Ilmselt on kõik juba kursis sellega, mis esmaspäeval Bostonis juhtus. Eestist selliseid sündmuseid jälgides ei ole kunagi need väga reaalsed tundunud. Loed ikka jah uudistest, aga asja tõsidus ei jõua kohale, sest enda armsas väikeses riigis saame end tegelikult ikka megaturvaliselt tunda.
Siin teiselpool suurt lompi elades aga tundub kõik palju reaalsem. Iga päev saab ikka uudistest lugeda, kuidas D.C-s mingi poolemeelne püssiga valitsushoonete ligidal ringi hulgub ja jumalteabmis plaane haub. Oleme ju meiegi neis kohtades palju-palju kordi viibinud. Siin elamine muudab mind küll natuke rohkem paranoilisemaks, vaatan nüüd peale esmaspäeva metroos kahtlustavalt kõiki, kellel vähegi suurem kott kaasas on ning tänaval seiran prügikaste.
Ühesõnaga oht on palju lähemal ja reaalsem. Siin ikka mõistan, kui hea on meie kodumaa (jah, stiilis "kodumaa on ikka niiii ilus!"), kui vabad me oma tegemistes oleme seal. Eestis elades ei oskagi seda kõike tähele panna või hinnata, sest ei kujuta ette, et mujal on olukord teistmoodi ja peab ettevaatlikum olema (kujutad küll, aga ei saa aru tegelikult). Muidugi nt Aafrikaga võrreldes on ikka USA-s miljon korda parem elu ja ohutum. Kohalikud inimesed ise on juba paksu naha kasvatanud endale, kuni see neid lähedalt ei puuduta, siis seni ei kõiguta ükski pomm või tulistamine kedagi. Olen piisavalt kuulnud töökaaslasi kinnitamas, kui turvaline riik see ikka on. Muideks, kaks eestlast võtsid ka osa Bostoni maratonist ja mõlemad lõpetasid.
Au andes FBI-le, on nad tegutsenud äärmiselt kiiresti nende tuhandete kaadrite videosalvestiste läbivaatamisel ja pommipanijate tuvastamisel. Muidugi, peale seda oli neil palju õnne, sest vennad pommitajad läksid 7-Elevenit röövima (ilmselt neid väga ei huvitanud, kas saadakse kätte või ei). Vanem vend, kes on muideks Venemaal sündinud, on surnud, nooremat 19.a. venda otsitakse taga. Fox News (vabariiklaste kanal) tegi juba avalduse, et kui nad on moslemid, siis peaks kõik sama usu esindajad maha laskma, mis on täiesti ennekuulmatu. Sõnavabadus või ei, aga ega terve rahvas süüdi pole.
Nüüd toimub massiivne inimjaht nooremale vennale ja terve Boston on kinni pandud. Inimesed näevad oma koduakendest, kuidas SWAT üksused nende kuurikatustel roomavad jne.
Siin teiselpool suurt lompi elades aga tundub kõik palju reaalsem. Iga päev saab ikka uudistest lugeda, kuidas D.C-s mingi poolemeelne püssiga valitsushoonete ligidal ringi hulgub ja jumalteabmis plaane haub. Oleme ju meiegi neis kohtades palju-palju kordi viibinud. Siin elamine muudab mind küll natuke rohkem paranoilisemaks, vaatan nüüd peale esmaspäeva metroos kahtlustavalt kõiki, kellel vähegi suurem kott kaasas on ning tänaval seiran prügikaste.
Ühesõnaga oht on palju lähemal ja reaalsem. Siin ikka mõistan, kui hea on meie kodumaa (jah, stiilis "kodumaa on ikka niiii ilus!"), kui vabad me oma tegemistes oleme seal. Eestis elades ei oskagi seda kõike tähele panna või hinnata, sest ei kujuta ette, et mujal on olukord teistmoodi ja peab ettevaatlikum olema (kujutad küll, aga ei saa aru tegelikult). Muidugi nt Aafrikaga võrreldes on ikka USA-s miljon korda parem elu ja ohutum. Kohalikud inimesed ise on juba paksu naha kasvatanud endale, kuni see neid lähedalt ei puuduta, siis seni ei kõiguta ükski pomm või tulistamine kedagi. Olen piisavalt kuulnud töökaaslasi kinnitamas, kui turvaline riik see ikka on. Muideks, kaks eestlast võtsid ka osa Bostoni maratonist ja mõlemad lõpetasid.
Au andes FBI-le, on nad tegutsenud äärmiselt kiiresti nende tuhandete kaadrite videosalvestiste läbivaatamisel ja pommipanijate tuvastamisel. Muidugi, peale seda oli neil palju õnne, sest vennad pommitajad läksid 7-Elevenit röövima (ilmselt neid väga ei huvitanud, kas saadakse kätte või ei). Vanem vend, kes on muideks Venemaal sündinud, on surnud, nooremat 19.a. venda otsitakse taga. Fox News (vabariiklaste kanal) tegi juba avalduse, et kui nad on moslemid, siis peaks kõik sama usu esindajad maha laskma, mis on täiesti ennekuulmatu. Sõnavabadus või ei, aga ega terve rahvas süüdi pole.
Nüüd toimub massiivne inimjaht nooremale vennale ja terve Boston on kinni pandud. Inimesed näevad oma koduakendest, kuidas SWAT üksused nende kuurikatustel roomavad jne.
Jätkates nüüd rõõmsamatel teemadel: lõpuks peale kolme nädalat ootamist tuli meile IT-mees kontorisse mu arvutiekraani vaatama, sest see ikka vahelduva eduga otsustas mitte töötada ja lõpuks ei saanud üldse enam eluvaimu sisse.
Kui eelmine tehnik oli eriti ebameeldiv, sest ta eeldas kohe, et olen rumal naine ja mu ekraani kaabel oli lihtsalt lahti (jah, kindlasti ei olnud see esimene asi, mida kontrollisin, kui ekraanil pilti enam polnud), siis seekord tuli kohale tõeline pärl! Megatore keskealine meesterahvas, kellele meeldis hirmsasti rääkida. Küsis kohe, kust pärit olen ja rääkis, kui palju talle meeldib reisida ning teisi keeli õppida (oskas nt hispaania keelt). Valge ameeriklase kohta on see minu arvates väga hea! Igatahes ta proovis seal mitut asja ja lõpuks tuli välja, et asi on ikka videokaardis nagu me juba ammu eeldasime. Ta helistas ise Dell'i, et küsida, kas arvuti on veel garantii all ja kas nad saavad uue videokaardi saata. Selle jaoks oli tal vaja ühte numbrit arvuti pealt ning tema dikteeris ette, ma kirjutasin üles. Nagu te kõik juba teate, on mul eriti soojad suhted inglise keelsete tähtedega, niisiis ta proovis foneetikaga mind aidata: J - Juliett, D - Delta, M - Mike jne. Kui ta lõpuks Delli asjamehele koodi ette luges, mis ma olin üles kirjutanud tema ütlemise peale, tuli välja, et üks täht oli ikkagi vale. Nimelt kuulsin, et N nagu Nemo (no miks ei võiks armas Nemo olla NATO poolt välja töötatud tähestikus!) Tegelikult oli aga L nagu Lima. Honest mistake.
Kui eelmine tehnik oli eriti ebameeldiv, sest ta eeldas kohe, et olen rumal naine ja mu ekraani kaabel oli lihtsalt lahti (jah, kindlasti ei olnud see esimene asi, mida kontrollisin, kui ekraanil pilti enam polnud), siis seekord tuli kohale tõeline pärl! Megatore keskealine meesterahvas, kellele meeldis hirmsasti rääkida. Küsis kohe, kust pärit olen ja rääkis, kui palju talle meeldib reisida ning teisi keeli õppida (oskas nt hispaania keelt). Valge ameeriklase kohta on see minu arvates väga hea! Igatahes ta proovis seal mitut asja ja lõpuks tuli välja, et asi on ikka videokaardis nagu me juba ammu eeldasime. Ta helistas ise Dell'i, et küsida, kas arvuti on veel garantii all ja kas nad saavad uue videokaardi saata. Selle jaoks oli tal vaja ühte numbrit arvuti pealt ning tema dikteeris ette, ma kirjutasin üles. Nagu te kõik juba teate, on mul eriti soojad suhted inglise keelsete tähtedega, niisiis ta proovis foneetikaga mind aidata: J - Juliett, D - Delta, M - Mike jne. Kui ta lõpuks Delli asjamehele koodi ette luges, mis ma olin üles kirjutanud tema ütlemise peale, tuli välja, et üks täht oli ikkagi vale. Nimelt kuulsin, et N nagu Nemo (no miks ei võiks armas Nemo olla NATO poolt välja töötatud tähestikus!) Tegelikult oli aga L nagu Lima. Honest mistake.
 |
| Õpetasin Cris'ile (IT-tüüp) eesti keeles aitäh ütlema ja tema meelest kõlas see nagu I deck. |
Käisime kolmapäeval koos Violetaga (meie pea-aegu uus naiskolleeg) ühte kontorit mõõtmas, mida MS&R praegu disainib. Ma küll pole projektiga seotud, aga fieldwork meeldib ja ei saanud võimalust käest lasta kaasa minna. Lasin Violetal kõik rõõmsalt järgi vaadata ja istusin koos temaga autosse. Sellest sai alguse 4-tunnine saaga. Kontori juurde kohale jõudes selgus, et see polegi üldse õige aadress, sest 8-korruselise hoone asemel vaatas meile vastu 2-kordne üliroosades toonides elumaja. Violeta tegi paar kõnet ning selgus, et ta oli G tänava asemel kogemata Q tänav aadressiks kirjutanud.
Ta trükkis siis uue aadressi sisse oma telefoni ning asusime sinnapoole teele. Kuna D.C kesklinnas on parkimine päris hull, siis panime auto esimesse parkimismajja, mis leidsime. Pidime kõndima päris mitu head minutit (15 vast), et kontorini jõuda. Maja ees seistes (mida meile telefon näitas, et on õige hoone), selgus, et aadress kohe üldse ei klapi ja kontor pole kohe kindlasti seal. Ise ka usaldasin tehnikat pimesi ning absoluutselt ei mõelnud, et tegelikult ju tean loogiliselt mõeldes ka kus on 1120 G street. D.C-s on tänavatesüsteem ikka üle mõistuse lihtne (nii nagu enamikes USA linnades). Siis selgus muidugi, et kaardina oli ta kasutanud Iphone'i enda kaarti, mitte Google kaarti. Kohe oli asi selge, miks meid juhatati 1770 G streeti juurde, ehk siis 6 megasuurt blokki valesti. Kõmpisime auto juurde tagasi ning seekord sõitsime õigesse kohta ja saime sama maja alla parkida ka. Oleksin ma kohe seda õiget aadressi teadnud ja oleksin mõelnud, oleksin osanud juhatada meid sinna, sest Margusega oleme üks kord sama maja juba taga otsinud (käisime Lufthansa kontoris). Mõõtmine läks edukalt ning päris hea vaade oli sealt kontorist. Igatahes tuleb välja, et kõik need hoiatused Iphone'i kaartide kohta polegi valed.
Ta trükkis siis uue aadressi sisse oma telefoni ning asusime sinnapoole teele. Kuna D.C kesklinnas on parkimine päris hull, siis panime auto esimesse parkimismajja, mis leidsime. Pidime kõndima päris mitu head minutit (15 vast), et kontorini jõuda. Maja ees seistes (mida meile telefon näitas, et on õige hoone), selgus, et aadress kohe üldse ei klapi ja kontor pole kohe kindlasti seal. Ise ka usaldasin tehnikat pimesi ning absoluutselt ei mõelnud, et tegelikult ju tean loogiliselt mõeldes ka kus on 1120 G street. D.C-s on tänavatesüsteem ikka üle mõistuse lihtne (nii nagu enamikes USA linnades). Siis selgus muidugi, et kaardina oli ta kasutanud Iphone'i enda kaarti, mitte Google kaarti. Kohe oli asi selge, miks meid juhatati 1770 G streeti juurde, ehk siis 6 megasuurt blokki valesti. Kõmpisime auto juurde tagasi ning seekord sõitsime õigesse kohta ja saime sama maja alla parkida ka. Oleksin ma kohe seda õiget aadressi teadnud ja oleksin mõelnud, oleksin osanud juhatada meid sinna, sest Margusega oleme üks kord sama maja juba taga otsinud (käisime Lufthansa kontoris). Mõõtmine läks edukalt ning päris hea vaade oli sealt kontorist. Igatahes tuleb välja, et kõik need hoiatused Iphone'i kaartide kohta polegi valed.
 |
| Kontor praegu |
 |
| D.C - jalgrattalinn |
Käisime Margusega veel D.C-s piknikutamas ning ilusat ilma nautimas. Siin on huvitavad salatibaarid, kus enda silme ees pannakse salat kokku, siis hakitakse ära ning segatakse kastmega suures kausis ja saad kaasa võtta (nagu kiirtoidu koht, ainult veits tervislikum). Kõik peab ikka nii kiiresti käima siin (ka söömine), sest elutempo on meeletu.
 |
| Cherry Blossoms on juba peaaegu läbi |
Kodus tegime sooja ilma puhul veits ikka white-trash õues lebosklemist ka (no pildilt paistab täpselt nagu elaksime treilerhaagisega kellegi maja taga ja oleme oma köögimööbli laiali laotanud).
 |
| Charliele sobib see kelmikas tukk päris hästi |
 |
| Coccodrillol hakkas halb (õllepudeli lisas muideks Tony) |
 |
| Lõpuks on kõik oma pildid Philly tripist üles laadinud ning selline nägi meie grupp siis välja |
 |
| Ja just praegu näeme me sellised välja :) |
No comments:
Post a Comment