Back in business

Oleme elus ja terved ning tagasi Marylandis. Paras sebimine oli, aga kohale jõudsime. Täna kella 19.00st läks New York täielikku lockdowni, metroo pandi kinni, rongid ja bussid ei sõida. Pidime kella 19.00se bussiga D.C-sse tagasi sõitma, aga see tühistati juba eile. Vormistasime reisi ümber, esimene vaba aeg oli teisipäeva hommikul kell 06.30. Mike andis meile aga hüva nõu ja uurisime sellist lehte nagu zimride.com ning umbes 5 minutiga leidsime endale sõidu NY-st D.C-sse täna õhtuks. Tüüp vastas ka sekunditega, kui kirjutasin talle, kas kohad veel vabad. Eestis oleks Zimride'i vasteks vist KesKuhu? või lihtsalt FB, aga julgen arvata, et seal nii kiiresti pole võimalik sõitu saada. Eestlaste tüüpiline vastus küsimusele: " Kas keegi homme Tallinnasse/Tartusse/Pärnusse...läheb?", on "Keegi ikka!"

Igatahes leppisime kokku, et kella viie aeg hakkame õhtul sõitma, jõuame enne tormi ehk koju. Hommikul aga liikus sõit kella kolme peale, kuna orkaani pärast ikka paanitsetakse väga. Sandy peaks kohale jõudma esmaspäeva ja teisipäeva vahel, eks näis, kui tugev ta siis olema saab. Teepeal oli vahepeal jõhker tuul küll ja vihma kallas, aga ei erinenud väga Eesti tavalisest natuke rahutumast sügisilmast. Muideks, koju jõudes oli Margusele kiri tulnud, et ka teisipäevane bussisõit tühistati ning uut aega ei pakutudki, raha lihtsalt kantakse tagasi. Asjad poleks paremini saanud minna! Pluss noormees sõitis mingi superägeda Dodge'iga ning tõi meid ukse ette ära.

Meie kandis on koolid suletud ja kontorid ka. Mulle pole aga keegi midagi öelnud, ehk siis ilmselt pean tööle minema. Natuke kardan, et mis siis saab, kui tuul ikka puhub jõhkralt kõvasti ja asjad lendavad (või ma ise lendan). Hommikul näeme. Samas on päris põnev ka, meie esimene suur orkaan ikkagi. Uudistest lugesin just, et Sandy kogub jõudu ja muutub veel tugevamaks. Hädaolukord kehtib endiselt, inimesed teibivad aknaid kinni (teibiga keset akent rist, siis ei lenda aken kildudeks tuppa, kui orkaan tabab). Poodi pole veel jõudnud, aga meil on endil toiduvarud päris otsas, nii et peaksime kiiremas korras ühe käigu ette võtma. Kuigi poed pidid päris tühjad olema. Igaks juhuks kogu tehnika, mis meil on, laeb, et kui vool ära läheb, siis jätkub vähemalt natukeseks akusid. Siinkandis pidi olema tavaline, et elekter läheb ära tugevamate tuultega. Ja päevadeks. Ma tahaks ka tegelikult töölt vabaks saada, sest siis saaks mõnusasti raamatuid lugeda, mida olen Amazonist kokku tellinud ja juba ammu ihaldanud pilku sisse visata.

Kõige tähtsam on muidugi see, et New York on superhüpermegaäge linn! Mulle meeldib ta eriti pimedas, kui kõik tuled säravad. Jõudsime päris palju ära teha: käisime High Line pargis; sõitsime Staten Islandi praamiga Vabadusesambast mööda (tasuta!); kõndisime terve Broadway läbi (ehk siis downtownist kuni Central Pargini), mis on meeletult pikk maa; nägime uut World Trade Center'it; käisime eile öösel Empire State Buildingu katusel (meie hotelli aknast oli muideks seda maja näha); käisime Times Square'il; jõime salaja õhtul pargis veini (nime ei mäleta, aga kuulsused käivad seal oma lastega mängimas, me kahjuks ei sattunud ühegi otsa) ning ostsime 62 dollari eest õhtusöögi (jah, see on kallis linn!). Meeletu elamus ikka ja läheme kindlasti veel tagasi. Tahaks teha kaarikusõitu läbi Central Pargi ja ronida veel mõne kõrge maja otsa, käia Brooklyn Bridge'i juures, Guggenheimi muuseumis ja oo kui paljudes kohtades veel! Pildid tulevad ka peagi, kui suudame need kõik ära sorteerida. Mõned tiiserid siiski:

High Line

Manhattan Skyline

Times Square

Vaade Empire State Buildingu otsast

Central Park