesign'i kursus esmaspäeval. Garth on ise ära ka enamuse ajast, istub kuskil mägimajakeses ja kirjutab raamatut (väga ameerikalik, kujutan ette juba jahitrofeedega majaest ja kuidas ta oma püssiga seal oravaid käib laskmas).

Steve jagas täna natuke tarkust tööl, kuidas sõpradega vanasti Lõuna-Aafrikas ütles selle peale, kui keegi tüütu inimene palus neil midagi teha ja ise aru ei saanud, et üle piiri läheb, NFP (no fucking problem).