I go by the name of jazz

Neiud - neiud, mul on teile hea uudis! Lugesin ühte põnevat artiklit (lugege teie ka). Kiirkokkuvõte oleks selline, et leiutati klaasid, mis tuvastavad, kui keegi on joogi sisse roofie libistanud. Mäletan, et mingil hetkel oli see teema Eestis ka üsna aktuaalne (siis, kui Club Tallinn oli meie mõistes veel popp koht). Päris vahva oleks, kui saaks oma sellist topsikest kaasas kanda, nii võib end alati turvaliselt tunda. Veel ägedam oleks, kui klubid võtaksid ise sellised klaasid kasutusse, üks anum võiks ju kõike tuvastada (ma ei tea, kas see oleks võimalik?). Näiteks roofiega kokkupuutel läheks klaas triibuliseks, ecstasy'ga  kollaseks jne. Koos joogiga peaks siis baarist kaasa saama ka manuaali, et ikka saaks aru, mis sorti lõbusaid tablakaid seekord üritati sisse joota.

Hea meel on seda ka teatada, et meie jõulukuusk on püsti! Tuled küljes ja puha. Ma väga loodan, et see peab ka jõuludeni vastu, kuigi esimesed märgid massilisest okkakaotusest on juba olemas. Selles võib süüdi olla see tõsiasi, et esimene päev unustasime kuusekest kasta (hea mitu-mitu tundi peale püstiseadmist tuli meelde, et vesi jäi panemata).

Tony oli nii kena ja sõidutas meid autoga ringi ning aitas kuuse (+tuled, + toidu, + mõned asjad reisiks) koju tuua. Charlie muidugi alguses kartis meeletult, lõpuks aga leppis, kui tundis looduse kutset ning asus agaralt oksi närima (vett ta veel ei käi kuusejalast joomas, vähemalt ma pole näinud).

Käisime kõigepealt poodides, et kuusele tulesid külge osta ning sattusime maailma kõige armsamate (minu arvates) muffinipaberite peale. Nüüd peame ainult välja nuputama, kuidas muffinitainast teha, sest Eestis on ju vana hea Vilma, kes seda meie eest alati tegi.

Suur aitäh emmele ka, ta saatis NIIII PALJU Eesti maiustusi meile, et nüüd jätkub kohe tükiks ajaks (ilmselt küll mitte, sest Maiuspala juba otsas ja juustukommid ka kohe ning homme võtan töö juurde õlle kõrvale ka degusteerimiseks ühe kommikoti kaasa).

Töö juures on see nädal päris produktiivne olnud. Esiteks sain endale ka teise monitori, ehk siis nüüd tunnen end jube tuusalt ja ausalt öeldes on nii palju mõnusam tööd teha, eriti, kui on vaja kahes erinevas programmis tööd teha. Teiseks hakkas mõte lendama ja sain oma varjualused valmis, üsna uhked tulid, keerlevad ja pöörlevad maa alt välja. Kolmapäeval pidi mulle üks noormees tulema Rhinot õpetama, millega neid asju modelleerida, aga kohale ta igatahes ei ilmunud. Samas polnud vaja ka, nuputasin ise kõik välja, mis vaja, kuigi ilmselt see, mis mul võttis kaks nädalat aega, oleks tal nii tunni aja töö olnud. Olen natuke uhke ka, sest ise pusisin ja lõpuks tuli midagi välja. Kui päris-päris valmis on, siis panen siia pildid üles. 

Käisin ka Marylandi ülikoolis arhitektuuritudengite sügissemestri lõputööde kaitsmisel. Seekord suutsin isegi paar sõna sekka kobiseda, kuigi pean kõvasti seda kritiseerimist veel harjutama. Mitte, et mul midagi öelda ei oleks olnud, aga lihtsalt kõik vanad professorid rääkisid must üle. Olin liiga aeglane ja mitte liiga pealetungiv. Järgmine kord olen targem ja kiirema suuvärgiga.

Eile sain esimest korda "koolitusel" käia. Tegelikult on siin USA-s süsteem nii, et oma taset ja arhitektilitsentsi hoida, peavad arhitektid 18 punkti väärtuses aastas koolitusi läbima, artikleid lugema ja mingeid teste täitma. "Koolitused" näevad välja nii, et keegi tuleb kontorisse oma powerpointi ja näidistega, koguneme konverentsiruumi, hakkame mugima ja siis samal ajal poole kõrvaga kuulame, mida räägitakse. Eelmine kord, kui keegi käis, siis olin just enne seda 20-tunnise tööpäeva teinud ning nautisin kodus oma vaba päeva ja ei saanud osa võtta, kuid see oli mingitest aknaraamidest ka, ehk siis mitte väga põnev. Seekord käis üks tüüp, kes tutvustas erinevaid valgustusega seotud tooteid (nt aknakatteid, erinevaid detektoreid, mis kustutavad tule ära, kui ruumis kedagi pole, kuidas luua ideaalset valgustust kontorisse, kuidas hoida elektri pealt kokku õige valgustusega jne). Ta tõi maailma kõige maitsvamaid tuunikalavõikusid ka! Mul oli häbi küll, aga võtsin kaks korda juurde, sest no imehead olid! Ei teagi täpselt, mis seal sees oli, aga sandwichi vahele oli pandud mingi tuunikala möks (kala, jogurt, tomat, lehtsalat, viinamarjad, pähklid....mmmm!). Tegelikult oli tüübil päris põnev jutt ja sain nii mõndagi huvitavat teada. Täna käisime D.C-s nende majas ka, kus meile demonstreeriti kõiki neid asju, millest eile räägiti.

Käisin ükspäev uuesti postkontoris, et koju üks pakk jõuludeks saata. Igavene jama oli, sest pidin kõik asjad eraldi ostma, et pakkida (mullikile, teip, ümbrik). Siis selgus, et ümbrik ei kõlba ning pidin ikka pappkasti ka lõpuks võtma. Hullem võitlemine oli seal teenindavate tädidega, loodan, et nad ikka saadavad paki ära, mitte ei "kaota" seda kuskile. Igatahes olin postkontorist teel tagasi tööle (käisin lõunapausi ajal) ning kõndisin eriti hoogsalt, sest olin jube vihane. Korraga tõmbas üks auto mu kõrvale ning 60-70ndates neegripapi keris akna alla ja röökis: "You've got a jazzy walk, girl!" See oli nii naljakas ja tegi tuju terveks päevaks heaks. Koduteel jooksis üks noormees mulle järgi ja päris igasugu asju, aga ignoreerisin teda ja kõndisin edasi. Ei tea, aga tundub, et selles on ikka tõetera natuke sees, et kõrged kontsad kaunistavad naist, sest kandsin too päev just üle pika aja kõrge kontsaga saapaid. Pärast olid muidugi jalad villis ja järgmine päev pidin tööle jalgrattaga väntama, sest kõndida ei saanud, aga ilu nõuab ohverid või misiganes nüüd öeldaksegi.