KOHAL!

Oleme elus ja terved. Kui keegi teile ütleb kunagi, et suurtes üle ookeani lendavates lennukites turbulentsi ei tunne, siis nad eksivad. Meil oli ikka üsna palju 9,5 h lennust turbulents, raputas nii, mis kole. Margus pidas paremini vastu, mul oli küll süda ikka vahepeal täiega paha.

Lennuki peal pidi mingeid naljakaid blankette täitma, kus nr 1 ja 7 pidi kirjutama ilma igasuguste konksude ja asjadeta (st 7 ei tohtinud seda keskmist kriipsu teha ja 1 pidi olema nagu suur i). Ma muidugi kirjutasin valesti ja pidin uuesti kogu ankeedi täitma. Lennujaamas ei olnudki nii karm kontroll, kui olin kuulnud, meid lasti mõlemaid maale ja kohvritega kuskile kõrvale ei tõmmatud. Kuigi mulle tundus, et keegi on mu kohvrit siiski puistanud veits. Sain loa aastaks jääda, Margusel oli mingi imelik tädi, kellega ta rääkis ja kes ei mõistnud väga inglise keelt ning andis ainult 6 kuud talle siinviibimiseks. Eks me elame sisse ja katsume siis seda aega pikendada veel 6 kuu võrra.

Ööbime hetkel ühe Couchsurfi tüübi juures, kes meile ka lennujaama vastu tuli. Väga kena temast, sest see sõit siia oleks bussiga ilmselt päris keeruliseks osutunud. Istusime juba ummikutes ja nägime ühte kummulikeeratud autot ka kiirtee peal. Meil on siin isegi omaette tuba, kus magame (huvitav on see, et siin on ka pesuruum ja õhtu otsa, kui me rääkisime, siis Michael ei pannud pesumasinat käima ja kui me magama läksime, siis pani :D). Tüüp ise on muidu väga vahva, jutukas ja abivalmis. Tal on 2 kassi ka, ühe nimi on Stalin :D Ja päris mitut prussakat ja suurte koibadega asjandust (midagi ämbliku taolist, ainult umbes 5 korda suurem kui Eestis) nägime ka siin mööda põrandat ringi jooksmas.

Praeguseks over and out. Hakkan kortereid otsima ja kuulan vahvat trummimängu ja laulu, mis aknast kostab.