You're my bitches

Rääkisime eile õhtul Tonyga köögis ja ma seletasin väga elavalt, kuidas Charley magab meie voodis, nii et mina sinna enam ei mahu ja nüüd kindlasti arvab, et oleme tal käpa all (kasutasin täpsemalt väljendit "we're his bitches"). Minu jaoks tundus see kuidagi väga loomulik, kasutame ju seda  Eestis vahel ikka naljaviskamisel jne. Igatahes tüüp palus mul korrata, mis ütlesin ning sellele järgnes umbes pooletunnine naer. Tema jaoks oli nii naljakas, et mina, väike valge viks ja viisakas neiu kasutan getovuhvade slängi. Lihtsalt naeris ja naeris. Ja pani mulle südamele, et ma seda väljendit siin rohkem väljaspool koduseinu ei kasutaks. Ilmselgelt olen keeleliselt valmistunud pigem karmiks getoeluks, kui suburbia idülliks. Pärast naeris veel edasi ja rääkis oma 10-aastasele pojale ka söögilauas lõbustamiseks.

Margus ja Charlie mõnusat õhtut veetmas

Eilne debatt

Käisime siis nüüd personaaltreeneri juures ära. Pm pidime oma pikkuse ja kaalu kirjutama, siis ühest imelikust väikesest aparaadist kinni hoidma, mis mõõtis meie rasvaprotsenti. Margusel oli kõik normis, isegi vist kaldus sinna hea poole, ma seevastu olin aga off the chart, ehk siis väga halvast veel halvem :D Kõlas nagu oleksin ikka rämedalt priske ja peaksin kohe-kohe hakkama megapalju trenni tegema. Eks ilmselt ole süüdi ka Marguse superhea lõhepasta ja muud pastad/toidud, mida teeme. Aga no ma ei saa ju heast toidust ja joogist loobuda (jah, tegelikult selle pärast me polegi siia endist väga palju pilte pannud, et oleme amerikaniseerunud juba ja kärutame oma kahekordistunud kehadega golfiautodes ringi. Ratta ostmine oli lihtsalt suitsukate). Nali naljaks, loodan, et Eestisse tagasi jõudes see tõeks pole saanud :D

Igatahes ilma pikema jututa viis treener (kes just happened to be also Tony) meid treeningsaali ning kukkus harjutusi kütma. Ja need olid ikka päris rasked. Näiteks pidi kätekõverduste algasendis olema (naistel ei lubatud põlvi maha panna nagu vahepeal Eestis lubatakse :P) ning kui tema veeretas palli, siis pidi selle tagasi lükkama korda-mööda erineva käega. Kõndisime ka läbi spordisaali trepist üles ja alla, megarasked pallid pea kohale tõstetud. Hüppenööriga pidime ka hüppama (üks kergemaid asju). Olime meeletult väsinud ja läbi omadega treeningsessiooni lõpus, kuigi see kestis kokku ainult pool tundi :D Õhtul koju tulles polnud midagi, hommikul oli ka üllatavalt okei olla, ükski lihas ei andnud endast märku. Ja siis tööl korraga tundsin oma kõhu-, käe-, sääremarja- ja jumalteabveel mis lihaseid. Mõtlesin, et ei suuda lõpuks toolist tõusta ka, jäängi ööseks tööle ja klõpsin hiirega paaniliselt internetis ringi, sest midagi muud ei jõua liigutada. Margusel sama jama. Homme läheme ujuma, teeme trenni peale, siis läheb vast paremaks.

Steve viis mu täna lõunatama ühte Mehhiko söögikohta, mis on 5.min autosõidu kaugusel meie töökohast. Nägi välja nagu kõige rotim hiinakas, aga söögid olid ülimaitsvad ja väga odavad! Pm saab 4 dollari eest korralikult söönuks. Ja vaieldamatult parim guacamole, mida olen saanud (mõnus mahe segu avokaadost, tomatist, jalopenodest)! Steve ise läks töölt varem ära (olen kuidagi kahtlaselt palju üksi tööl viimasel ajal), et täna õhtul perega Brooklyni oma naise õele külla sõita. Kes pidi muideks olema üks parimaid jazztrummareid (ma ei tea siis kas NY-s, osariigis, USAs või maailmas :D). Palusin tal vahvate klubide kohta küsida, et kui me NY-sse järgmine nv läheme, saame külastada. 

Kui keegi teadjam inimene satub seda postitust lugema, siis soovitage palun mingit head kaamerat (digipeeglit) , mida võiks osta, et oma USA trippi ikka fotode ja filmi näol jäädvustada ning pärast ka vahvaid projekte saaks sellega teha. Jee, tänud!