Breaking the radio silence

Ma ei hakka parem vabandamagi, et nii nirud kirjutajad oleme viimasel ajal (4 postitust juunis ja 0 juulis!), sest mõnes mõttes tähendab see seda, et meil pole aega arvutite taga passida ning oleme muude superpõnevate asjadega hõivatud...või siis lihtsalt seda, et istume küll arvutite taga, aga raiskame aega Facebookis või näiteks The Office'it vaadates.

Uudiste koha pealt niipalju - pidin kunagi oma sõnu sööma nutitelefonide koha pealt (natuke üle pooleteist aasta tagasi olin kindel nutitelefonide vastane ning ei saanud aru, miks on vaja telefoni 100 lisafunktsiooni, sest peamine ülesanne on ju, et saaks helistada ja sõnumeid saata - nüüd saan aru) ning hetkel pean oma sõnu sööma ka kliimaseadmete koha pealt. Paar nädalat on siin kuumalaine kestnud, mille tuntav temperatuur on vähemalt 40 kraadi. Viibisime New Yorgis nädalakese sellest ajast ja väga pingutust nõudev oli sellise kuumaga turistitada. Nüüd ei tundugi poe külmus enam nii hirmus ning hea meelega nautisime külma õhu pahvakuid, mis mööda tänavat kõndides tulid, kui keegi mõne ukse avas. Nii mõnigi kord kiikasime isegi poodidesse sisse, et halastamatu päikese käest natukesekski pageda.

Ühesõnaga jah, saan jänkide suurest A/C lembusest nüüd aru, ise ka ohkame kergendatult, kui peale õueskäiku saame tagasi tuppa. Tööl ei pea end isegi enam salli ja kampsuni sisse mässima, pigem naudin. Samas, mingi piir ikka on, kohalikele meeldib kodud jube külmaks ajada, et kui õuest tuppa tuled, siis ikka võtab korralikult hinge kinni, seda usku me veel ei ole. Aega muidugi on, temperatuur võib veelgi tõusta.

Eelmine reede oli Hyattsville'is selline temperatuur - ja kuigi nad lubasid vihma, siis vihma me ei saanud!

Olen ikka täiesti lummatud New Yorgist - isegi superpalaval suvel, kui kogu prügi haiseb, metroojaamades on miljon kraadi sooja (nagu oleks saunas - ootad rongi ja paari minutiga hakkab higi ojadena voolama ning õhku pole) ja inimesed trügivad. Mingi seletamatu võlu on sellel linnal! Selle sain küll selgeks, et elada ja töötada ei tahaks seal, aga näiteks kuu aega puhkust veeta ja rahulikult mööda linna konnata meeldiks väga!

Brooklyn Bridge pargist vaade Manhattanile 

Õhutrammiga sõit Manhattanile (keskosas)

Tööl on paar huvitavat arengut olnud. Ei ole siia pikalt kirjutanud tööasjadest, sest kõik väljaspool tööaega tundus mingi hetk palju põnevam. Olen juba palju-palju kuid tegelenud oma rannateema, biomimikri ja Sandy supertormiga ning tundus, et see asi ei liigu üldse edasi. Olin natuke masenduses ja vaevlesin motivatsioonikriisis, kuna tundsin, et varsti hakkab praktika läbi saama, aga midagi päris reaalset ei olegi veel saanud teha. Tegin kogu aeg uurimustööd, disainipoolt üldse ei puutunud. Sellega on asi nüüdseks siiski nii kaugel, et eelmine reede oli ühe konkursi tähtaeg, kuhu sama projekti esitasime, nii et vähemalt on mu tööst natukenegi kasu onud! Konkursi teema sobis uurimistööga nagu rusikas silmaauku - kuidas rannikuäärseid alasid kaitsta innovatiivsete vahenditega tormide eest. Kusjuures varsti peaks selguma, kas saame järgmisesse vooru edasi või ei. Pöidlad pihku!

Täna oli meil ka koosolek ühe uue projektiga seoses, mida Garth tahab, et mina ja Triin peamiselt veaksime. Nimelt on see veel üks konkurss, mis otsib lahendusi äärelinnade suurtele parkimisplatsidele - teate küll, need metsikult suured surnud alad, mis on asfaltiga kaetud, päeval meeletult palavad, sest päike kütab ja asfalt võtab kogu soojuse endasse ning kus öösiti heinapallid ringi veerevad ja keegi ei julge kõndida. Kirjutamegi Triinuga kokkuvõtet praegu, viiendal augustil on esitamise tähtaeg, kus peame enda tiimi ja esialgseid ideid kirjeldama.

Samuti ootan, millal üks vanauus projekt lõpuks käima läheb. Triin tegeleb rohelise seina projektiga koos Hoomaniga (professor Marylandi ülikoolis, Garth on tema mentor) ning mina sain endale Erbili linna projekti. Hakkan samuti koos Hoomaniga tööle. Erbil on linn Iraagis (Kurdistani osas, mis pidi ülejäänud Iraagist tugevalt erinema, kuna on palju turvalisem) ning linna keskel asub vana kindlus, mis on teadaolevalt maailma üks vanimaid pidevalt asustatud paiku. Rikkad pered aga hakkasid kindlusest ära kolima äärelinnadesse, kuna tahtsid rohkem ruumi, suurt maja jne ning ainult vaesemad pered jäid paigale. 2007ndal aasta otsustas valitsus, et asustab kõik sealsed inimesed ümber ja renoveerib kindluse koos majadega ära, et kultuurimälestised päris kaotsi ei läheks. Majad lagunesid, sest kellelgi polnud raha, et neid korda teha. Et maailma vanim asustus oma positsiooni ei kaotaks, lubati ühel perekonnal (12 inimest) sinna elama jääda. Nüüd ongi see muutunud kummituslinnaks, kus majad aegamööda lagunevad ning keegi ei tea, mida peale hakata, kuidas ja millal inimesi tagasi tuua. Seda hakkamegi uurima, et mis programmi sinna luua, et inimesed tagasi lubada elama, mis neid kutsuks ja ahvatleks. Loodan, et see projekt saab jalad alla enne, kui koju tagasi lähen, siis saan Skype'i vahendusel edasi osaleda selles ettevõtmises.

Üks asi, mis on suvel tööle või koju kõndides/vändates sagenenud, on see, et mehhiklased sõidavad mööda ja karjuvad täiest kõrist: "Aiiiii chiquita!!" ja igasuguseid muid asju veel, mida mu kõrv õnneks kinni pole püüdnud. Signaali antakse ka kõvasti, vahepeal päris ehmatan. Violeta ütles, et talle on see meelituseks, et kui mehed midagi ei hüüaks, siis mõtleks ta, et pole piisavalt ilus ja atraktiivne nende jaoks. Väga huvitav, kuidas Ladina-Ameerika taustaga inimene seda näeb ja siis külma põhjamaa päritolu inimene - minu jaoks on lihtsalt labane ja rõve.

Kaks päeva tagasi taipasime Margusega, et meil ongi ainult kaks kuud veel USA pinnal viibida, seejärel pakime kotid ja oleme tagasi Eestis. Hirmuäratav!

PS! Hoidke edaspidi silmad-kõrvad lahti, sest hakkame teid postitustega pommitama - nii palju on vaja rääkida! Loodame, et NSA nüüd seda p-tähega sõna välja ei peili ja me automaatselt jälgimise alla ei satu.