DTMD

Vahelduseks ka üks räppmuusikateemalisem postitus.

Kuue siinveedetud kuu jooksul on siinne muusikastseen üsna lahja mulje jätnud. Oleme küll aktiivselt üritustel silma peal hoidnud, aga ükski meile huvi pakkuv artist pole siin veel üles astunud. Tõsi, Tyler the Creator esines äsja, aga piletid olid välja müüdud ja Craigslisti kaudu meil ka suuremat õnne polnud - kas võeti otse nina alt ära või siis müüdi juba mitu korda kallima hinnaga. 

Kunagi 2011. aasta lõpus, nüüd võib juba öelda, et vanadel headel Volta aegadel, sattusin ughh.com'i kaudu peale ühele huvitavale duole - DTMD (Dunc and Toine Makin' Dollas ehk tegemist väikse viitega EPMD-le). Noored tüübid ja mõnusalt värske kõla; kellel huvi, saab albumit kuulata siit: http://mellomusicgroup.bandcamp.com/album/makin-dollas

Nüüd USAs olles avastasin mõni aeg tagasi, et kutid on siitsamast Prince George's Countyst pärit, kus meiegi elame, aga kontsertide kohta uurides ei olnud paraku midagi leida. Kuni üleeilseni, mil nende FB-lehele ilmus väike teade, et järgmisel õhtul tehakse Georgetowni linnaosas Moca DC nimelises kunstigaleriis väike ülesastumine; tasuta sissepääs pealekauba ja õlu ainult 2 dollarit. Loomulikult olin igati elevil ja seadsin eesmärgiks Maiken ka kaasa meelitada.

Georgetown on meie kodukandist Riverdale'ist aga päris kaugel: metroojaama jalutamine võtab umbes pool tundi, rongi ootame õhtusel ajal 10 minutit kindlasti, rongisõit Georgetownile kõige lähema, Foggy Bottomi nimelise peatuseni - metroosüsteemi ehitades ei soovinud Georgetowni (mis on D.C. üks jõukamaid piirkondi, rohkete butiikide ja jazzikohvikutega rahulik kant) elanikud, et nende linnaosasse metroo tuleks - üle 40 minuti (kesklinnas tuleb veel liini vahetada, mis tähendab jällegi ootamist), ja see galeeri asus veel metroojaamast 10 minuti jalutuskäigu kaugusel, nii et üks ots kokku poolteist tundi, kuigi kilomeetreid teeb see umbes 24. Trajektoor ka, et oleks mingi ettekujutlus, kui kaugel me kesklinnast asume:

Sinisega metroo-, punasega jalgsimarsruut; meie kodu siis kirdepoolses nurgas.

Kaasa ei aidanud ka see, et eilseks õhtuks anti meiecundile mitte ainult tormi- vaid ka tornaadohoiatus. Tavaliselt me siin telekat ei jälgi, aga eile oli terve päev MSNBC 24h uudistekanali peal seoses Bostoni sündmustega, kuni ühel hetkel lõi ette sellise ekraani:

Suur vend andis ühesõnaga märku, et ei maksa välja ronida; samas jällegi lootust, et ehk 10 paiku asi enam nii hull pole. Tuli äikest ja meeletut paduvihma; paistis, et Maiken oli tolleks hetkeks juba üsna kindlalt ära otsustanud, et tema välja ei liigu. Lisaks meeletu väsimus töönädalast ja tema jaoks täiesti tundmatud tüübid ka. Ma ise olin ka kahevahel, aga pooltargumendid tundusid siiski kaalukamad. 

Lõpuks suutis Maiken ka endast jagu saada, sest ma nägin vist ikka kangesti sedamoodi välja, et tahan väga minna. Laenasin Tonylt ühe vihmavarju juurde, sest meie oma on üsna väike, ja hakkasime läbi vihma metroo poole lonkima. Teel ikka mõtlesin hirmuga, et järsku on mingi eriti jama üritus ja siis on kolm tundi edasi-tagasi käiku selleks, et ehk tunnike peol veeta. 

Maiken oli ikka üsna õnnetu moega, väsinud ja üldse mitte temalikult tujust ära. Paaril korral juhtus metroos ka paar lõbusat momenti, mis hetkeks tuju tõstsid. Nimelt kukkus üks keskealine veidi korpulentsem naisterahvas mulle sülle, kui rong kohalt liikuma hakkas, mis tegi kõigile kangesti nalja. Teemakohane pilt ka:

Siis nägime kesklinna poole jõudes rongis üht huvitavat tegelast - pikka kasvu tüüp lokkis pea, vuntside ja rapist glasses stiilis prillidega, nagu Napoleon Dynamite või karakter mõnest Will Ferrelli filmist. Väga stiilne igatahes, tekkis kangesti tahtmine pilti teha, aga ei söendanud sedasi rongis kõigi nähes. Kesklinnas ümberistumist oodates jõlkus ta sealsamas edasi ja tuli lõpuks meiega sama rongi peale. Ja tuli samamoodi Foggy Bottomi peatuses maha. Kõndis mõnda aega meie ees veel ja korjas maast ühe plangu üles, et seda vihmakaitseks kasutada.

Lõpuks peole jõudes ootas ees tore äratundmisrõõm kunagistest keldriräpipidudest - hästi mõnus õhkkond, sõbralikud inimesed ja hea muusika. Tundus, et laiv oli ka just alanud. Võtsime kiirelt õlled ja asusime kuulama. Inimesi oli tegelikult üpris vähe, umbes 30 ringis, mis Ameerika mõistes tundub veidi hoomamatu. Veelgi üllatavam oli see, et tüübid olid NII noored, eriti see valge tüüp, kes taustu teeb. Mõned pildid laivist ka:

Dunc

Toine

Nagu näha, siis lavakujundus oli ka huvitav :) Kunstigaleriile igati vastav. Laiv oli väga mõnus, tüüp oli palju energilisem, kui lugude põhjal arvata oleks võinud, ja viskas nalja ka - ühel hetkel suutis taustamees kogemata kõlaritesse mingi sahina ehk white noise'i tekitada, mille peale Toine ütles, et "Dunc here knows how to make y'all some white noise; no pun intended" ja kivi tehti ka ohtralt, tüüp räppis korraks isegi pläru suus :) Silmasime ühel hetkel publiku seas ka tuttavat nägu rongist, kes oli lõpuks samale peole välja jõudnud. Seekord söendasime ka pilti teha:

Kas oskate pakkuda, kellest jutt käib?

Nagu näha, siis oli ta lisaks meile ainus valge inimene peol, ülejäänud olid mustanahalised ja asiaadid.

Albumilt tehti vist kaht lugu ainult, ülejäänud materjal oli mulle sama uus kui Maikenile, seega olime üsna sarnases seisus. Maiken oli siiski selleks hetkeks juba ammu virgunud ja väga heas tujus, lõi tantsu ja puha. Kui laiv läbi sai, siis astus üks tüüp veel üles, kes esimese loo põhjal tundus väga võimekas, aga kui järgmise loo tutvustusena kõlas, et "I ain't fucking with no white America", siis kaotasime huvi ja sättisime ennast igaks juhuks eemale. Eesruumis tuli ürituse korraldaja meiega rääkima, tänas, et tulime ja uuris, et kust pärit oleme - taaskord tõestus sellest, et torkame ikka väga selgelt võõramaalastena silma.

Välisukse juures jalutas vuntsivend meile vastu ja siis oli Maikenil nüüd-või-mitte-kunagi moment - astus talle ligi ja küsis, et kas võime temast pilti teha, luisates, et meil on kodukandis üks sõber, kes täpselt tema moodi välja näeb :D Tüübil polnud sellega probleemi ja tulemus on siin:

Ajasime paar sõna juttu ka veel. Uurisin, et kustkaudu ta neid DTMD-tüüpe teab (sest ta oli nendega ennist peol juttu ajanud). Paistis, et tüüp oli räpiteemaga päris kursis, sest teadis ka Oddisee'd ja Kev Browni (veel kaks mu lemmikartisti, kes siitkandist pärit on).

Tagasisõit Foggy Bottomist läks palju lõbusamas tujus, sest algsetele kahtlustele vaatamata oli õhtu ikkagi väga toredaks kujunenud. Ainult et väsinud olime päris korralikult ja plaanisime seetõttu kodupeatusest esimest korda takso võtta. Kui taksopeatusesse jõudsime, siis võtsid meie ees maha tulnud inimesed kõik taksod meil nina eest ära ja meil oli kerge wtf, et kas vedaski nüüd nii halvasti või, aga viimane taksojuht hüüdis meie pettunud nägusid nähes meile aknast, et kohevarsti jõuavad uued taksod. Õnneks piisaski mõnest minutist ja saime suht valutult koju. Sammulugejad olid mõlemal terve õhtu peal olnud ja Maikeni juba järgmisesse päeva 5000 sammu ette ära tehtud, osalt seetõttu, et ta minust veidi rohkem tantsu lõi ja lisaks ka seepärast, et mul jäi suveajale üle minnes sammulugejal kell keeramata, mistõttu mu omal ainult 2000 ringis näitas. Ma ei suuda meenutada, kas oleme seda juba maininud, aga oleme võtnud nõuks iga päev 10000 sammu teha ja enamikel juhtudest sellest ka kinni pidanud (et siis seejärel ennast millegi maitsvaga premeerida):

Ainult kõikide unistuste maal...

...saab juhtuda nii, et lisaks sellele, et mööda idarannikut jookseb ringi relvastatud ja äärmiselt ohtlik poisike, keda vaatamata meeletutele läbiotsimistele ja terve Bostoni kinni panekule ei ole suudetud leida, anti mitmes maakonnas (kaasa arvatud D.C piirkonnas) välja tugeva äikesetormi hoiatus ja PAMPARAAA - tornaadohoiatus. Siiakanti tornaadod just tihti ära ei eksi, aga paar korda on juhtunud ja viimane kord oli torm ühed neiud autoga üles tõstnud ainult paari miili kaugusel meie majast. Väljas on muidu imelik ilm küll jah, sombune, hästi soe ja niiske ning üpriski kõva tuul painutab puid.

Ameerika võlu ja valu

Ilmselt on kõik juba kursis sellega, mis esmaspäeval Bostonis juhtus. Eestist selliseid sündmuseid jälgides ei ole kunagi need väga reaalsed tundunud. Loed ikka jah uudistest, aga asja tõsidus ei jõua kohale, sest enda armsas väikeses riigis saame end tegelikult ikka megaturvaliselt tunda.

Siin teiselpool suurt lompi elades aga tundub kõik palju reaalsem. Iga päev saab ikka uudistest lugeda, kuidas D.C-s mingi poolemeelne püssiga valitsushoonete ligidal ringi hulgub ja jumalteabmis plaane haub. Oleme ju meiegi neis kohtades palju-palju kordi viibinud. Siin elamine muudab mind küll natuke rohkem paranoilisemaks, vaatan nüüd peale esmaspäeva metroos kahtlustavalt kõiki, kellel vähegi suurem kott kaasas on ning tänaval seiran prügikaste.

Ühesõnaga oht on palju lähemal ja reaalsem. Siin ikka mõistan, kui hea on meie kodumaa (jah, stiilis "kodumaa on ikka niiii ilus!"), kui vabad me oma tegemistes oleme seal. Eestis elades ei oskagi seda kõike tähele panna või hinnata, sest ei kujuta ette, et mujal on olukord teistmoodi ja peab ettevaatlikum olema (kujutad küll, aga ei saa aru tegelikult). Muidugi nt Aafrikaga võrreldes on ikka USA-s miljon korda parem elu ja ohutum. Kohalikud inimesed ise on juba paksu naha kasvatanud endale, kuni see neid lähedalt ei puuduta, siis seni ei kõiguta ükski pomm või tulistamine kedagi. Olen piisavalt kuulnud  töökaaslasi kinnitamas, kui turvaline riik see ikka on. Muideks, kaks eestlast võtsid ka osa Bostoni maratonist ja mõlemad lõpetasid. 

Au andes FBI-le, on nad tegutsenud äärmiselt kiiresti nende tuhandete kaadrite videosalvestiste läbivaatamisel ja pommipanijate tuvastamisel. Muidugi, peale seda oli neil palju õnne, sest vennad pommitajad läksid 7-Elevenit röövima (ilmselt neid väga ei huvitanud, kas saadakse kätte või ei). Vanem vend, kes on muideks Venemaal sündinud, on surnud, nooremat 19.a. venda otsitakse taga. Fox News (vabariiklaste kanal) tegi juba avalduse, et kui nad on moslemid, siis peaks kõik sama usu esindajad maha laskma, mis on täiesti ennekuulmatu. Sõnavabadus või ei, aga ega terve rahvas süüdi pole.

Nüüd toimub massiivne inimjaht nooremale vennale ja terve Boston on kinni pandud. Inimesed näevad oma koduakendest, kuidas SWAT üksused nende kuurikatustel roomavad jne.

Jätkates nüüd rõõmsamatel teemadel: lõpuks peale kolme nädalat ootamist tuli meile IT-mees kontorisse mu arvutiekraani vaatama, sest see ikka vahelduva eduga otsustas mitte töötada ja lõpuks ei saanud üldse enam eluvaimu sisse.

Kui eelmine tehnik oli eriti ebameeldiv, sest ta eeldas kohe, et olen rumal naine ja mu ekraani kaabel oli lihtsalt lahti (jah, kindlasti ei olnud see esimene asi, mida kontrollisin, kui ekraanil pilti enam polnud), siis seekord tuli kohale tõeline pärl! Megatore keskealine meesterahvas, kellele meeldis hirmsasti rääkida. Küsis kohe, kust pärit olen ja rääkis, kui palju talle meeldib reisida ning teisi keeli õppida (oskas nt hispaania keelt). Valge ameeriklase kohta on see minu arvates väga hea! Igatahes ta proovis seal mitut asja ja lõpuks tuli välja, et asi on ikka videokaardis nagu me juba ammu eeldasime. Ta helistas ise Dell'i, et küsida, kas arvuti on veel garantii all ja kas nad saavad uue videokaardi saata. Selle jaoks oli tal vaja ühte numbrit arvuti pealt ning tema dikteeris ette, ma kirjutasin üles. Nagu te kõik juba teate, on mul eriti soojad suhted inglise keelsete tähtedega, niisiis ta proovis foneetikaga mind aidata: J - Juliett, D - Delta, M - Mike jne. Kui ta lõpuks Delli asjamehele koodi ette luges, mis ma olin üles kirjutanud tema ütlemise peale, tuli välja, et üks täht oli ikkagi vale. Nimelt kuulsin, et N nagu Nemo (no miks ei võiks armas Nemo olla NATO poolt välja töötatud tähestikus!) Tegelikult oli aga L nagu Lima. Honest mistake. 

Õpetasin Cris'ile (IT-tüüp) eesti keeles aitäh ütlema ja tema meelest kõlas see nagu I deck.

Käisime kolmapäeval koos Violetaga (meie pea-aegu uus naiskolleeg) ühte kontorit mõõtmas, mida MS&R praegu disainib. Ma küll pole projektiga seotud, aga fieldwork meeldib ja ei saanud võimalust käest lasta kaasa minna. Lasin Violetal kõik rõõmsalt järgi vaadata ja istusin koos temaga autosse. Sellest sai alguse 4-tunnine saaga. Kontori juurde kohale jõudes selgus, et see polegi üldse õige aadress, sest 8-korruselise hoone asemel vaatas meile vastu 2-kordne üliroosades toonides elumaja. Violeta tegi paar kõnet ning selgus, et ta oli G tänava asemel kogemata Q tänav aadressiks kirjutanud.

Ta trükkis siis uue aadressi sisse oma telefoni ning asusime sinnapoole teele. Kuna D.C kesklinnas on parkimine päris hull, siis panime auto esimesse parkimismajja, mis leidsime. Pidime kõndima päris mitu head minutit (15 vast), et kontorini jõuda. Maja ees seistes (mida meile telefon näitas, et on õige hoone), selgus, et aadress kohe üldse ei klapi ja kontor pole kohe kindlasti seal. Ise ka usaldasin tehnikat pimesi ning absoluutselt ei mõelnud, et tegelikult ju tean loogiliselt mõeldes ka kus on 1120 G street. D.C-s on tänavatesüsteem ikka üle mõistuse lihtne (nii nagu enamikes USA linnades). Siis selgus muidugi, et kaardina oli ta kasutanud Iphone'i enda kaarti, mitte Google kaarti. Kohe oli asi selge, miks meid juhatati 1770 G streeti juurde, ehk siis 6 megasuurt blokki valesti. Kõmpisime auto juurde tagasi ning seekord sõitsime õigesse kohta ja saime sama maja alla parkida ka. Oleksin ma kohe seda õiget aadressi teadnud ja oleksin mõelnud, oleksin osanud juhatada meid sinna, sest Margusega oleme üks kord sama maja juba taga otsinud (käisime Lufthansa kontoris). Mõõtmine läks edukalt ning päris hea vaade oli sealt kontorist. Igatahes tuleb välja, et kõik need hoiatused Iphone'i kaartide kohta polegi valed.

Kontor praegu

D.C - jalgrattalinn

Käisime Margusega veel D.C-s piknikutamas ning ilusat ilma nautimas. Siin on huvitavad salatibaarid, kus enda silme ees pannakse salat kokku, siis hakitakse ära ning segatakse kastmega suures kausis ja saad kaasa võtta (nagu kiirtoidu koht, ainult veits tervislikum). Kõik peab ikka nii kiiresti käima siin (ka söömine), sest elutempo on meeletu.

Cherry Blossoms on juba peaaegu läbi

Kodus tegime sooja ilma puhul veits ikka white-trash õues lebosklemist ka (no pildilt paistab täpselt nagu elaksime treilerhaagisega kellegi maja taga ja oleme oma köögimööbli laiali laotanud).

Charliele sobib see kelmikas tukk päris hästi 

Coccodrillol hakkas halb (õllepudeli lisas muideks Tony)

Lõpuks on kõik oma pildid Philly tripist üles laadinud ning selline nägi meie grupp siis välja

Ja just praegu näeme me sellised välja :)

If you want to get a friend in D.C, get a dog.

Alustuseks tahaksin öelda, et meil on siin kohati 34 kraadi sooja. See pidi veel selline mõnus kevadilm olema, suvel on temperatuur pidevalt 40+ ning õhuniiskus meeletu. Eelmine aasta oli USA ajaloo kõige kuumem suvi, see aasta ennustatakse veel hullemat. Kohalikud kirjeldasid olukorda umbes nii, et kogu aeg on tunne nagu oleksid saunas ning õhk, mida õues sisse hingad, on kuum. Kõlab põnevalt. Kõige "toredam" asja juures on see, et siin pole ühtegi veekogu lähedal (no vähemalt mitte ujumiskõlbulikku), nii et peale tööpäeva ei saa end ookeanilainetesse ka heita. Tuleb  rikkad sõbrad leida, kellel on bassein, mis muud.

Väike tõestus temperatuuri kohta üleval paremas nurgas

Käisime teisipäeval kuulsaid õitsevaid kirsse vaatamas D.C-s. Isegi meie Lonely Planeti USA reisijuhis on mainitud Cherry Blossom festivali ning siin olles on see sündmus, mida kindlasti peab nägema. Läksime peale tööd ning muidugi oli meeletult inimesi, sest puud õitsesid alles teist päeva. Tegime ka mõned pildid ning kõndisime jõe ääres ringi, tõesti oli megailus. Pole kunagi näinud nii palju kirsipuid ühes kohas ja korraga õitsemas. Loodame, et ilm püsib hea, siis jätkub õisi ka nädalavahetuseks ja saame minna piknikku pidama. Kuigi aknast välja vaadates on taevas hall, vihma kallab ja isegi välku lööb (no 24 h jooksul kõigub temperatuur nii 20 kraadi võrra).

Väga USA!

Pidasime oma esimese pikniku tegelikult juba esmaspäeval. Siis oli esimene eriti soe ilm ning saime Margusega lõuna ajal kokku, ostsime ühest tai söögikohast toidu kaasa ja istusime raudtee kõrvale maha (muid rohealasid lähedal väga pole).

Ärge laske end mütsist petta, ma lihtsalt ei tahtnud päikesepistet saada

Natuke siis ka Philadelphia reisist. Ütleme nii, et ootused olid madalamad, kui asi tegelikult lõpuks välja kukkus. Inimesed olid lihtsalt nii toredad ja targad kõik! Vahva oli rääkida ning teiste kogemusi kuulda ja muljeid vahetada. Alguses mulle linn ei meeldinud, kuid kui lõpuks kesklinna jõudsin, siis arvamus muutus. Muidugi NY või D.C-ga võrrelda ei saa, aga samas polnud midagi häda ka!

Esimesel päeval saabusime õhtupoolikul alles linna, Megabusile omaselt jäime hiljaks (üle poole tunni). Saabusin ühe tüdrukuga Slovakkiast, kes oli enne D.C-t külastanud, muidu elab läänerannikul. Võtsime bussijaamast (õigem vist oleks öelda tänavalt, sest bussijaama seal polnud) takso ning sõitsime hotelli. See oli mu esimene taksosõit siin riigis ning kohe tulid silme ette kaadrid kuskilt thrillerist, kuidas taksojuht tõmbab oma  kuulikindla klaasi kinni ja gaasitab/uimastab naiskliendid tagaistmel ära. Olen vist liiga palju hirmutavaid sarju vaatanud seoses USA-ga. Aga selline üsna kitsas ja ahistatud tunne oli küll, ei olnud ruumi väga liigutadagi. Muidugi ega siin riigis on kõik võimalik ka, sest samal päeval, kui ma tagasi D.C-sse saabusin, parkis üks tüüp oma auto Kapitooliumi  (oli vist) ette ning tahtis tulistamist korraldada (autos olid püssid ja granaadid). Vaimuhaigus ikka lokkab täie mõnuga ja kunagi ei tea, millal ise kellegi sellise otsa satud. Paar päeva hiljem see nädal ähvardas üks mees Valge Maja valvureid, et tal on autos pomm ja kui nad teda presidendi juurde ei lase, õhib ta selle.

Meie oma oli ka siuke ekraaniga, aga miljon korda rääbakam

Kui takso Loewsi hotelli ees peatus, tegi uksehoidja kohe takso ukse lahti ja aitas mu autost välja, milline teenindus! Siis võttis ta kohvrid ning vedas need fuajeesse. Muidugi feilisime sellega, et ei tulnud kohe selle peale, et oleks pidanud tippi andma tublile mehele. Eestlasel pole ikka veres raha andmine ja tundub, et slovakkidel ka mitte. Lisaks avastas teine tüdruk, et kaotas oma telefoni taksosse (või bussi) ära. Milline tore algus puhkusele. Lõpuks ta ei leidnudki seda üles, kuigi helistasime mitu korda (alguses kutsus, aga lõpuks oli välja lülitatud).

Esimene õhtu oli üsna rahulik, käisime restoranis söömas. Olime välisterrassil ning alguses kartsime, et hakkab külm, kuid kohale jõudes selgus, et neil on nö lakke kinnitatud gaasilambid ning pigem osutus koht liiga palavaks. Istusime/seisime kõik ühe pika laua taga ning proovisime erinevaid huvitavaid suupisteid jaapani köögist. Toit, õlu, vein ning karastusjoogid olid tasuta (kõikide õhtusöökide ajal). Kuna ma ei oska neid toite kuidagi kirjeldada, sest pole väga suur jaapani köögi austaja kunagi olnud, siis panen mõned pildid toidust üles. Väga huvitav oli proovida kõike, ilmselt ise poleks pooli asju tellinud.

Pole õrna aimugi, mis see oli, ilmselt midagi kalaga. Maitses okeilt.

Superhea krõbe ja magus kana naljaka valge asja vahel, mis tundus nagu järaks Makroflexi.

Pelmeeni moodi, täidetud spinatiga. Väga head olid.

Liha oli päris palju ja üldiselt oli väga hea USA kohta (no siin võib ikka sellist keemiamaitselist liha saada). Samas, nagu kuulnud olen, siis ega Eestis ka nüüd avastatakse, et pole meiegi liha nii puhas...

Kala krõbeleivaga (kui ma õigesti mäletan, eks juba mõned pokaalid veini oli selleks ajaks ära joodud).

Magustoiduks sai minijäätist

Õhtu väga pikaks ei veninud, sest kell 8 lõppesid baarist söök ja jook otsa ning seltskond vajus laiali. Läksime teiste Eesti tüdrukutega hotelli tagasi ning napsutasime veel viisakalt natuke ja rääkisime juttu. Peab mainima, et hotell on kõige luksuslikum, kus olen kunagi ööbinud. Toakaaslased määrati meile inimeste poolt, kes asja organiseerisid. Kokku oli meid siis 37, Eestist, Lätist, Leedust, Ungarist ja Slovakkiast (nüüd teate, miks ma Facebookis igasugu imelike nimedega inimestega sõbraks olen saanud - in case you were wondering). Mina olin toas ühe ungari tüdrukuga, kes oli väga vahva ja sõbralik.

Minu voodi

Toanaabri pool

Vaade - olime seitsmendal korrusel nurgatoas, mis oli parim tuba üldse!

Keegi minu korruselt tellis pidevalt süüa tuppa, hea elu.

Teisel päeval (või siis esimesel täispäeval) oli meil ekskursioon Urban Outfittersi linnakusse Philadelphia sadama juures ning Drexeli ülikooli URBN majja. Mõlemad projektid on MS&R'i poolt teostatud ning Garth tuli spetsiaalselt meile neid maju näitama, väga vahva temast. Maggie (naine, kes minu paigutamisega siia firmasse tegeles) oli ülivaimustuses Garthist ning purjus peaga ikka kippus temast mitu korda rääkima väga fantastilisel noodil (pärast Garth mainis, et Maggie kirjutas talle miljon e-maili ka ja iga kord, kui tüüp arvas, et nüüd oli see viimane ja nad ei pea enam viisakusi vahetama, tuli Maggielt uus kiri. Ameeriklaste viisakus on piiramatu). 

Urban Outfittersi linnak oli täiesti hullumeelselt äge. Kõik renoveeritud vanad laevatehase hooned ning inimesed ja kontorid seal sees sobisid nii hästi kokku. Nii inspireerivas keskkonnas sooviks hea meelega töötada. Kõik oli värviline, vahva, vaba ja lõbus. Tekkis kohe tahtmine nende rõivabrändide kohta rohkem uurida ja võib-olla endale ka muretseda midagi (olen kaks korda elu sees nende poes käinud ja ühe paari päikeseprille ostnud). Leidsin netist mõned pildid  + osad meie grupist olid ka agarad pildistajad, nii et lükkan kõik siia üles. Pluss väga paljudel sealsetel töötajatel olid koerad kaasas ja nad said lõunapausi ajal pargis nendega mängimas käia!

Paljukiidetud Drexeli ülikoolis ehmatasin korraks päris ära, sest jäin teistest natuke maha ja eksisin ära. Kui lõpuks jõudsin aatriumini, mis lõikas läbi kõikide korruste (olin kõige ülemisel), siis nägin, et teised olid juba alumistele korrustele suundumas, mina aga ikka veel üleval ja ei suutnud treppi leida, kust alla saab. Tundus täpselt nagu oleksin Härri Potteri filmis, kus need trepid liiguvad ja vahetavad kohti. Lõpuks siiski suutsin ühe trepi leida ning olin päästetud.

Selle pildi pealt ei paista nii hull rägastik olevat, aga tegelikult on seal poolkorrused ja  siis on raske treppe leida

Seejärel toimus meil toidutuur, kus tutvustati Phillyle iseloomulikke toite. Kujutasin alguses midagi jube maitsvat kirjelduse põhjal ette, tegelikkuses oli see aga natuke pettumust valmistav. Hüppasime paari erinevasse restorani sisse, kus papptaldrikute pealt anti meile palju saia proovida, tüüpiline ameerika toit. Ja samal ajal, kui sõime, näitas giiditädi meile tobedaid pilte ja rääkis nagu oleksime väikesed lapsed klassiekskursioonil (kui meiega kohtus, küsis ühe tüdruku käest, kas me inglise keelt ikka räägime või tema on tõlgiks). Süüa saime näiteks kõvat kringlit (ühe huvitava asja tegelikult saime teada, et vanasti palvetati käed risti rinnal ning kringli keerud peaksid seda sama palvemärki tähistama), mis koosnes jahust, pärmist ja veest. Peale panime sinepit nagu meile öeldi, et ameeriklased teevad (ei olnud midagi erilist). Seejärel saime tomatipirukat, mis oli tegelikult nagu krõbeda koorikuga pitsa, aga katteks ainult tomatipasta. 

Liikusime edasi mööda tänavaid, kus tädi (ma ei oska teda muudmoodi nimetada, sest ta käitus väga tädilikult) näitas meile ühte uhket restorani, kus saab endises pangaseifis einestada. 

Järgmine peatus oli suvalises kiirtoidukohas, kus saime kuulsat Philly juustu biifsteeki. Maitses nagu pikkpoiss keemiajuustuga (see sama, mida poest saate osta kile sees ja kui mikrolaineahjus kuumaks ajate, siis sulab hästi ära) ning serveeriti megarohke valge saiaga. Maitsel tegelikult polnud vigagi, lihtsalt kui giid rääkima hakkas, et ta on lapsepõlvest peale iga päev seda juustu söönud ja see on nii tervislik, sest tema ju ometigi elab veel, siis oli küll naljakas. Arvan, et kui ta iga päev oleks söönud seda, siis oleks ta  10x suurem olnud ja ei kappaks nii rõõmsalt mööda linna ringi. Selle kõrvale pakuti veel friikartuleid, mis olid sama juustuga üle ujutatud.

Peale seda liikusime edasi ühe turu juurde, kus saime šokolaadiga kaetud kringlit ja trühvlit magustoiduks. 

Turul olid huvitavad maiustused - šokolaadist kõrvad, hambad, ninad...

Kolmandal päeval käisime Titanicu näitust vaatamas, mis korraldajate oskamatuse tõttu lükkus mitu tundi hilisemaks (jah, nad ei osanud ometigi ette näha, et neljakümne inimese muuseumikülastus võiks probleemseks osutuda ja me ei mahu kõik korraga sinna ära koos teiste külastajatega). Ühesõnaga läksime kella poole kaheteistkümneks sinna, aga sisse saime alles poole kahest. Kondasime niisama ringi ning käisime kuulsate Rocky treppide juures ära. Filmis tundus trepp palju kõrgem, järsem ja raskesti vallutatavam. Nii et Rocky ei pidanudki siis jube heas vormis olema, kui jõudis sealt üles joosta.

Titanicu näitus oli iseenesest tore, natuke nukker tegelikult ka, kui neid ookeanipõhjast toodud asju sai vaadata ja mõelda selle peale, et mingi aja pärast pole laevast ja nendest asjadest enam midagi järel (rauasööja bakter hävitab laeva visalt) ja siis tundub nagu polekski nii hirmsat sündmust kunagi juhtunud. Kõikidele külastajatele jagati sisenedes nö pardapääsmed, kus oli päriselt Titanicul olnud inimeste nimi, vanus, miks nad laeval olid jne. Pärast näituse viimases saalis sai vaadata, kas see inimene pääses või ei. Ma olin 48-aastane naine, kes sõitis teises klassis ja pääses laevahukust eluga. 

Sealt edasi pidime kimama kohe uude kohta, et aardejahti alustada. Selle aja peale olid jalad muidugi eriti väsinud, aga kui mäng lahti läks, unustasid kõik oma jõuetuse. Meid jagati võistkondadesse ning valiti tiimi kapten, kellel pidi olema 3G telefon (muidugi, Ameerika ju!). Ühele internetileheküljele pidi aktiveerimiskoodi sisestama ning seejärel hakkasid sõnumid tulema, millele pidi õige vastuse kirjutama ja alles siis sai järgmist küsimust näha (vahele sai ka jätta või abi küsida, aga siis kaotasime punkte). Väga tore mäng oli, seiklesime mööda vanalinna ringi ning ahhetasime, kui ilus see ikka on. Ülejäänud Philadelphia oli minu jaoks natuke sünge (tumedates toonides majad, palju tehasehooneid, pooleliolevaid ehitisi jne), aga vanalinn oli tõesti super! Võin kohe ära öelda, et meie võistkond jäi esimeseks (tagantpoolt), sest me ei tulnud selle peale, et võiksime kõik rasked küsimused vahele jätta ja punkte teenida pildiküsimustega (pidime lihtsalt mingis kohas pilti tegema ja ära saatma. Keegi poleks nagunii kontrollinud, kas pilt on õiges kohas tehtud, kuna vastusesüsteem oli ilmselt automaatne, oleksime võinud suvalt teha nagu teised võistkonnad, aga olime liiga ausad).

Lisaks sellele meeletule kõndimisele, mis too päev tegime, oli õhtu lõpuks veel bowling plaanis. Seal oli meil õhtusöök ka, mis taaskord natuke pettumust valmistas. Saan aru jah, et oleme siin kiirtoidumaal ja kui tahame kultuuri sisse elada, siis peame kõike proovima, aga mitu õhtut järjest saia süüa on ikka vastik/raske küll. Pm oli söögiks erinevad pitsalõigud, fritüüritud liha jne. Mängisin esimest korda üle ma ei tea kui mitme aasta bowlingut (10 vb?) ning esimesed korrad ei tabanud ühtegi kurikat, kuid paar korda sain kõik ka pikali, jee! Õhtul käisime kuulsas hotellitoas number 903 (seal toimusid kõik peod, kuni turvamees tuli välja ajama) veini joomas, kuid ega ma väga pidutseda ei jõudnudki. Pigem on natuke juba vanadus peal (haha, jah) ning tahaks korralikult magada (eriti, kuna seda kodus teha ei saa rongide pärast), niisiis kasutan igat võimalust, et suures korralikus voodis puhata.

Laupäeva hommikul oli meil natuke ametlikum üritus. Saime hotelli konverentsisaalis kokku ning arutasime kõik oma USA kogemust. Ühe harjutusena pidime näiteks gruppidesse jagunema ja välja mõtlema 5 asja, mida jänkid väärtustavad ning 5 asja, mida nad kõige vähem väärtustavad. Kõkidel gruppidel eranditult oli kapitalism esikohal, mida siinsed inimesed väärtustavad ning kõige vähem pööratakse meie arvates tähelepanu teiste rahvaste kultuuridele, tervisele ning peresuhetele. USA inimesed tegelikult ütlevad, et väärtustavad oma peret, siis aga teevad 10-tunniseid tööpäevi kontoris ja kodus peale laste magamapanekut veel mõned tunnid lisaks.

Tegelikult oli täitsa kahju kuulda, et päris paljudel on arvamus USA-st ja nende inimestest küllaltki halb. Mina näiteks nii negatiivselt ei suhtu siinsetesse inimestesse ja kultuuri, aga vb on meil siin Hyattsville'is lihtsalt vedanud. Seal sessioonil kuulsin ka seda ütlust, et kui tahad endale sõpra leida D.C-s, siis pead endale koera võtma. See peaks siis väljendama seda, kui külmad siinsed inimesed on ning kuna see on nö transiitlinn, kus paljud inimesed oma elus mingil etapil peatuvad, aga päriseks ei jää keegi siia.

Ülejäänud päev oli meil vaba ning läksin tagasi vanalinna ringi uitama.

Laupäeva õhtul oli meil ka hüvastijätu õhtusöök, kus saime esimest korda eriti mõnusalt ja korralikult süüa. See toimus ühes itaalia restorani banketisaalis. Pakuti seeni parmesani ja pestoga (ahjus tehtud), Caesari salatit, lõhet, kuue juustuga pastat, kana ja tiramisut...mmm.... Muidugi pidid kõik kõne ka pidama, mille jaoks kogusin tubli paar tundi (ja nii mõnegi veiniklaasi jagu) julgust, sest ma ei salli avalikku esinemist absoluutselt. Ära sai see lühike kõne peetud ja elu läks edasi. Õhtul kogunesime jällegi numbritoas 903, kust peagi alla hotellibaari liikusime. Sealt taheti meid aja välja visata, kuna olime oma alkoholiga sisse jalutanud (millest ma tegelikult aru ei saa, sest kui oleksime oma joogid lõpetanud, oleksime pidanud ju sealt juurde tellima, aga nad ilmselt arvasid, et meil on põhjatud varud).

Pühapäeva hommikul käisime veel hotelli basseinis ujumas ning mõnusas aurusaunas. Naiste riietusruumis oli kõik vajalik olemas (dušigeel, šampoon, balsam, suuvesi, kehakreem, juuksesprei, deodorant ning isegi raseerijad), esimest korda, kui sellist asja näen. 

Tagasitee D.C-sse oli üsna ränk, sest bussijuht otsustas millegi pärast, et jube hea mõte on konditsioneer megakülma peale keerata, nii et mul juuksed lendlesid peas, kui see peale puhus (õhk ei tulnud sealt väikestest reguleeritavatest asjandustest vaid küljepaneelist). Kõik kurtsid, et jube külm on ja ma veel käisin juhile ütlemas ka, et keeraku maha, aga ta ütles, et tema ei saa seda kontrollida ja kõik. Mul olid igatahes lõpuks põsed nii ära külmunud, et õhtul ja ka järgmisel hommikul tundsin veel, kuidas külma õhkub neist välja (no luudeni olin jääs). Megabus teeb ikka kõike megalt - kui külmetab, siis täie võimsusega.

Visiitkaardid tehti ka meile, ainult ma ei tea, kes küll sellisele aadressile kirjutaks (suur tõenäosus on, et enne läheb aadress paar korda valesti, kui e-mail kohale jõuab), võite ise proovida.