Hingerahu südamesse!

Ilusaid ja rahulikke jõule kõigile meie poolt!

Veetsin esimese poole oma jõululaupäevast rõõmsalt haige ja paranoilisena tööl. Nimelt olin terve maja peale üksi ja seal olid nii imelikud hääled! Naksus, kriuksus ja ägises. Kogu aeg oli tunne nagu keegi avaks kohe mu selja taga asuva konverentsiruumi ukse. Lukustasin kõik sisse- ning läbipääsud, aga kuna kahe kontori vahelise kööginurga uks ei käi lukku, siis barrikeerisin selle oma rattaga. Lõpuks ikka juhtus nii nagu pidi juhtuma ja keegi tuli sealt sisse, ehmatasin päris korralikult. Õnneks oli see kõrvalkontori omanik Lisa (see naine, kes endale pruudiajakirju tellib), mitte mingi hullunud psühhopaat, keda ette kujutasin. Väljas oli selle aja peale ilm üsna viletsaks kiskunud (sadas vihma + occasional lund, mis momentaalselt ära sulas) ning Lisa pakkus, et viib mu autoga koju (plaanisin nagunii täistööpäeva mitte teha, vaid kolmeni istuda kontoris ja kell oli juba pool kolm). Esimene kord ütlesin ära ning skaipisin Maarjaliisiga, kuid ta tuli ka teine kord tagasi ning oli üsna kindlameelne, et pean tema autoga koju minema, sest väljas on õudne ilm. Mis mul siis muud üle jäi, pakkisingi asjad kokku ning sain kiiresti koju jõule tähistama, jee!

Meie ebatraditsiooniline jõuluõhtusöök - Caesari salat lõhega

Kutsumuffinid!!!

Kõige ilusamini pakitud Saku Originaal üldse - kinkisime Tonyle jõuludeks

Eggnogg, lõhe ja kingitustepakkimine täies hoos 

Nüüd vaatame Harry Potterit ja laseme leiba luusse :D

Margus tegi muideks mulle superhüper eriti armsa jõulukingituse! Paistab, et ma pole meie peres ainus, kellele meeldib vahvaid pilte välja võluda Photoshopist :) Ta tegi meie iga koosoldud kuu kohta ühe kõige meeldejäävama sündmuse/mõtte koomiksina.

I go by the name of jazz

Neiud - neiud, mul on teile hea uudis! Lugesin ühte põnevat artiklit (lugege teie ka). Kiirkokkuvõte oleks selline, et leiutati klaasid, mis tuvastavad, kui keegi on joogi sisse roofie libistanud. Mäletan, et mingil hetkel oli see teema Eestis ka üsna aktuaalne (siis, kui Club Tallinn oli meie mõistes veel popp koht). Päris vahva oleks, kui saaks oma sellist topsikest kaasas kanda, nii võib end alati turvaliselt tunda. Veel ägedam oleks, kui klubid võtaksid ise sellised klaasid kasutusse, üks anum võiks ju kõike tuvastada (ma ei tea, kas see oleks võimalik?). Näiteks roofiega kokkupuutel läheks klaas triibuliseks, ecstasy'ga  kollaseks jne. Koos joogiga peaks siis baarist kaasa saama ka manuaali, et ikka saaks aru, mis sorti lõbusaid tablakaid seekord üritati sisse joota.

Hea meel on seda ka teatada, et meie jõulukuusk on püsti! Tuled küljes ja puha. Ma väga loodan, et see peab ka jõuludeni vastu, kuigi esimesed märgid massilisest okkakaotusest on juba olemas. Selles võib süüdi olla see tõsiasi, et esimene päev unustasime kuusekest kasta (hea mitu-mitu tundi peale püstiseadmist tuli meelde, et vesi jäi panemata).

Tony oli nii kena ja sõidutas meid autoga ringi ning aitas kuuse (+tuled, + toidu, + mõned asjad reisiks) koju tuua. Charlie muidugi alguses kartis meeletult, lõpuks aga leppis, kui tundis looduse kutset ning asus agaralt oksi närima (vett ta veel ei käi kuusejalast joomas, vähemalt ma pole näinud).

Käisime kõigepealt poodides, et kuusele tulesid külge osta ning sattusime maailma kõige armsamate (minu arvates) muffinipaberite peale. Nüüd peame ainult välja nuputama, kuidas muffinitainast teha, sest Eestis on ju vana hea Vilma, kes seda meie eest alati tegi.

Suur aitäh emmele ka, ta saatis NIIII PALJU Eesti maiustusi meile, et nüüd jätkub kohe tükiks ajaks (ilmselt küll mitte, sest Maiuspala juba otsas ja juustukommid ka kohe ning homme võtan töö juurde õlle kõrvale ka degusteerimiseks ühe kommikoti kaasa).

Töö juures on see nädal päris produktiivne olnud. Esiteks sain endale ka teise monitori, ehk siis nüüd tunnen end jube tuusalt ja ausalt öeldes on nii palju mõnusam tööd teha, eriti, kui on vaja kahes erinevas programmis tööd teha. Teiseks hakkas mõte lendama ja sain oma varjualused valmis, üsna uhked tulid, keerlevad ja pöörlevad maa alt välja. Kolmapäeval pidi mulle üks noormees tulema Rhinot õpetama, millega neid asju modelleerida, aga kohale ta igatahes ei ilmunud. Samas polnud vaja ka, nuputasin ise kõik välja, mis vaja, kuigi ilmselt see, mis mul võttis kaks nädalat aega, oleks tal nii tunni aja töö olnud. Olen natuke uhke ka, sest ise pusisin ja lõpuks tuli midagi välja. Kui päris-päris valmis on, siis panen siia pildid üles. 

Käisin ka Marylandi ülikoolis arhitektuuritudengite sügissemestri lõputööde kaitsmisel. Seekord suutsin isegi paar sõna sekka kobiseda, kuigi pean kõvasti seda kritiseerimist veel harjutama. Mitte, et mul midagi öelda ei oleks olnud, aga lihtsalt kõik vanad professorid rääkisid must üle. Olin liiga aeglane ja mitte liiga pealetungiv. Järgmine kord olen targem ja kiirema suuvärgiga.

Eile sain esimest korda "koolitusel" käia. Tegelikult on siin USA-s süsteem nii, et oma taset ja arhitektilitsentsi hoida, peavad arhitektid 18 punkti väärtuses aastas koolitusi läbima, artikleid lugema ja mingeid teste täitma. "Koolitused" näevad välja nii, et keegi tuleb kontorisse oma powerpointi ja näidistega, koguneme konverentsiruumi, hakkame mugima ja siis samal ajal poole kõrvaga kuulame, mida räägitakse. Eelmine kord, kui keegi käis, siis olin just enne seda 20-tunnise tööpäeva teinud ning nautisin kodus oma vaba päeva ja ei saanud osa võtta, kuid see oli mingitest aknaraamidest ka, ehk siis mitte väga põnev. Seekord käis üks tüüp, kes tutvustas erinevaid valgustusega seotud tooteid (nt aknakatteid, erinevaid detektoreid, mis kustutavad tule ära, kui ruumis kedagi pole, kuidas luua ideaalset valgustust kontorisse, kuidas hoida elektri pealt kokku õige valgustusega jne). Ta tõi maailma kõige maitsvamaid tuunikalavõikusid ka! Mul oli häbi küll, aga võtsin kaks korda juurde, sest no imehead olid! Ei teagi täpselt, mis seal sees oli, aga sandwichi vahele oli pandud mingi tuunikala möks (kala, jogurt, tomat, lehtsalat, viinamarjad, pähklid....mmmm!). Tegelikult oli tüübil päris põnev jutt ja sain nii mõndagi huvitavat teada. Täna käisime D.C-s nende majas ka, kus meile demonstreeriti kõiki neid asju, millest eile räägiti.

Käisin ükspäev uuesti postkontoris, et koju üks pakk jõuludeks saata. Igavene jama oli, sest pidin kõik asjad eraldi ostma, et pakkida (mullikile, teip, ümbrik). Siis selgus, et ümbrik ei kõlba ning pidin ikka pappkasti ka lõpuks võtma. Hullem võitlemine oli seal teenindavate tädidega, loodan, et nad ikka saadavad paki ära, mitte ei "kaota" seda kuskile. Igatahes olin postkontorist teel tagasi tööle (käisin lõunapausi ajal) ning kõndisin eriti hoogsalt, sest olin jube vihane. Korraga tõmbas üks auto mu kõrvale ning 60-70ndates neegripapi keris akna alla ja röökis: "You've got a jazzy walk, girl!" See oli nii naljakas ja tegi tuju terveks päevaks heaks. Koduteel jooksis üks noormees mulle järgi ja päris igasugu asju, aga ignoreerisin teda ja kõndisin edasi. Ei tea, aga tundub, et selles on ikka tõetera natuke sees, et kõrged kontsad kaunistavad naist, sest kandsin too päev just üle pika aja kõrge kontsaga saapaid. Pärast olid muidugi jalad villis ja järgmine päev pidin tööle jalgrattaga väntama, sest kõndida ei saanud, aga ilu nõuab ohverid või misiganes nüüd öeldaksegi.

Ho-ho-ho!

Jõuluhullus on siinmaal täies hoos. Üksteise järel ehitakse naabruskonna majasid järjest uhkemate dekoratsioonidega (suured täispuhutavad seest valgustatud lumememmed, vikerkaarevärvilised tuled, bling-jõuluvanad ja päid liigutavad robotpõhjapõdrad on vaid mõneks näiteks). Ilmselt töötavad need inimesed aasta otsa palehigis, et siis detsembrikuu elektriarvet jõuaksid jaanuari alguses kinni maksta.

Veel kuulsin huvitavast "traditsioonist", mis on siinsete suurimate kaubanduskettide poolt loodud. Nimelt tulid nad lagedale sellise tootega nagu Elf on the Shelf. Jõulukuul tuuakse see päkapikk keldrist või pööningult välja ning pannakse kuskile kapiriiulile, kaminasimsile, pildiraami äärele vms istuma. Lastele räägitakse, et see on maagiline päkapikk, kes jälgib, kas nad ikka on tublid ning samuti saavad nad oma kingisoove kirja panna ja päkapiku kõrvale jätta, kes siis need jõuluvanale toimetab. Samas ei tohi lapsed päkapikku puudutada, muidu maagia kaob ja jõulud jäävad ära. 

Iga päev tõstavad vanemad päkapikku erinevatesse kohtadesse, et lapsed saaksid järgmine hommik otsida ja ikka tõestust, et elf on elus ning liigub ringi. Eriti tobe on muidugi see, et kui detsembrikuus satub keegi oma lastega poodi, siis kõikides suuremates kauplustes vahivad need päkapikud riiulitelt vastu. Steve'i poeg oli seda märganud ja imestades küsinud isalt, et mis see siis nüüd tähendab. Steve rakendas vanat head tähelepanu kõrvalejuhtimise taktikat ja viis ta hoopis midagi põnevamat vaatama. Samuti oli ta poeg toas jalgpalli mängides päkapiku kogemata riiulilt maha kukutanud. Tulemuseks oli pisarates väike poiss, kes arvas, et tappis päkapiku (või vähemalt on ta kõik luud katki) ja jõulud on igaveseks kadunud. Steve oli kavalasti elfi grilltangide vahele võtnud ning riiuli peale tagasi tõstnud ja öelnud, et kui ta öösel mujale liigub, küll siis terveks saab. Õnneks oli elf hommikuks juba pildiraami peale ümber kolinud.

Elf isiklikult

Mul ei tulnud kohe alguses meelde, kuidas seda päkapikku kutsutakse ning googeldasin veits, esimeseks tulemuseks sain sellise huvitava asja: 

Muideks, kas teie mäletate, kuidas ning kui vanalt saite teada, et jõuluvana pole olemas (ups, loodan, et kellegi unelmaid nüüd ei lõhkunud)? Päris huvitav oleks teada, kas keegi mäletab ja kas sellega kaasnes ka meeletu pettumus. Mina näiteks ei mäleta ja mingit suurt lapsepõlvetraumat ka ei saanud.

Küll üks mu töökaaslane Ethan rääkis, et kui tema vanem vend sai teada, et punakuub ei eksisteeri, siis suurest kättemaksusoovist spoilis jõulud ka oma noorematele õdedele-vendadele. Ning samadel jõuludel, kui Ethani unelmad purustati, siis pani isa nalja pärast tema kingisoki sisse pakkide asemel heina ja kive. Õnneks pärast ikka ootasid kingitused teda kuuse all.

Nii palju, kui olen aru saanud, polegi Ameerikas 24. dets. mingi superpüha nagu meil (vähemalt meie peres süüakse alati 24ndal ja kingid antakse ka õhtul kätte), neil aga ilmuvad kingid 25nda hommikul spetsiaalsete kingisokkide sisse (tahaks näha, kuidas nad näiteks jalgratast üritavad sinna toppida). Advente ka siin ei tähistata, ammugi siis seda, et päkapikud enne jõule sussi sisse midagi tooksid.

Pudru ja kapsad - mõtted on laiali

Lisaksin veel paar asja Marguse väga mahlakale Baltimore'i kirjeldusele. Lift, mis meid World Trade Center'i vaateplatvormile viis, ei näidanud numbreid (ainult mõnel korrusel), selle asemel oli suur punane X tablool ja piiksus kahtlaselt (nagu oleks ERROR). Kuna mul nagunii on omad suhted liftidega (keeldun vanades paneelmajades sõitmast; naeran nagu pooletoobine, kui olen üksi koos võõraste inimestega liftis jne), siis oli ikka süda saapasääres ja põlved nõrgad, aga näete, saime eluga tulema!

Vaade Baltimore'ile - nimed aknal on 9/11 ohvrid

Eesti Majas oli vahva jälgida, kuidas vanad tuttavad taaskord kohtuvad, kallistavad, üritavad eesti keelt purssida. Mulle meeldis. Sisustus oli ka naljakas. Umbes nii nagu keegi oleks 90ndate alguses Eestist lahkunud ning üritanud samasugust keskkonda ka Baltimore'is tekitada ning peale seda pole mingit arengut olnud. Alumisel korrusel KuldLõvi baaris olid seinad vana hea puiduga üle löödud ning mööbel oli ka nostalgiast nõretav. Mis iseenesest oli isegi vahva ja mul on tõesti hea meel, et eestlased hoiavad ka siinmaal kokku. Loodame, et jätkub ikka inimesi, kes seda asja siin alal hoiavad ja edasi viivad. Margus märkas ajalehti, mina aga sobrasin raamaturiiulis ja päris huvitavat ning vajalikku?!? lektüüri oli Eesti kohta seal märgata.

Eesti Maja kohvik - KuldLõvi

Omamoodi lugemisvara

Akvaariumis oli ka huvitav ringi vaadata, kuigi ilmselt rohkem ei tahaks ühtegi sellisesse kohta minna (kilpkonnadel polnud väga ujumisruumi jne). Loodame, et selle hingehinna eest, mis maksime piletite eest, paranevad ka sealsete asukate elutingimused (kuigi üldjoontes tundus päris ruumikas akvaarium olevat ja et hoolitsetakse kõikide sealsete elusolendite eest). Vahva oli vaadata, kuidas töötajad kalu söötsid ja ringi ujusid. Päris hea töö, saab iga päev sukelduda ja vees ringi lustida.

Suutsime end vaevu tagasi hoida (piraajaakvaarium)

Loodusest leiab eriti vingeid mustreid!

Vaatasime siis jellyfishid ka ära Barbadose jaoks

Merihobud!

Vilistav kala

Teeme kevadel soojema ilmaga nendega ühe tiiru, peame ikka oma blogi nime vääriliselt elama!

Baltimore'i lennujaamas oli naiste restroom väga hubane ja üllatav (tõesti, tõi kohe naeratuse näole):

Vahepeal on nii palju muid asju ka juhtunud, et ma ei teagi, kas on meeles kõikidest tähelepanekutest rääkida.

Proovisime elus esimest korda kastaneid punase veiniga (jah, Tony kohtleb meid üsna kuninglikult siin). Samas, Charlie toitmine on nüüd minu õlul, nii et võibolla selle pärast ka hellitab.  Leppisime kokku, et olen ainuke, kes koerale süüa paneb, kuna tüüp kardab, et muidu läheb koer paksuks. Nimelt arvasin üks õhtu, et kuna Charliel on kauss tühi, unustas Tony äkki täita ja täitsin salamahti ise. Selgus aga, et Charlie on lihtsalt nii hea isuga ja oli juba kõik ära söönud. Kuna ma nagunii vahetan tal vett, pesen söögikaussi ja teen muid asju, mis tunduvad Tonyle hullu luksusena (naerab kogu aeg, et olen ikka kutsal käpa all, mida ma ka olen), siis võin toitu ka juba vabalt panna.

Charlie on muideks aasta 2012 USA popimate koertenimede uhkel kolmandal kohal.

Baklavat saime ka täna, kui Tony töölt koju tuli

Muidu olen ikka tublilt tööl käinud, võib-olla küll mitte nii produktiivne olnud kui varem. Hakkasin omapäi 3D programmi Rhino't õppima ja peaksin nüüd sellest ühe imeilusa varikatuse oma uhkete pargitreppide peale välja võluma, aga kõik, mis olen siiamaani teinud, on ühed väga koledad käkerdised. Nii et maadlen hetkel natuke sellega. Järgmine kolmapäev tuleb üks New Yorgi ülikooli õppejõud spets minu jaoks kontorisse ja teeb kiirkoolituse selle programmi alal (ta oli Garthile teene võlgu, mis siis ikka :D). 

Lõbustan end kontoris erinevate vahenditega, näiteks sorteerin vahepeal kirju, mis on samal päeval toodud, kui kedagi teist pole. Märkasin juba teist korda kahe nädala jooksul, et kõrvalkontori naine tellib endale pulmaajakirja (teate küll, taaskord ehtne flashback mõnest USA filmist). Kusjuures  just eelmine nädal sama naine rääkis, kuidas ta on vallaline, nii et mina ei tea, miks ta neid pruudiajakirju siis nii palju tellib (pluss ta pole enam teismeline, kes teeks oma esimese pulma jaoks mingit unistuste albumit, vaid siuke lahutatud ja lapsega karm karjäärinaine). Palju huvitavaid jutte kuuleb ikka tööl olles :D

Ei suutnud kiusatusele vastu panna ja pidin blogi jaoks pilti tegema

Steve viis mu lõunatama Mehhiko kiirtoidukohta nimega Chipotle. Ma pole KUNAGI nii kiiresti toitu kätte saanud. Võin vanduda, et tellimuse sisse andmisest kuni maksekviitungi ja toidu kättesaamiseni läks nii umbes 30 sekundit. Vot see on alles kiirtoit! Seal oli miljon teenindajat leti taga, iga koostisosa jaoks oma inimene (kananeiu, guacamole'i tüüp jne). Ühesõnaga ma ei saanud aru, mida tellisi, lihtsalt vehkisin kätega, noogutasin ja enne, kui arugi sain, seisin juba rivi teises otsas, tšekk ja toidukott käes. Pidin tükk aega sellest toibuma. Täna käisin üksi üritamas ja enam nii šokis ei olnud. Suutsin täitsa hästi hõigata, mida soovin ja sain supermõnusa lõuna (riis, salsa, kana, guacamole, oad). Mulle tundub, et mu uus lemmiktoit on guacamole. Guacamole, guacamole, guacamole - võiksin sellest päev otsa rääkida!

Lunchbag

Sattusin väga huvitava ülikooli kohta täna lugema, samas, ega neil vist seal midagi muud pole, nii et väga tabav!

Ikka mõtlesin siin, et kui oleme oma talvereisilt tagasi (sest seni üritame selleks raha hoida), siis ostan endale rattakiivri. Ma ei jõua enam kokku lugeda neid kordi, kui olen peaaegu auto alla jäänud. Enamik autodega inimesi on superviisakad, lasevad üle tee jne, kuid osad on täielikud jobud, kes üldse sõita ei oska (miskipärast kipuvad need naised olema, hmmm...). Eile käisin peale tööd rattaga FedExi kontoris, et saata ühte avaldust Portlandi, millele mul on allkirja vaja, et reisida saaksin. Kuna kell 5 läheb juba pimedaks, siis oli üpriski spooky kihutada suure maantee kõrval kõnniteel ning kui oli vaja teed ületada, siis oli ikka eriti hirmus. Üks naine, kellel oli väike laps autos, üritas punase tule ajal parempööret teha, et ei peaks foori taga passima, aga unustas vaadata, et ma tulen. Õnneks olen ise siin suht ettevaatlik (ptüi-ptüi-ptüi) ja sain enne pidama, kui kokkupõrge toimunud oleks. Kaasa ei aita ka see, et mul ei ole tavalisi rattapidureid vaid vana hea kokuka süsteem, väntan tagurpidi.

Oleme üritanud ujumas ka käia ikka mõned korrad, et trenniraha täitsa tühja ei jookseks ning seal kohtab alati huvitavaid inimesi. Igasuguste vidinatelembus on täiesti hulluks siin läinud, inimesed ei suuda trenni teha ilma, et ei saaks telekat vaadata või muusikat kuulata. Imestan, et basseini äärde veel pole ekraane pandud (kuigi jah, mulle meenub, et Tallinnas Kalev Spa ujulas isegi on ekraan :D). Inimesed käivad muusikaga pesemas ning ükspäev kuulsin, kuidas üks naine itaaliakeelset ooperit kuulas tualetis.

Margus sai oma esimese päris kirja päris inimestelt siia, jeeee, jõuluaeg alaku!

Ja kuigi väljas on (tegelikult oli, sest täna juba retsilt külm) soe, siis mul käivad päkapikud! Iga hommik leian sussi seest vahvaid üllatusi (tegemist on šokolaadiüllatustega, mitte millegi muuga).

Lammas üleval paremas nurgas - 22 C!

Margus, vunts ja Maiken

Autocorrect feil kaks: panin hommikust äratust telefoni ja Good morning, sunshine! asendus Good mourning, sunshine'iga!

Päev Baltimore'is ehk kuidas me getos käisime

Levis kuuldus, et Baltimore'is asub Eesti Maja ja seal tehakse 1. detsembril jõululaat, kust saab eesti toitu, õlut ja minetea mida veel kõike. Kuna see linn asub siit tunni aja sõidu kaugusel, siis mõtlesime ise ka asja oma silmaga üle vaadata, et järsku saab veidi eestlastega juttu puhuda ja siinsetele jõulukingiks ehk mõne eesti šokolaadi, Vana Tallinna või midagi muud Eestiga seonduvat. Lisaks tahtsime üle vaadata mõned teised sealsed vaatamisväärsused nagu Baltimore'i Akvaariumi ja World Trade Centeri vaateplatvormi.

Kõigepealt oli üldse korralikult tegemist ja otsimist, et välja selgitada, kuidas kõige mõttekam D.C.-st Baltimore'i oleks saada. Megabus, millega eelmine kord NY-s käisime, sõitis küll Baltimore'i vahet, aga selle peatus oli mingil totral põhjusel kuskil kaugel linna kirdeservas, kust oleksime pidanud veel tund aega bussiga sõitma, et tagasi kesklinna saada. Tony pakkus meile ka mõned variandid välja ja lõpuks otsustasime selle kasuks, et sõidame siit metrooga kahe peatuse kaugusel asuvasse lõpp-peatusesse Greenbelti, sealt linnaliinibussiga Baltimore'i BWI lennujaama, sealt omakorda trammiga Baltimore'i kesklinna ja sealt bussiga veidi maad kesklinnast eemale, kus Eesti Maja asub. Kogu see ettevalmistus kujutas endast kõvasti erinevate sõiduaegade ülekontrollimist ja veits google streetview'd ka, et mingi pilt ikka silme ees oleks, mis meid seal ees ootab. Kui Eesti Maja guugeldades tundus, et tegemist on ühe igati väärika kohaga, siis streetview pealt avanes lisaks mõnusalt ülevaatlik pilt ka Eesti Maja vahetust ümbrusest :)

Kes tahab täpsemalt ringi sõita ja ümbrusega tutvust teha, siis siin streetview link ka. Korralik geto ühesõnaga :)

Transpordiga klappis igatahes üllatavalt hästi - kõik asjad viisid kokkulepitud ajal lubatud kohtadesse. Lennujaamas trammi oodates sai ka paar pilti klõpsida:

BWI lennujaama fuajee

Lemmikloomade kergendamiseks ettenähtud koht

Automaadist ostetud trammipilet oli üsna soodne ($1.60) ja ilmselt kõvasti odavam ja mugavam variant võrreldes autosõiduga, sest kesklinnani jäi sealt veel päris tükk maad. Süsteem tundus olevat sama, mis Eestis, et vahetevahel käivad mupod pileteid kontrollimas, sest kellelegi me neid igatahes näitama ei pidanud.

Teel kesklinna võis juba veidi näha, mida äärelinn endast kujutab - üsna räämas ja õõvatekitav. Aga mida rohkem ärirajooni poole jõudsime, seda tsiviliseeritumaks asi läks ja kui lõpuks kesklinnas trammi pealt maha sai, siis oli see juba täitsa mõnus. Leidsime suurema vaevata Akvaariumi üles ja järgnevad 2,5 tundi veetsime seal erinevate vee-elukatega tutvust tehes. Ookeani- ja merepõhjad on ikka uskumatult värvilist elu täis. Mürgised konnad nägid eriti ägedad välja, samuti merihobud. Üks kõige omapärasem tegelane oli sawfish, kelle nina nägi välja nagu hekitrimmer ja kes ühe sealse töötaja jutu järgi püüab oma saaki nii, et ujub väiksema kalaparve keskele, hakkab seal oma ninaga paremale-vasakule vehkima ja korjab pihtasaanud kalad pärast ära. Sellel töötajal oli üks neist ninadest vaatamiseks ja katsumiseks välja ka võetud, päris tugev tükk.

Haisid oli ka huvitav näha, päris suured tegelased ikka ja ega ise väga ookeanis kokku ei tahaks puutuda nendega, mis sest, et nende kavatsused võib-olla polegi nii kurjad

Kui nendega lõpetasime, siis järgmises ruumis, mis kujutas endast suurt tribüüniga saali, oleks olnud delfiinishow, aga selle magasime just maha ja õigupoolest hea oligi, sest me kumbki pole just suurimad loomadetsirkuste ja muu säärase fännid. A delfiine nägime küll, ujusid päris rõõmsalt seal kloorivees ringi.

Akvaariumiga lõpetades oli kõht juba päris tühjaks läinud ja tundus paras aeg hakata Eesti Maja poole liikuma. Bussipeatus ise asus veidi kesklinnast väljas ja juba seal võis kõiksugu kahtlasi tegelasi. Üks tüüp kummutas põuest vist viina ja siis vehkis mingi rahatähega mööduvatele autodele, et keegi ta peale võtaks, mis tal lõpuks ka korda läks. Kui buss tuli, siis ka see oli äärmiselt huvitavat rahvast täis. Kui ennist arvasime, et D.C. metrobus on hirmus, siis tuleb välja, et Ameerikamaal leidub veel kahtlasema seltskonnaga ühistransporti - ilmselged narkarid klaasistunud silmadega + mingid tegelased, kes omaette laulavad ja räägivad.. Hästi palju oli omavahel tõrelemist, kõrgendatud häältega üksteisega rääkimist, mis siin meie kandis pole väga nagu silma jäänud. Nii me seal siis seisime puupüsti täis bussis, üritasin samal ajal veel telefonist marsruuti jälgida, et kas liigume ikka õigesti. Liikusime küll ja õnnestus õige koha peal (keset getot) maha ka hüpata. Kuna ürituse reklaamil seisis kirjas, et laada ajaks palgatakse keegi maja ette pargitud autosid turvama, siis nägime ilmselt ka seda väljakuulutatud turvameest, kes küsis meilt Eesti Maja ette jõudes, et kuhu meie oma auto jätsime :)

Sisse jõudes ootas meid seal ees hulk vanemaid inimesi. Vanuse järgi otsustades pakuksin, et need olid II maailmasõja ajal välismaale põgenenud eestlaste lapsed ja ehk ka mõned põgenejad ise. Keegi otseselt meie vastu seal huvi ei tundnud, nii et mingle'imine jäi seekord tegemata. Omavahel räägiti kohati inglise, kohati eesti keeles ja viimane kõlas üsna kummaliselt - oli aja jooksul ikka väga puiseks muutunud ja kõlas veidi sedasi nagu soomlane võiks eesti keelt hääldada. Ainus eesti õlu, mida baaris müüdi, oli Saku originaal ja see maksis 4 dollarit :S Aga kuna olime sinna tulnud plaaniga veidi kodumaist toiduelamust saada, siis ei pidanud pärast mõningast kaalumist seda seekord ikkagi paljuks. Tahtsime Tonyle ka jõuludeks ühe tuua ja saime baarmeniga kokkuleppele, et ta paneb meile ühe õlle kilekotti ja annab pärast ära, sest tegelikult poleks tohtinud sealt kinniselt õlut ostsa. Kuigi Eestis ilmselt ei ostaks vabatahtlikult kunagi Saku originaali, veel vähem oleks nõus selle eest nii palju maksma, siis tegelikult maitses see täitsa kenasti ja sobis toidu kõrvale ka väga mõnusasti. Toit ise oli samamoodi jõhkralt ülehinnatud - maksime portsu eest 15 dollarit, aga see-eest sai korraliku taldrikutäie kartulit, hapukapsast, verivorsti, sealiha, herneid-porgandeid, pohlamoosi ja musta leiba.

Istusime pärast natuke veel fuajees, kus tegin tutvust kohaliku ajalehevalikuga. Tuli välja, et seal trükitakse lausa kaht eestikeelset ajalehte, mida ongi ilmselt võimalik ainult seal saada.

Kuna see kogukond ongi ilmselt ainult mõnikümmend inimest, siis paistis, et asi ongi sellises ise teeme-ise loeme vormis. Otsustades kasvõi surmakuulutuste lehe järgi; polnudki varem näinud lehekülge, kus ainult üks nimi figureerib :)

Tagasi liikudes tuli bussi päris tükk aega oodata ja saime taaskord igasuguseid huvitavaid tegelasi näha. Bussipeatuse pingi peal istus mingi seltskond, kes tegi jõhkrat lärmi, mistõttu püsisime neist igaks juhuks veidi eemal. Vahepeal jalutas teisel pool tänavat mööda mingi tädi, kellel olid trummipulgad käes ja kes tagus nendega kujutletavat trummi.

Olime sentidest bussipiletiraha valmis lugenud, aga kui buss lõpuks tuli, siis oli see piletimasin katki ja bussijuht lasi meid ilma rahata peale, mis oli vist üks kõige meeldivamaid üllatusi. Hästi tore bussijuht oli ka, erinevalt neist mornidest tädidest, kes D.C.-s sõidavad. Bussiseltskond oli see-eest aga samasugune nagu ennegi, aga õnneks saime kiiresti linna tagasi ja sealt polnud kesklinna enam kuigi palju. Teepeal jäi silma veel üks huvitava nimega koht:

Järgmisena oli plaanis sealse World Trade Centeri tippu sõita ja linnale ka veidi kõrgemalt pilk peale visata. See sai päris kenasti ajastatud, sest olimegi ilmselt ühed viimased, keda enne sulgemist sisse lasti. Lift oli seal aga väääga kahtlane, kihutas ja rappus kõik need 27 korrust nagu vana siga. Siiski oli ülevalt avanev vaade seda väärt. Vaateplatvormi kujunduses oli palju kasutatud 9/11 temaatikat, näiteks olid seintel Marylandi elanike nimed ja pildid, kes rünnakutes surma said, mis oli veidi häiriv ja ei tekitanud just kõige paremat tunnet, sest polnudki tükk aega selle teema peale mõelnud ja veel vähem seda nii vahetult tajunud.

Baltimore'i WTC

Allatulek oli sama hirmus, sest tundus nagu kukuksime liftiga, ka numbrid jooksid tablool jõhkralt kiiresti. Tahtsin alla jõudes liftišahti ümber rippuvatest lippudest pilti teha, sest seal oli ka Eesti oma esindatud, aga tädi, kes all fuajees asju kokku pani ja maja sulgema valmistus, ütles, et sees ei tohi pilti teha. Ütlesime siis, et nägime siin oma riigi lippu ja selle peale ta seletas, et see tähendab seda, et meie kodumaal on ka WTC esindus olemas. Mis on tõsi - tuli meelde küll, et oleme seda Tallinnas Narva maantee ja Tuukri/Ahtri tänava vahel seda hoonet näinud. Tädi oli nõus ka silma kinni pigistama ja ütles, et kui me välja läheme, siis võime ukse vahelt kiirelt pildi ära teha. Aga mõtlesime, et vahet pole ja ega see nii oluline nüüd ka pole; tore vähemalt, et selline võimalus välja pakuti. Ju siis on kaubanduskeskustel ka karmid nõuded; kardetakse äkki, et keegi pildistab konstruktsioone ja kasutab seda kurjasti ära..

Väljas toimus ka mingi üritus, kus pasunakoor mängis ja seal kõrval istus mingi vanem tüüp, kes kuulas vist klappidest mussi ja laulis kaasa, Beavise ja Butt-headi stiilis :) Hüppasime ka H&M-ist läbi; ma täiesti jälestan seda poodi, sest seal on alati jõhker tunglemine, aga too konkreetne oli veidi vaiksem, kus sai rahulikult ringi vaadata ja lõpuks ostsin omale sealt talveks mütsi.

Poest välja tulles laulis see tüüp ikka veel oma laulu :) Kolasime kesklinnas veidike veel ringi, käisime Barnes & Noble'i raamatupoes, et leida äkki Barbardose jaoks mingit mõnusat lugemist, aga sedasi kiirelt vaadates midagi väga silma ei jäänud. Selleks ajaks oli päike veel üleval, aga tundus, et väga kauaks seda ei jagu ja seadsime sammud trammipeatuse poole, et tagasi sõita. Trammisõidu lõpuks lennujaama jõudes oli juba pime, väga kiiresti ja järsku läks. Mul tavaliselt sellistes rappuvates sõidukites (nagu linnaliini teenindamiseks ette nähtud buss, mis mööda kiirteed kihutab) magama jääda ei õnnestu, aga Maikenil polnud silma looja laskmisega mingit probleemi :) Igatahes oli väga hea lõpuks koju jõuda ja endid eduka Baltimore'i käigu puhul väikese caesari salatiga premeerida.

The Wire'is tuntud politseijaoskond jäi seekord külastamata, aga kuna kesklinnaosa oli tõesti väga mõnus (olgugi et väga väike), siis ehk jõuab sinna aasta jooksul korra veel, kui kevade poole jälle soojemaks läheb.