Hoopis teistmoodi Tallinn-Tartu

Sõitsin ka nüüd selle uhke bussiga (isegi bussi lõhn oli uus!) eile Tallinnast Tartusse. Täitsa tore oli. Tore oli ka vanem tädike mu kõrval, kes silmanurgast piilus, et mida ma ekraani peal teen ja siis väga iseteadlikult nina püsti üritas ka aparaati käima panna ja eluolu uurida, mis tal ka õnnestus.

Vaatasin esimese poole bussisõidust Wolverine'i, aga kuna kogu see kaklemine ja tapmine ei sobinud kuidagi ilusate roheliste põldudega, mis mööda vilksatasid ning pilve tagant piiluva päikesega, siis otsustasin komöödia peale üle minna. Valik langes Tooth Fairy kasuks (don't ask why, valik nagunii väga lai polnud). Selline suvaline ameerika komöödia, kuid pean tunnistama, et paari koha peal kihistasin naeru ka. Samuti naeris mu pinginaaber, nii et mulle see uue bussi värk meeldib, kõik on rõõmsad ja rõõsad.

Kahjuks ei jõudnud ma Hambahaldjat lõpuni vaadata, et näha, kes seda tõlkis, sest seal oli ikka häid pärleid. Filmis ütles õhtul ema oma tütrele, et ta läheks ja paneks pidžaama selga ("Go and put your jammies on"). Tõlge: "Mine pane oma moosised jalga." Kuldaväärt!

Õli on õli

Pärast piduööd, kui silmad valgusele eriti tundlikud on, ei tule õues naabri heleda ukse taustal viisa-avalduse jaoks viisaka dokumendipildi tegemisest väga midagi välja. Näoilme pildil nr. 2 on eriti kuldaväärt.

It's the final countdown

Algav nädal otsustab nüüd kõik, nii et pöidlad pihku! Ehk siis meil on kurjade (loodetavasti mitte) onude-tädidega viisaintervjuud teisipäeval ja neljapäeval. Ma lähen esimesena praadimisele, seejärel Margus. Olen kuulnud hirmujutte, kuidas nad eeldavad, et kõik, kes vestlusele lähevad, on võimalikud immigrandid ja kui just pole palju pappi pangaarvel, mõisa, muud vara ja kari lähedasi sugulasi  Eestis ootamas, siis väga kergelt ikka üle piiri ei lasta. Sest jänkimaa on ikka tõotatud koht ju, kuhu kõik üritavad minna oma õnne otsima.

Stiilinäide pöidlahoidmisest (jah, ka näoilme aitab kaasa!)

Mõtlesin, et võiks natuke asjalikku juttu ka kirjutada siia, mine tea, äkki kellelgi kunagi vaja sama kadalipp läbi teha. Samas, me pole hetkel veel väga asjalikud olnud. 

Täitsin esimest korda elu sees viisaavaldust, võttis umbes 3,5 - 4 tundi ja sai nii naerda kui ka nutta (peaaegu). Pidin isegi politsei- ja piirivalveametisse helistama, et teada saada ühe küsimuse vastust. Muuhulgas oli ka 5 lehekülge küsimusi kavatsuste kohta, et räägiksin ausalt ära, kas ikka gonorröa on ja neidusid lähen kupeldama. Täitsa vahva. Oleksin hirmsasti tahtnud O kategooria viisat taotleda, aga seekord ei vedanud välja...

Viimnekuu

Jõudsin ükspäev juba õudusunenägu näha sellest üle Atlandi lendavast kahekorruselisest lennukist. Selles olid eskalaatorid ja eriti peen kullast nikerdistega sisustus, aga juba õhkutõusmisel ilmnes mingi jama ja pidime kohe maanduma. Veits vist ikka põen seda lendu :/

Muidu peaks olema kalkulatsioonide põhjal täpselt kuu aega jäänud. Läheb kiireks.

Mõned hädavajalikud faktid

Marylandis (osariik, kuhu läheme) on sündinud Dave Chappelle (kes ei tea, siis: http://www.youtube.com/watch?v=5ZRflz-93JA), Michael Phelps (võitis just oma 18nda kulla ujumises) ning üllatus-üllatus, palavalt armastatud ja kõikide poolt tuntud David Hasselhoff!

Ots lahti

Hakkasime täna elukoha leidmise kohapealt eeltööd tegema. Leidsin feissarist grupi nimega Eestlased Põhja-Ameerikas ja lappasin seal ülesvõetud teemasid, kuni sõelale jäi paar nime, kes Washingtoni või Marylandiga seoses sõna olid võtnud. Saatsin neile kirjad ja küsisin, kas on sealmail järsku mingeid kv.ee või city24.ee sarnaseid lehti, mida kohalik rahvas üürikorteri leidmiseks kasutada võiks. Üks naisterahvas jõudis juba vastata ka ja pakkus esialgu välja craigslisti, aga seda me olime jõudnud juba ise ka sirvida ja see tundub hetkel ikka veits lambikas. Seda sai ka uuritud, et kuidas kogu see üürimisprotsess välja näeb ja kas on Eestiga võrreldes äkki mingeid erinevusi, millega arvestada. Lubas lahkelt oma tuttavatelt, kes hiljuti selle jandi läbi olid teinud, uurida ja meile teada anda. Jutuajamine tuli selleks päevaks aga katkestada, sest tsikil tuli elukaaslane koju. Go figure..

Let's go!

Lugulood on nüüd sedaviisi, et eelmisel kolmapäeval oli mul intervjuu ühe arhitektuuribüroo omanikuga ja septembri keskpaigast on minek Washington DC'sse (no tegelikult küll suburbiasse ~12 km eemal, aga see nimi nagunii ei ütle kellelegi midagi ja DC kõlab ju niiiii uhkelt)!

Nagu mul kombeks, siis pabistasin enne intervjuud korralikult. Suur tõenäosus oli, et see toimub Skaibi teel. Sättisin pool päeva tuba korda ja valisin õiget nurka, mida videotsätis näidata, et ikka võimalikult huvitav, intelligentne ja vahva paistaksin ja mind ikka praktikale võetaks. Nii muuseas sättisin enda taha raamatuvirna ja hästi vaadates võis USA Lonely Planeti 1000-leheküljelist editionit märgata (väga hästi sätitud mu arvates :D).

Tegime Margusega peaproovi

Kuna asjad ei lähe kunagi nii nagu plaanitud, siis tehniliste tõrgete tõttu sain kõne hoopiski mobiilile. Olin end ka kurssi viinud miljoni erineva idiootse küsimusega, mida võidakse tööintervjuul küsida:

http://jobsearch.about.com/od/interviewquestionsanswers/a/interviewquest.htm, kuid kui lõpuks see aeg kätte jõudis, siis selgus, et olen juba praktikale vastu võetud ja ta tahtis vaid üle täpsustada, millal ma tulla saaksin jne.

Hakkan kahe projekti kallal töötama, üks Californias ja teine Mehhikos. Lubati ka tööreise ja projektidest lisaraha enda arendamiseks (reisimiseks, konverentsidel käimiseks jne). Ehk siis praegu on kõik superilus ja lilleline ning pudrumäed on kokku lubatud. Loodame, et reaalsuses on asi ikka samamoodi, mitte et praegu hõõruvad firma omanikud suurest rõõmust käsi kokku, kuna vaene Ida-Euroopa neiu tuleb neile orjaks.

Igatahes hakkame siia kirjutama oma vahvatest seiklustest Ameerikamaal. Stay tuned...

PS! lugesin just, et Washingtonil on oma pesapallitiim The Nats.