Pudru ja kapsad - mõtted on laiali

Lisaksin veel paar asja Marguse väga mahlakale Baltimore'i kirjeldusele. Lift, mis meid World Trade Center'i vaateplatvormile viis, ei näidanud numbreid (ainult mõnel korrusel), selle asemel oli suur punane X tablool ja piiksus kahtlaselt (nagu oleks ERROR). Kuna mul nagunii on omad suhted liftidega (keeldun vanades paneelmajades sõitmast; naeran nagu pooletoobine, kui olen üksi koos võõraste inimestega liftis jne), siis oli ikka süda saapasääres ja põlved nõrgad, aga näete, saime eluga tulema!

Vaade Baltimore'ile - nimed aknal on 9/11 ohvrid

Eesti Majas oli vahva jälgida, kuidas vanad tuttavad taaskord kohtuvad, kallistavad, üritavad eesti keelt purssida. Mulle meeldis. Sisustus oli ka naljakas. Umbes nii nagu keegi oleks 90ndate alguses Eestist lahkunud ning üritanud samasugust keskkonda ka Baltimore'is tekitada ning peale seda pole mingit arengut olnud. Alumisel korrusel KuldLõvi baaris olid seinad vana hea puiduga üle löödud ning mööbel oli ka nostalgiast nõretav. Mis iseenesest oli isegi vahva ja mul on tõesti hea meel, et eestlased hoiavad ka siinmaal kokku. Loodame, et jätkub ikka inimesi, kes seda asja siin alal hoiavad ja edasi viivad. Margus märkas ajalehti, mina aga sobrasin raamaturiiulis ja päris huvitavat ning vajalikku?!? lektüüri oli Eesti kohta seal märgata.

Eesti Maja kohvik - KuldLõvi

Omamoodi lugemisvara

Akvaariumis oli ka huvitav ringi vaadata, kuigi ilmselt rohkem ei tahaks ühtegi sellisesse kohta minna (kilpkonnadel polnud väga ujumisruumi jne). Loodame, et selle hingehinna eest, mis maksime piletite eest, paranevad ka sealsete asukate elutingimused (kuigi üldjoontes tundus päris ruumikas akvaarium olevat ja et hoolitsetakse kõikide sealsete elusolendite eest). Vahva oli vaadata, kuidas töötajad kalu söötsid ja ringi ujusid. Päris hea töö, saab iga päev sukelduda ja vees ringi lustida.

Suutsime end vaevu tagasi hoida (piraajaakvaarium)

Loodusest leiab eriti vingeid mustreid!

Vaatasime siis jellyfishid ka ära Barbadose jaoks

Merihobud!

Vilistav kala

Teeme kevadel soojema ilmaga nendega ühe tiiru, peame ikka oma blogi nime vääriliselt elama!

Baltimore'i lennujaamas oli naiste restroom väga hubane ja üllatav (tõesti, tõi kohe naeratuse näole):

Vahepeal on nii palju muid asju ka juhtunud, et ma ei teagi, kas on meeles kõikidest tähelepanekutest rääkida.

Proovisime elus esimest korda kastaneid punase veiniga (jah, Tony kohtleb meid üsna kuninglikult siin). Samas, Charlie toitmine on nüüd minu õlul, nii et võibolla selle pärast ka hellitab.  Leppisime kokku, et olen ainuke, kes koerale süüa paneb, kuna tüüp kardab, et muidu läheb koer paksuks. Nimelt arvasin üks õhtu, et kuna Charliel on kauss tühi, unustas Tony äkki täita ja täitsin salamahti ise. Selgus aga, et Charlie on lihtsalt nii hea isuga ja oli juba kõik ära söönud. Kuna ma nagunii vahetan tal vett, pesen söögikaussi ja teen muid asju, mis tunduvad Tonyle hullu luksusena (naerab kogu aeg, et olen ikka kutsal käpa all, mida ma ka olen), siis võin toitu ka juba vabalt panna.

Charlie on muideks aasta 2012 USA popimate koertenimede uhkel kolmandal kohal.

Baklavat saime ka täna, kui Tony töölt koju tuli

Muidu olen ikka tublilt tööl käinud, võib-olla küll mitte nii produktiivne olnud kui varem. Hakkasin omapäi 3D programmi Rhino't õppima ja peaksin nüüd sellest ühe imeilusa varikatuse oma uhkete pargitreppide peale välja võluma, aga kõik, mis olen siiamaani teinud, on ühed väga koledad käkerdised. Nii et maadlen hetkel natuke sellega. Järgmine kolmapäev tuleb üks New Yorgi ülikooli õppejõud spets minu jaoks kontorisse ja teeb kiirkoolituse selle programmi alal (ta oli Garthile teene võlgu, mis siis ikka :D). 

Lõbustan end kontoris erinevate vahenditega, näiteks sorteerin vahepeal kirju, mis on samal päeval toodud, kui kedagi teist pole. Märkasin juba teist korda kahe nädala jooksul, et kõrvalkontori naine tellib endale pulmaajakirja (teate küll, taaskord ehtne flashback mõnest USA filmist). Kusjuures  just eelmine nädal sama naine rääkis, kuidas ta on vallaline, nii et mina ei tea, miks ta neid pruudiajakirju siis nii palju tellib (pluss ta pole enam teismeline, kes teeks oma esimese pulma jaoks mingit unistuste albumit, vaid siuke lahutatud ja lapsega karm karjäärinaine). Palju huvitavaid jutte kuuleb ikka tööl olles :D

Ei suutnud kiusatusele vastu panna ja pidin blogi jaoks pilti tegema

Steve viis mu lõunatama Mehhiko kiirtoidukohta nimega Chipotle. Ma pole KUNAGI nii kiiresti toitu kätte saanud. Võin vanduda, et tellimuse sisse andmisest kuni maksekviitungi ja toidu kättesaamiseni läks nii umbes 30 sekundit. Vot see on alles kiirtoit! Seal oli miljon teenindajat leti taga, iga koostisosa jaoks oma inimene (kananeiu, guacamole'i tüüp jne). Ühesõnaga ma ei saanud aru, mida tellisi, lihtsalt vehkisin kätega, noogutasin ja enne, kui arugi sain, seisin juba rivi teises otsas, tšekk ja toidukott käes. Pidin tükk aega sellest toibuma. Täna käisin üksi üritamas ja enam nii šokis ei olnud. Suutsin täitsa hästi hõigata, mida soovin ja sain supermõnusa lõuna (riis, salsa, kana, guacamole, oad). Mulle tundub, et mu uus lemmiktoit on guacamole. Guacamole, guacamole, guacamole - võiksin sellest päev otsa rääkida!

Lunchbag

Sattusin väga huvitava ülikooli kohta täna lugema, samas, ega neil vist seal midagi muud pole, nii et väga tabav!

Ikka mõtlesin siin, et kui oleme oma talvereisilt tagasi (sest seni üritame selleks raha hoida), siis ostan endale rattakiivri. Ma ei jõua enam kokku lugeda neid kordi, kui olen peaaegu auto alla jäänud. Enamik autodega inimesi on superviisakad, lasevad üle tee jne, kuid osad on täielikud jobud, kes üldse sõita ei oska (miskipärast kipuvad need naised olema, hmmm...). Eile käisin peale tööd rattaga FedExi kontoris, et saata ühte avaldust Portlandi, millele mul on allkirja vaja, et reisida saaksin. Kuna kell 5 läheb juba pimedaks, siis oli üpriski spooky kihutada suure maantee kõrval kõnniteel ning kui oli vaja teed ületada, siis oli ikka eriti hirmus. Üks naine, kellel oli väike laps autos, üritas punase tule ajal parempööret teha, et ei peaks foori taga passima, aga unustas vaadata, et ma tulen. Õnneks olen ise siin suht ettevaatlik (ptüi-ptüi-ptüi) ja sain enne pidama, kui kokkupõrge toimunud oleks. Kaasa ei aita ka see, et mul ei ole tavalisi rattapidureid vaid vana hea kokuka süsteem, väntan tagurpidi.

Oleme üritanud ujumas ka käia ikka mõned korrad, et trenniraha täitsa tühja ei jookseks ning seal kohtab alati huvitavaid inimesi. Igasuguste vidinatelembus on täiesti hulluks siin läinud, inimesed ei suuda trenni teha ilma, et ei saaks telekat vaadata või muusikat kuulata. Imestan, et basseini äärde veel pole ekraane pandud (kuigi jah, mulle meenub, et Tallinnas Kalev Spa ujulas isegi on ekraan :D). Inimesed käivad muusikaga pesemas ning ükspäev kuulsin, kuidas üks naine itaaliakeelset ooperit kuulas tualetis.

Margus sai oma esimese päris kirja päris inimestelt siia, jeeee, jõuluaeg alaku!

Ja kuigi väljas on (tegelikult oli, sest täna juba retsilt külm) soe, siis mul käivad päkapikud! Iga hommik leian sussi seest vahvaid üllatusi (tegemist on šokolaadiüllatustega, mitte millegi muuga).

Lammas üleval paremas nurgas - 22 C!

Margus, vunts ja Maiken

Autocorrect feil kaks: panin hommikust äratust telefoni ja Good morning, sunshine! asendus Good mourning, sunshine'iga!