Homme saab meil nädalake täis siiatulekust, aeg möödub nii kiirelt! Meil on nüüd päris oma aadress, kuhu võite pakke saata (hint-hint!): 4802 Riverdale Road, Riverdale, MD 20737, USA

Sulgesin ka oma eesti nr. nii et kes tahab mulle helistada ja/või vahvaid sõnumeid saata, siis  +1 202-615-3997

Meie maja

Charlie (kutsu, kes koos meiega elab)

Käisime eile Mt. Rainieris rattal järel (kolides jätsime selle Mike'i juurde, kuna pood, kust ostsime selle, on tema majast kohe üle tee). Läksime co-op'i, et tööriistu laenata ning korv külge monteerida. Success! Mt. Rainier asub meie kodust nii umbes 2 geto kaugusel ning otseloomulikult läheb siin hirmus kähku pimedaks. Pluss hakkas välgutama ka veel. Sinnakanti minnes oli väljas valge ja juba siis nägin, kuidas 2 noort mustanahalist nolki püstoliga bensujaamas mängisid (üks sihtis sellega inimesi ja imiteeris tulistamist), nii et pimedas oli topelthirmus koju tagasi liikuda. Pealegi me polnud ühtegi äikesevihma siin veel saanud, ei teadnud, mida oodata. Õnneks aga oli mu rattal hea jooks ja Margusel nobedad jalad ning jõudsime turvaliselt tagasi koju. Ja nii umbes paar minutit peale seda jõudis vihm ka kohale. 

Pakiraam on veel ainult puudu, selle unustasime Mike'i juurde

Tegelikult on täitsa vahva siin. Inimesed on supermegahüpersõbralikud, viisakad ja NAERATAVAD tänaval! Te võite nüüd arvata, et see on see keep smiling, aga mulle tundub küll kõik suht siiras. Kui turvamees küsib ostetud asjade eest tšekki (siin on selline süsteem, et kui poest välja tulles pole kõik asjad kilekotis, st ei mahu sinna nt oma suuruse tõttu, siis peab tšeki ette näitama), siis vabandab ette ja taha ja soovib pärast veel head päeva ka. Ja siin on megapalju oravaid. Ükskõik, kuhu läheme, igal pool näeme.

Homme on plaanis hommikul kaua magada, siis yard sale'ile minna ning siis D.C-t uurima.

Ahjaa, meil oli siin üks intsident ka mõned päevad tagasi. Margus aitas Mike'il konditsioneeri tõsta, kuid see kukkus kogemata aknast alla. Margusel käed lõhki nüüd ja päris koledasti. Vasakut kätt ei saa üldse kasutada. Mike otsis talle mingeid ravimeid ühest karbist, alles hiljem avastasime, mis sinna peale oli kirjutatud (huvitavad asjad kokku pandud)

Sain oma esimese autocorrect feiliga ka hakkama - telefon muudab mu nime, nii et Maikeni asemel tuleb Mailman.

Mõnusat nädalavahetust!

No worries

Pilt, mille me enne ärasõitu Eestis tegime. Topeltvikerkaar täpselt üle meie maja :)

Lugulood on nüüd sellised, et oleme suutnud paari päevaga päris palju asju ära teha. Leidsime endale väga ilusas kandis elukoha (mis on ka suht odav võrreldes teiste hindadega ning reisimiseks jääb rohkem raha!). See on küll üks tuba tervest majast, nii et päris enda pleiss pole, aga common area on hullult suur ning kõik vajalik söögitegemiseks on ka olemas. Pluss külalised on lubatud, vb saate isegi suures toas mugava diivani peal magada. Pluss MEIL ON KOER SEAL! Üks väga mänguhimuline 4-aastane pruunikas maeiteamistõugu üsna suur kutsa, aga hästi sõbralik ja võime temaga jalutamas käia (kui suudame kinni hoida). Elame koos ühe mehega (40+), tema poja ja selle kutsuga siis. All keldris pidi ka mingi naine olema. Pildid tulevad ka (ilmselt teeme mingi before ja after versiooni, kui oleme veits putitanud seda tuba, sest suht rotikas on muidu, aga vähemalt on eraldi vannituba, mida me kellegagi jagama ei pea).

Veel suutsime hankida (tänu Michaeli tutvustele, ta viis meid co-op rattapoe laadsesse kohta) mulle eriti vinge vintage ratta odavalt (50 dollarit koos pakiraamiga, mille peame ise külge panema :D).

Mitte väga hea pilt rattast, aga sadul on megamugav ja täiega sobilik ringi kruiisimiseks!

Avasin eile ka pangakonto Wells Fargo pangas (mul on nüüd megasillerdav pangakaart), et stipendium ükskord kätte saada ning täna läheme ajame telefoniasjad korda. Teeme mõlemad endale USA numbrid ning mina olen kinnisideega, et ostan endale iphone'i (mitte selle kõige uuema). Lihtsalt siin on isegi unlocked versioon kõvasti odavam kui Eestis. Üldiselt tundub, et siinmaal on üks teenusepakkuja hullem kui teine. Kohalikud igatahes pole mitte millegagi rahul. Pangaautomaate annab tikutulega taga otsida, nii et peab logistiliselt läbi mõtlema, kus kohas konto avada ning mobillilevist ei maksa rääkidagi, eriti, kui ei taha end kaheks aastaks lepinguga siduda.

Muideks, täna on meil kolimispäev. Ja IKEAsse läheme esimest korda (ma pole kunagi käinud). 

Sõitsime eile kuskile rikaste kanti, sest Michael, kelle juures me oleme ööbinud, on väikestviisi kunstnik ja teeb naljakaid kunstilisi üllitisi ning ta leidis Craigslistist ühe naise, kes müüs tahvleid, mida tal oli vaja.

Tema üks teostest - uks, mille peale on riiulid pandud

Pärast tagasiteel sõitsime läbi Washingtoni ja see linn on ikka niiiii ilus! Mul oli eelarvamus, et see on ainult valgete uhkete majadega ja rohelise millimeetri täpsuselt pügatud muruga, aga võta näpust! USA arhitektuur on üldse palju nunnum siinkandis kui Eestis. Läheme teeme ühed rattatiirud varsti ja avastame linna ka, sest praegu on kogu aur läinud kodu ja söögi otsimisele.

Ausalt öeldes on mul söögi pärast küll veits hirm. Michael üritab ise tervislikumalt süüa ning keeldus meid McDonaldsisse viimast (sest seal olevat varbaküüned ja midakõik veel toidu sees), viis meid hoopis sellisesse kohta nagu Elevation Burger, kus lihh pidi olema rõõmsatest lehmadest tehtud. Ma ootasin midagi suurepärast, a la nagu Tallinnas Texase burgerid vms ja pettusin kohutavalt. Nad ütlevad jah, et see on nüüd tervislikum ja kõik usuvad ka miskipärast. Tegelikult liha nõretas rasvast, ma ei suutnudki enda burksi lõpuni süüa. Hea on see, et joogiautomaadid asuvad toidukohtades enamasti nurga taga (kassast antakse sulle suur tühi tops lihtsalt pihku) ning pm võid mitu korda juurde võtta, kui janu on. Veel üks hea uudis on see, et Belgia õlu on siin odavam, 10 dollari eest saab meie lemmarit Hoegaardenit 6 pudelit.

Ja meie uue elukoha lähedal peaks olema igal (neljapäeval?) farmers market, mis tähendab, et talumehed müüvad oma köögivilju jne, ootan huviga! 

Ja see on tõsi, et kõik asjad seletatakse siin nagu väikestele lastele lahti ja pannakse sildid juurde, et keegi ei saaks kedagi kohtusse kaevata. Nt auto külgpeeglite küljes on kleepsud, et objektid, mida peeglist näed, on palju lähemal, kui sa arvad.

Ning Stalin terrorisserib meid (närib mu juukseid, Marguse varbaid öösel ja ei lase mul kohvrist asju võtta :D)

Tegelikult ta on isegi päris nunnu kass, laseb end nüüdseks paitada ja puha

Margus katsetab öötööd (peab kell 3 siinse aja järgi öösel üles ärkama, et Eesti aja järgi tööd teha). Eile oli tal küll kangelaslik päev, sest ta ei läinudki peale tööpäeva lõppu magama, vaid asjatasime õhtuni ja ta oli üllatavalt krapsakas. Kokku oli vist üleval 19-20 tundi.

Ja eelmise postituse juurde ka pilt, sellest, kuidas me neid tobedaid ankeete täitsime:

KOHAL!

Oleme elus ja terved. Kui keegi teile ütleb kunagi, et suurtes üle ookeani lendavates lennukites turbulentsi ei tunne, siis nad eksivad. Meil oli ikka üsna palju 9,5 h lennust turbulents, raputas nii, mis kole. Margus pidas paremini vastu, mul oli küll süda ikka vahepeal täiega paha.

Lennuki peal pidi mingeid naljakaid blankette täitma, kus nr 1 ja 7 pidi kirjutama ilma igasuguste konksude ja asjadeta (st 7 ei tohtinud seda keskmist kriipsu teha ja 1 pidi olema nagu suur i). Ma muidugi kirjutasin valesti ja pidin uuesti kogu ankeedi täitma. Lennujaamas ei olnudki nii karm kontroll, kui olin kuulnud, meid lasti mõlemaid maale ja kohvritega kuskile kõrvale ei tõmmatud. Kuigi mulle tundus, et keegi on mu kohvrit siiski puistanud veits. Sain loa aastaks jääda, Margusel oli mingi imelik tädi, kellega ta rääkis ja kes ei mõistnud väga inglise keelt ning andis ainult 6 kuud talle siinviibimiseks. Eks me elame sisse ja katsume siis seda aega pikendada veel 6 kuu võrra.

Ööbime hetkel ühe Couchsurfi tüübi juures, kes meile ka lennujaama vastu tuli. Väga kena temast, sest see sõit siia oleks bussiga ilmselt päris keeruliseks osutunud. Istusime juba ummikutes ja nägime ühte kummulikeeratud autot ka kiirtee peal. Meil on siin isegi omaette tuba, kus magame (huvitav on see, et siin on ka pesuruum ja õhtu otsa, kui me rääkisime, siis Michael ei pannud pesumasinat käima ja kui me magama läksime, siis pani :D). Tüüp ise on muidu väga vahva, jutukas ja abivalmis. Tal on 2 kassi ka, ühe nimi on Stalin :D Ja päris mitut prussakat ja suurte koibadega asjandust (midagi ämbliku taolist, ainult umbes 5 korda suurem kui Eestis) nägime ka siin mööda põrandat ringi jooksmas.

Praeguseks over and out. Hakkan kortereid otsima ja kuulan vahvat trummimängu ja laulu, mis aknast kostab.

Kolm

Kuna ärasõiduni on jäänud ainult loetud päevad, siis mõtlesin natuke kirjutada sellest, mis meeleoluga (või seisundis) me uutele seiklustele vastu läheme. Oleme siin tasapisi uurinud sõpradelt, kõikidel on oma arvamus ja nägemus USA elu kohta. Kavatseme mõned neist arvamustest ümber lükata :D 

Nimekiri (ideaalis võiks tegelikult veel asju juurde lisanduda, mida me võiks ära proovida ja tõestada üht- või teistpidi, nii et kirjutage julgesti, mis arusaamu teil veel jänkidemaast on):

1. Väide - USAs pole võimalik ilma autota hakkama saada. Vahemaad megasuured, supermarketid linnast kaugel, kõnniteedel (ja isegi parklates) ohtlik käia.

Leppisime kokku, et autot ei osta ja tõestame, et saab ka ilma. Jah, Californiasse just kõndima ei hakka, aga lennata saab ka. Mõtlen pigem kodu-töö-pood-trenn-ümbruskonnas turistitamine-õhtul mõned õlled pubis marsruuti. Küll ka kohalikud ära harjuvad, et neil seal linnapeal kaks totut Eestist ringi kappavad ja autojuhte segadusse ajavad.

2. Väide -USAs pole võimalik jalgrattaga liigelda, pole lihtsalt rattateid (ja autoteel oleks sõitmine enesetapp).

Olen juba Craigslistist rataste hindu uurinud ja ostame ühed vahvad kruiiserid endale. Kavatseme ellu jääda ja mitte paksuks minna, jee!

Piinlik küll, aga rohkem vist ei tulegi hetkel meelde. Ma seda lubadust päris eraldi välja ei kirjuta, et me paksuks ei lähe, sest no meil on ikka üsna kurjad plaanid ka kohalikku toitu mekkida ja ei kujuta üldse ette, mis need tervisliku toidu hinnad seal on. Kuigi meie kandis peaks üks farm olema, äkki saab omanikuga kaubale.

Jah, burksiülevaateid hakkate ka siin saama (umbes nagu õlle- või veiniarvustusi). Ma kujutan ette umbes midagi taolist: nendes KFC krõbedates kanatiibades oli tunda kerget sibulanooti ning rõõmsalt mööda aasu kaagutavate kanade rõõmu (jah, ilmselt küll mitte).

Lahkumispidu oli meil ka, tänud kõigile, kes tulid. Mõned fotod ka meenutuseks (Kadri usinasti pildistas :))

Kahtlase joogi proovimine

Gruusia puskar ja Coca-Cola

Peo algus ( Sillu tegi selle pildi, loodame, et ta ei pahanda, et üles panime)

Teemaväline

Tean küll, et see blogi on mõeldud meie väljamaa aasta kirjeldamiseks, aga kuna oleme veel tsibake aega Eestis, siis leian, et võin muudest asjadest ka kirjutada. Muideks, 22. sept. on äralend, nii et tulge lennujaama lehvitama!

Igatahes läksin täna esimest korda Tornaadoga (mu ema koer) koertekooli. Käin praegu lihtsalt tuleviku tarbeks kaasas uudistamas, kuidas see klikkerkoolitus käib, muidu treenib ikka ema. Esmaspäeval oli loeng, kus pidi ilma koerata käima, kõik tundus nii lilleline ja vahva. Nüüd päris tunnis oli asi aga palju keerulisem. Kokku oli seal koos Torruga 5 koera ja arvake ära, milline koer saadeti ukse taha? Ehk siis saatis treener mu koos koeraga minema, sest Tornaado ei suutnud end üleval pidada ja oli ähmi täis. Pisut piinlik isegi, nagu oleks ise tagasi koolis olnud (mitte, et mind oleks tihti klassist välja saadetud :D)

Ja eile avastasin, et mu lemmik arvutimäng lapsepõlvest on ka mäkile tehtud!!

Kes teab, mis mänguga tegu on?

Guess what!

Jep, saime mõlemad viisad! Marguse oma kehtib isegi 10 aastat, minu oma ainult aasta :D Nii et tema saab seal pikalt käia lulli löömas. Muidugi saime seda teada, et viisa ainuüksi ei taga veel riiki sisenemist, ametnik piiripunktis otsustab selle, kas pääseme ja kui kauaks. Lõputu paberimajandus.

Viisavestlus oli hoopis teistsugune, kui ma ette kujutasin. Vaimusilmas nägin, et ootan luksuslikus saalis, kuni peenes ülikonnas noormees palub mul endale järgneda. Ning et vestlus toimub avaras kabinetis, kus terve põrand on kaetud vaibaga, sisustuseks on vana ja väärikas tumedast puidust kabinetimööbel ning konsul istub suures nahast tugitoolis ja ta selja taga on kindlasti! USA ja Eesti lipp.

Tegelikkuses aga tõmmati mind kohe alguses turvaputkas rajalt maha, pidin kogu oma maise vara neile jätma ning veepudelist, mille olin bussi peale kaasa ostnud, lonksu võtma, et tõestada, et seal on vesi sees. Majja sisse pääsedes polnud mingeid ülikondades mehi ega uhkeid kabinette (no vähemalt mulle neid ei näidatud), kuigi Ameerika lipp oli ootesaalis :D Vestlus toimus pm nagu telleriputkas, ainult veel väiksemas. Samas oli konsul väga sõbralik ja tore, lihtsalt kogu see asja argisus hämmastas mind.

Aga JEJEJEJEEEJEJEJEJEEEEEE!