In God is Our Trust

Ei, ma pole usklikuks hakanud, lihtsalt tsiteerisin lauset USA hümnist. Vajalik oli see selle pärast, et tegelikult tahtsin seda juba 4ndal juulil (teadupärast siis Ameerikamaa isesisvuspäeval) postitada, et meie hetke elukohamaale palju õnne soovida, aga ei jõudnud. Soovin siis nüüd, et lipp ikka uhkelt lehviks, mais jõudsalt kasvaks ja nuhkimistööstus ikka hoiaks rattad õlitatud ja käimas. Seda viimast tegelikult ei soovi, aga väga populaarne teema on, mille üle nüüd uuesti hakati arutama. Vahepeal vaikiti asi väga osavalt maha, tehti pigem šõu sellest, et mis Snowden teeb ja mis temast saab, aga asjast endast, mida mees paljastas, ei rääkinud enam keegi väga. Nüüd aga taheti vastu võtta uus akt, millega piirata NSA tegevuse rahastust, mis muidugi ei läinud läbi, aga ükshaaval hakkab kõrgel kohal olevaid inimesi välja tilkuma, kes ütlevad lõpuks, et nii ulatuslikul jälgimisel peab lõpp olema. Jah, kui nad näitaksid tõelisi tulemusi, mis nad ära on hoidnud tänu nuhkimisele, siis ma võib-olla mõtleks selle üle, aga praegu saab USA-s aastas rohkem inimesi enda kodus vannis surma, kui välismaalaste poolt korraldatud t-rünnakute läbi (jah, usun täiesti, et kõiki jälgitakse, nii et ei julge siin p ja t tähega sõnu välja kirjutada :D).

Neljanda juuli puhul läksime kesklinna nagu kord ja kohus, väga ameerikalik asi, mida teha. Taavi oli ka selleks ajaks juba külla jõudnud meile ning enne The Mall'ile minekut käisime veel Georgetownist läbi. See on hästi ilus vana aja hõnguga naabruskond, kus enamasti elavad rikkamad inimesed (näiteks 1980ndatel boikoteerisid nad metroo ehitamist sinna ning nüüd peabki meiesugune vaesem inimene jala päris pika maa maha kõndima, et sinna saada või siis bussi võtma). Konsulteerisin Washington D.C raamatuga ka, et kuhu minna, aga see ei õnnestunud hästi, sest kõik kohad, kuhu raamatu juhatusel Georgetownis läksime, olid kinni. Nägime aga ära kõrtsi, kus JFK palus Jackie kätt (peame aga uuesti tagasi minema, sest pilti ei saanud sellest kohast). Peale väikest einet jalutasime jõe äärde ning sealt juba kesklinna Lincolni kuju juurde, et ilutulestiku vaatamiseks kohad sisse võtta. Esialgse plaani kohaselt tahtsime Washingtoni monumendi juurest vaadata, aga igal pool olid aiad ümber ning me ei pääsenudki sinna (turvakontroll oli, et vaatamisalasse sisse saada). Hea tegelikult, et mujale ei saanud, sest meil oli ikka väga super koht rakettide vaatamiseks. Mulle väga meeldis, mis sest et meeletud rahasummad sõna otseses mõttes vastu taevast lennutati, ikka tohutult ilus oli. Osasid kujundeid, mida raketid tegid, polnudki varem näinud. Oodates ilutulestiku algust hakkasid paljud inimesed kooris röökima täiest kõrist: "USA-USA-USA"! Veits liiast, aga tore, et inimesed nii patriootlikud on. 

Taavi esimene õhtu USA-s, rõduhäng

Margus ja Taavi käisid ratastega sõitmas, Margus põles "natuke" ära

Georgetowni jõeäärne park

Meeletute masside peale 1 sinine putka

Puhkepaus enne ilutulestikku

Massid kogunevad, taustal Lincolni memoriaal

Hea vaade

Nii palju uudist ka veel, et peale üheksat kuud maas ja megakitsa madratsi peal magamist taipas Tony meile öelda, et tal on queen size täispuhutav madrats. Ja madratsi all mõtles ta voodit, sest selle asja sai nii täis puhuda, et mul pole kunagi Eestis ka nii kõrget voodit olnud.