Urgitama

Laupäeval käisime Mike'i onu Ralph'i juures tänupühajärgsel lõunasöögil. See koht oli Baltimore'ist umbes 20 minuti kaugusel, nii et plaanist linna avastama minna ei tulnud midagi välja. Kodu, kuhu olime kutsutud, asus üsna kenas naabruskonnas, kahjuks küll ainult autodega inimeste jaoks loodud, aga vähemalt majad olid eriilmelised ja huvitavad. 

Pereemal oli suur sõltuvus laamadest, nii et terve maja oli laama kujukesi, tikandeid, vaipu ja pilte täis. Võiks arvata, et see mõjub kuidagi koomiliselt või maitselagedalt, aga tegelikult sobisid kõik need nipsasjakesed omavahel väga hästi kokku ja oli täitsa hubane, aga samas avar kodu. Meid ootas ees terve kari inimesi, tükk tegu oli kõikide nägude ja nimede meelde jätmisega, aga peale 4.5 tundi oli asi juba tunduvalt selgem. Lõunasöök oli rootsi laua stiilis, igaüks krabas papptaldrikutele nii palju, kui kanda jaksas, istus vaikselt laua taha ja kukkus nosima. Söögid olid taaskord iseäralikud ja huvitavad. Mõned näited: magus makaronivorm, marineeritud spargel, munapuder lõhega, porgandikook, jõhvikakook kaerahelvestega ning saiakesed erinevate määretega. Kui olime kõige sellega hakkama saanud, küsis perenaine, kas toob nüüd magustoidud ka välja! Me mõtlesime, et see esimene käik oligi soolane + magus koos, aga tuli välja, et ei. OOO EI! Magustoiduks olid ananassid, vaarikad, maasikad, murakad, puuviljakook, brownie'd ja veel mitut sorti kooki, mida ma ei suutnud sundida end proovima, sest kõht oli nii täis.

Kokku oli meid 14, päris suur hulk inimesi ja kõik olid nii ägedad. Poole ajast lihtsalt naersime kõhud kõveras. Esimese ja teise söögikorra vahel oli paus, siis istusime laua taga, jõime õllet ja ajasime juttu. Mike'i onu Ralph oli üsna vaikne, ütles ainult paar korda vestlusesse sõna sekka, aga kui suu lahti tegi, tuli ainult puhast kulda. Ralph töötab Kongressi raamatukogus ning andis oma visiitkaardi meile, et kui sinna tahame minna kunagi, siis ta teeb meile personaalse tuuri. Tema naise Barbara (Barbie) ema oli ka selleks puhuks nende majja toodud, muidu resideerub vanadekodus nagu aru sain. Ta on kõvasti üle 80 ja ratastoolis, kuid nii vintske ja vahva mutt! Viskas neist kõige rohkem nalja ja oli väga eluterve! Loodan, et olen sama vanalt ise ka selline. Natuke süüdimatu, aga seda lõbusam ongi! Tema suust tulid sellised pärlid, et hoia ja keela. Rääkis näiteks, kuidas ta suitsetas kunagi üle 2 paki suitsu päevas, isegi enne ja peale seksi tossas nagu korsten (lapselapsed istusid kõik lauas ja ei teadnud, kas nutta või naerda, et nende vanaema selliseid asju räägib). Samuti üritas ta meelitada oma tütart koos tütretütrega laulma hanuka ajal tema vanadekodus (nad on juudiperekond) ning teeskles selle jaoks nutmist, et ta tütrel süda pehmeks läheks. Lihtsalt nii naljakas ja tore oli vaadata, kuidas huumor teeb elu kohe palju kergemaks. Tal oli poliitika kohta ka nii mõndagi öelda, kuid ma enam kõike ei mäleta. Samuti õpetas ta kõigile, kuidas viipekeeles bullshit näidata. Tema üks tütretütar oli väiksena tänu raskele haigusele kuulmise kaotanud ning seetõttu oskas viipekeelt. Õnneks tehti talle operatsioon ning tänu implantaadile kuuleb nüüd hästi ja saab täiesti normaalset elu elada. Ma tema nime enam ei mäleta, aga ta arvas, et vanaema ropendab liiga palju ja selle pärast õpetaski talle selle viipekeelse väljendi.

Veel oli Mike'i isa koos oma uue naisega seal. Nagu hiljem teada saime, siis ei meeldi ta isa uus naine kellelegi. Eks ta oli ka selline natuke naljakas, veits kurja võõrasema moodi (siuke 60-aastane pikkade küüntega tibi). Mike hiljem seletas, kuidas sellele naisele ikka puid alla pandi, aga nii peenelt, et ta ise ei saanud midagi aru (ammugi siis meie).

Marguse kõrval istus üks eriti vahva naine, kes oli ilmselt ka oma 60ndates ja tegeles professionaalse jõutõstmisega. Ise oli nii peenike ja habras, kuid suutis 83 kg turjale vinnata. Tema mees oli ka väga muhe, kergelt jõuluvana habeme ja kõhukesega lühike mees, kes rääkis täpselt nagu oleks mõnest vanakooli gängsterifilmist pärit hea tegelane. Kõik olid väga haritud inimesed, teadsid Eesti kohta nii mõndagi. Samuti läks sõnasõjaks seal kommunismi, kapitalismi ja diktaatorite üle, nii et huvitavatest jututeemadest puudust ei tulnud. 

Aeg möödus lennates ning lõpuks hakkasime kodu poole minema, et Charlie ei peaks liiga kaua üksi olema. Vaene koer oli ilma õigete omaniketa teisipäevast täna pärastlõunani ning igatses Tonyt ja Alessiot vist väga. Terve eilse öö magas meie voodis! Ja nüüd on nii ära harjunud, et me Margusega oleme suures toas ja kutsa magab sügavat und meie voodis, isegi silmi ei viitsinud lahti teha, kui tule põlema panin. 

Üritasin täna Margusele poest koju kõndides seletada, kuidas peaksime ikka Tonyt urgitama midagi tegema (ei mäleta kahjuks mida) ja tõsimeeli arvasingi, et urgitama on korrektne sõna. Selgus, et tegelikult mõtlesin hoopiski väljendit utsitama :D Kahes keeles rääkimine teeb oma töö.

Pilte seekord pole, sest kes ikka jõuab pildistada, kui on vaja head ja paremat süüa!

piltz

Telefoni oli kogunenud hulgaliselt pilte. Siin mõned kronoloogilises järjekorras:

Keegi on nähtavasti ühest Big Bang Theory tegelasest kangesti sisse võetud.

Aitasin kunagi Mike'il järjekordset riiulit ühe galerii vaateaknale tõsta ja seal olid sellised ägedad toolid.

Sellesama galerii vaateaknal ilutses selline teos. Kuna lõpetasin just Orwelli "1984", siis veits teemakohane ka.

Appi tõttab Abitibi.

Telemundo (Beavise häälega öelduna :D). Escobar ka muidugi.

R.I.P. Lowry :(

Jalutasime ükspäev IKEA-sse, mis asub siit 5,7 miili kaugusel. Tee peal oli selline lõbus pood.
Ei tea, kas ühe konkreetse uudise puhul, millega siinkandis hiljuti hakkama saadi?

Halloweenijärgne tänavapilt - lõbus kott, kuhu lehti korjatakse :)

Selline teavitus ühe veoauto peal, mis kohalikku poodi Budweiserit toimetab.

See tänav jäi tee peale, kui Hermani poole tänupühalõunale läksime. Seal saab vist koguaeg puid alla :(

Sain vennale ideaalse sünnipäevakaardi.

PAANIKAOSAKOND

Tean küll jah, et ma, kui vana hüpohondrik, ei tohiks lugeda igasuguseid reisihoiatusi, aga kuna läheme esimest korda nii kaugele soojale maale, siis natuke uurisin ikka. Ja sellest natukesest kasvas välja korralik mitmetunnine fanaatiline surfamine igasugustes foorumites ja turismilehekülgedel. Tahan nüüd oma leide teiega jagada, sest ma ei saa ju seda rasket koormat üksi kanda.

Barbadosel leidub üks eriti mürgine puu - Manchineel tree,  mille viljad meenutavad väikeseid õunu. Kokkupuude selle puuga ükskõik mis vormis (näiteks lähed puu alla vihma eest varju otsima) võib viia põletushaavade ja villide tekkeni ning kui puu vilju süüa (lõhnab ja maitseb muideks magusalt), siis võivad tagajärjed palju kurvemad olla. Okei, nendest puudest eemale hoidmine on mu enda teha, pealegi pidid enamikel olema hoiatussildid küljes, nii et see pole veel kõige hullem. 

Teiseks ohuks on meduusid. Neid pidi seal ikka leiduma, aga enamasti väiksed. Kuigi foorumites oli kirjutatud ka suurematest ning mürgisematest, kes seal on nõelanud (eriti rõve, mähivad oma kombitsad ümber su käe, jala, kõhu vms - öäkk). Pealegi ei pidavat neid väiksemaid hästi vees märkama, sest nad on läbipaistvad. Olenevalt meduusist võib nende torge olla sama nagu mesilase nõelamine või siis võivad päris koledad armid jääda.

Portuguese man o war jellyfish

Kolmandaks on kerakesed, millel on okkad küljes ( merisiilid? inglise keeles - spiny sea urchins), mille peale võib vees astuda. Õnneks vist väga hulle tagajärgi pole, aga ebameeldiv ikka. Nende puhul on see linnalegend liikvel, et kui haava peale pissida, siis see võtab valu ära.

Ja kõige hullem, mida ma kardan, on moskiitod. Kui valisime Barbadose reisisihtkohaks, siis lugesin küll jah, et seal on palju tülikaid moskiitosid, kuid mõtlesin, et ka meil on Tartus kevade lõpupoole meeletud sääseuputused ning mis see siis ikka ära ei ole. Nüüd tuli välja, et moskiitod sealsetel laiuskraadidel võivad kanda sellist haigust nagu dengue palavik, mis ei ole üldse kohe meeldiv asi kirjelduse järgi ning vaktsiini ka sellele pole. Lihtsalt peab end sääsetõrjevahendiga pealaest-jalatallani kokku tegema. Lugesin isegi seda, millist vahendit kasutada, sest ilmselt neile mingi tavaline Eesti OFF ei aita. Soovitati selliseid aerosoole, mis sisaldavad N,N -dietüül- meta -toluamiidi (beats me, mis see on), aga teades USAkaid, siis ilmselt võib see midagi suht ebatervislikku ka olla, et väga ei tahaks enda nahale panna.

Nendel rõõmsatel rõõsadel toonidel siis täna lõpetan :D Black Friday on ka muideks, aga me ei võta sellest hullusest osa.

Turducken

Tänupühad on peaaegu möödas, olen päris tänulik selle eest. Istume hetkel kodus mõnusa pehme diivani peal (Margus tegelikult lasi silma korraks looja ja noriseb armsalt mu kõrval) ning ma ägan raske toidukoorma all. Too õhtu, kui käisime Tony sõpradega õues, kutsuti meid Hermani juurde tänupüha õhtusöögile, mis oli tore, sest mõtlesime juba, et ei saagi seda nii traditsioonilist kogemust. Aga läks õnneks!

Tony jättis meile juhised

Ma küll ei tea, miks seda õhtusöögiks kutsutakse, sest eile selgus, et meid oodatakse täna juba kell 12 päeval. Valmistusime korralikult, mõnusad venivad riided seljas (Margus ei pannud isegi pükstele vööd peale) ning suurt hommikusööki ka ei teinud. Ilus päikesepaisteline ilm oli, jalutasime mööda Route 1'i (hästi suur maantee, mis siit linnast läbi läheb) ja imestasime, kui vähe autosid liikvel oli. 

Naljakas on see, et Brownid on päriselt ka "pruunid" :D Ehk siis olime ainsad valged inimesed seal majas. Oleme vahepeal sama asja kogenud, kui bussiga sõidame, siis on küll naljakas, sest tundub nagu kõik vaataksid hullult. Brownide juures oli aga väga tore! Herman pakkus meile alustuseks kohe Eggnogi, mis osutus väga maitsvaks! Peale seda martiini apsakat ei usalda ma tema joogivalikut enam, aga see oli täitsa nitševoo. Jääkuubikud, väike rumm ja kaneel sisse ning maitses imehästi. Kuna toit polnud veel päris valmis ja osa perest kohale jõudmata, siis tutvusime maja ning pererahvaga. Nende üks tütar oli meeletult jutukas, mängis klaveril Titanicu põhilugu meile ning rääkis ühes raamatust, mida ta loeb (kohati arusaamatu jutt, mis hüppas ühelt teemalt teisele). Nalja sai palju. Enne sööma hakkamist tuli filmides nähtud "grace" ka ikka ära, kõik pidid ütlema, mille eest nad tänulikud on. Tegelikult täitsa vahva traditsioon mu meelest, et vähemalt kord aastas ütled oma perele, kui kallid kõik on :D 

Söök oli lihtsalt imemaitsev! Kahjuks pilti ei saanudki lauast teha, mõtlesin, et äkki on liiga ebaviisakas, kui fotografeerima hakata. Pakuti kalkunit koos kastmega; kartuliputru; rohelist vürtsikat salatit lihaga; riisi, mis oli valmistatud Puerto Rico kommete kohaselt (sest Hermani naine on sealt pärit); naljakat jõhvikatarretist ning magusaid kartuleid vahukommidega. Mmmmm....kõhud saime korralikult täis, kuid samas üle ei pingutanud, täitsa parajalt oli kõike. Istusime veel tunnike niisama lauas, ajasime juttu ja siis tulime ära koju. Muidugi pakiti meile suur kausitäis head-paremat kaasa ning Herman tõi meid autoga ära (ta nõudis seda, kuigi me elame niii lähedal tegelikult). Mõned pildid tegime pärast kodus ülejääkidest.

Ei ole vb kõige esteetilisema välimusega, kuid maitses nii hästi!

Kuna oleme nüüd koerahoidjad (Tony on Alessioga Minneapolises), siis viisime Charlie pikale jalutuskäigule ja loopisime meil üle tee asuvas pargis palli ka. Koju tulles olid kõhud tühjad ja sõime peaaegu kõik toidu ära, mis kaasa pakiti. Nüüd on küll kõhud nii täis ning tahaks ainult magada.

Magav Margus - tsekake vuntsi!

Üle tee asuv park

Kuna kolmapäev oli selle nädala viimane ametlik tööpäev, siis tegime töökaaslastega jälle mehhiko restorani ringi (mul vist ei saa kunagi küllalt sellest!) ning väiksed õlled. Selgus, et La Sirenital on 15s sünnipäev ning kuna oleme nii sagedased külastajad, siis anti meile kõigile kruusid. Üks kõige mitte midagiütlevamaid ja tobedamini kujundatud tasse, aga usun, et ka 10 aasta pärast seda vaadates mu süda heldib, sest ikkagi tore mälestus lõunatest koos vahvate USA töökaaslastega.

Miks peaks merineitsi kauboikübarat kandma?

Kõikidel teistel on homme ka vaba päev, aga Garthi tütar on linnas ning tahan temaga kohtuda, ehk siis lähen homme kontorisse. Ta on maastikuarhitekt, kes osales James Corneri Field Operationiga High Line'i kujundamisel ning nüüd töötab ühes teises suures büroos NY-s.

Mul on vahepeal nii, et kui eesti keeles räägin ja olen vaimustuses millestki või tahan lihtsalt kiiresti rääkida, siis ajan sõnade esimesed tähed segamini. Kolmapäeval juhtus sama inglise keeles. Rääkisime relvadest ja enesekaitsest tööl ning näitasin oma pipragaasi, ise rääkisin samal ajal spepper prayst suure õhinaga. 

Barbadose koha pealt nii palju, et bookisime hosteli ka ära. Pigem nagu ühe toa kuskil väikesest majast. Jäime natuke hiljaks majutuse otsimisega, kõik väga mõnusad kohad olid juba ära võetud (nii et me päris enda rõdult varbaid vette ei saa kasta), aga samas sellel majal olid head arvustused ning suhteliselt normaalne hind oli ka võrreldes teistega. Ainuke asi, et me pole midagi vastu kuulnud, kas bookimine ikka õnnestus ja elukoht on olemas või ei. Vähemalt saabusid meie veealused kaamerad, millega kavatseme väga palju artsusid pilte teha (klõpsime tegelikult nii palju kaadreid, kui saab ja küll mõni ikka väga kunstipärane välja tuleb ning siis teeskleme, et nii pidigi olema, kõik oli plaanitud!).

Turkey + duck + chicken = turducken 

Ethan rääkis tööl, et üksikutes kohtades tehakse sellist kombinatsiooni tänupühade ajal, kus kalkuni sees on part ning pardi sees kana. Väga huvitav, kuidas nad üldse ära mahuvad. Teine eriline kalkuni valmistamise viis (tavalisem ka) on kalkuni praadimine keevas õlis (deep frying). Õues aetakse suures tünnis õli keema ja kalkun visatakse sinna sisse, nii pidi kalkuni mahlasus jube hästi säilima, kuna õli moodustab kalkunile kihi ümber ja midagi ei pääse sealt välja. Tuleb ainult kindel olla, et kalkun on täiesti üles sulanud, muidu see plahvatab ja siis on pahandust palju (lisaks kalkunitükkidele pritsib ka kuuma õli).

Sel laupäeval läheme Baltimore'i eeslinna Mike'i isa juurde tänupühade järgsele hommikusöögile ning järgmine laupäev läheme Eesti jõululaadale, kus loodetavasti saab õiget verivorsti krõbedate pekitükkidega, kõrvitsasalatit, kartulit ning praekapsast (mu vaieldamatu lemmar jõulusöök). Kuuse kavatseme ka tuppa tuua. Kuigi ma töötan terve jõulude nädala, nii et ilmselt mingit suurt jõulutunnet ei saagi tekkida (lund ka ju pole), aga vähemalt saan siis järgmise nädala vabaks ja aastavahetusel oleme juba Barbadosel! Jama on jah see, et 1 aasta peale saan ainult 10 vaba päeva võtta ametlikult. 

ei-bi-sii

Nägin täna öösel väga palju segaseid unenägusid kodust ja sõpradest (asjasse oli segatud ka üks plekkvann, mida Margus siin mõned nädalad tagasi unes nägi, kuid seal sees oli imeilus kariibimeresinine vesi, kuhu Tornaado tahtis kangesti kõht ülespoole ujuma minna). 

Tornaado on kutsu, kes meid Eestis ootab

Otsustasin, et koduigatsus kimbutama ei hakkaks, peab midagi ette võtma. Ja arvake ära, mis tegime! Ei, me ei ostnud lennukipileteid jõuludeks koju vaid üllatus-üllatus - tegime kartulisalatit ja võileivatorti! Mmmmmmm...lihtsalt taevalik! Ja imekombel tuli sama hea maitsega kui Eestis. Üritame hoiduda siin toodetest, mis sisaldavad maisisiirupit või -tärklist, kuid see on üsna keeruline ülesanne, sest peaaegu KÕIGES leidub neid jubedaid aineid. Pealegi tundub, et tarbijakaitse puudub siin täielikult või keskendub muudele asjadele (või on nende reeglid lihtsalt väga ostjavaenulikud), sest poes pole hinnalipikutel õige hind (osariigi käibemaks läheb kassas juurde) ning mul on ka väike kahtlus, et osade asjade puhul lihtsalt ei kirjutata peale, et seal on maisiasjandust sees ning inimesed ostavad suure hurraaga ja mõtlevad, et toituvad tervislikult. Samal ajal hõõruvad toidutöösturid kahte kätt kokku ja mõtlevad, millised suckerid ikka need inimesed on ja topivad rohkem rahhi oma taskusse. Teadmiseks siis, et maisisiirup on väga kaloririkas rõve asi, mis teeb paksuks ja seda kasutatakse suhkru asemel siin, kuna see on odavam.

Teaserid ka:

Pidin ükspäev helistama lennufirmasse ja oma kojusõidu piletid ümber bookima (praegu oli august 2013, aga tõstsin september 2013 lõppu). Kuna olen aga täiesti KOHUTAV inglise keeles spellimises (A, E, I tähed), siis pidin endale väikese spikri ette kirjutama, et hakkama saaks (oskan inglise keeles rääkida küll, aga niipea, kui keegi ütleb mulle midagi tähthaaval või ma pean ise kellelegi ütlema, siis on köki-möki ja kahjuks mu nimi sisaldab nii palju neid häälikuid, mida ma öelda ei oska :D)

Shaken, not stirred

Saaga sai alguse eile hommikul, kui päris õige majaomanik (me rendime Tonylt, aga tegelik majaomanik on Sergio) tuli harjakapi hallituse põhjuseid uurima. Selgus, et ülemise korruse vannitoa torud tilguvad läbi ning terve harjakapp on märg. Torud võeti lahti ja asi sai korda. Jõudsin just selleks ajaks töölt koju ning leidsin eest terve karja mehi. Sergio ja Tony olid vist töö käigus arusaamale jõudnud, et peale nii väsitavat päeva peab "väiksed" õlled tegema. Kutsuti teised sõbrad ka, keda meie veel varem pole näinud. Üks oli Pete (4 lapse isa, muusik, kirjanduse õpetaja ja riigitööline) ning teine oli Herman. Ta oli mustanahaline, mitme lapse isa (ei saanudki lõpuks aru kui mitme täpselt) ning kunagine olümpialootus (kahjuks ei selgunud mis spordialas). Nad jõid siin paar õllet ning kuna keegi ilmselt väga tihti napsu ei võta, olid hääled peagi tugevnenud ning pidu alanud. Edasi tahtsid nad kuskile õue sööma liikuda ning kutsusid meid ka. Mõtlesime, et miks mitte, polegi korralikult baarides siin veel käinud.

Teel linna nägime, kuidas puksiirid viisid parasjagu kaks autot parkimisplatsilt minema, siin teenitakse sellega päris korralikult pappi (peab väga hoolikalt vaatama, kuhu pargid, et autot ära ei veetaks). Kohtusime nendega popis ja noortepärases kohas nimega Busboys and Poets. Väga mõnus restoran/chillimiskoht on. Käisime seal oma esimesel USA päeval Mike'iga Caesari salatit söömas ning peale seda polnudki tagasi sattunud. 

Seltskond oli veel rohkem purju jäänud ning nad vestlesid väga huvitavatel teemadel. Sergio ei salli poliitikat, Tony ja Herman on aga suured poliitikafännid ning hakkasid Obama üle vaidlema. Herman ilmselgelt toetab Obamat igati, Tony on kahtleval seisukohal. Herman vist lõpuks vihastas hingepõhjani. Korraga viis Pete jutu romantika radadele ja miskipärast hakkas rääkima, kuidas tema abielunõustaja soovitas neil naisega kuskil avalikus kohas korralikult nahistada. Pika pärimise peale selgus, et tal naisega abieluprobleeme pole, aga nõustaja juures käivad ikkagi. Ehk siis kas on liiga palju raha või tahavad inimesed, et keegi neile ette ütleks, mis on õige või vale ja mida peaks tegema, et õnnelik olla. Väga huvitav. Mulle on alati Ameerika filmid jätnud mulje, et see ongi nende elu loomulik osa, kui käivad nõustamises jne. Ju siis vastab tõele. Minu moto vist pigem oleks, et if it ain't broken, don't fix it! Teine stseen, mis meenutas kohutavalt Ameerika filme, oli see, kui Pete rääkis, et mäletab oma esimest kohtingut (6ndas või 7ndas klassis ning mäletas isegi neiu täisnime).

Sergio on pärit kuskilt Lõuna-Ameerikast ning tema temperament lööb välja, mida rohkem ta purju jääb. Mõned lauad meist eemal oli kolmel tüdrukul sünnipäev ning ta käristas neile jooke välja ja jäi sinna neidusid "sebima". Kõik on muideks abielus. Tony kohta me ei saagi päris täpselt aru. Ta räägib oma naisest, aga koos nad ometigi ei eila ja poissi jagavad ka. Peame ta korralikult purju jootma ja küsima. 

Herman tellis mulle ja Margusele martiinid (tema loogika: kuna oleme Venemaa lähedalt, siis ilmselgelt meeldib meile vodka). Me ei teadnud ka, mida oodata ning olime asjaga nõus. Selgus, et vale otsus. Puhas viin põhimõtteliselt, millele oli natuke vermutit lisatud + oliivid sees (mis meile kummalegi üldse ei meeldi). Ma ei saa aru, kuidas James Bond neid juua saab. Kuigi mõistan seda, kuidas keegi võib hakata peale paari martiinit ette kujutama, et on ise Bond.

Me kahjuks end nii elegantseks ei suutnudki juua martiinidest

Tellisime apelsinimahla ka kõrvale ning lahendasime jooke tasapisi. Lõpuks tellis Tony mulle veel Bloody Mary (olime üks õhtu köögis just rääkinud, kuidas mulle need maitsevad), mis oli väga huvitav. Hoopis teistsuguse maitsega kui Eestis. Palju vürtsisem ( ja teistsuguste vürtsidega), aga mõnus! Margus sippis oma martiinit edasi väga kangelaslikult ning lõpuks kummutas minu oma ka. Imestan, et ta peale seda nii adekvaatne oli. Sain pärast korra arvet ka piiluda (230 dollarit) ning 1 martiini hind oli 11 dollarit. Veits tekitas süümekaid küll, et nad tegid meile nii kalleid jooke välja, aga nad ei tahtnud midagi kuulda sellest, et me maksaks ka. Eks ostame Tonyle vahva jõulukingituse siis :D 

Väga udune pilt baarist

Tüübid olid kahe autoga linna läinud ning koju tulles kutsuti meid ka Pete'i auto peale. Parkimisplatsil selgus, et Sergio auto on ära veetud (ilmselt üks nendest, mida nägime linna minnes :D). Kusjuures väga huvitav oli vaadata, kuidas 40+ mehed purju jäävad ja siis muutuvad sellisteks nagu nad oleksid ikka veel kolledžis. Väga lõbus, aga natuke hirmutav ka :D Herman ronis auto pagasnikusse (kus oli ka lapse turvaiste ja muud kola, ehk tal seal väga ruumi polnudki) ning mina, Margus ja Sergio istusime taga. Pete juhtis ja Tony istus tema kõrval. 

Siin ilmselgelt võib autot juhtida purjus peaga ja neil ei tule mõttessegi, et midagi võiks juhtuda. Nii loomulik asi nende jaoks, pidevalt võtavad joogid ja sõidavad. Mul ei käinud keskel turvavöö kinni ja mõtlesin, et kas nüüd siis teen täiskasvanud meeste seltskonnas kõik need idiootsused järgi, mida nooruses ei proovinud (purjus inimese juhitud autosse istumine nt). Õnneks oli meie kodu lähedal ja Pete sõitis väga aeglaselt. Kuna Herman oli pagasnikus, hakkasid peagi mustanahaliste naljad ka tulema, et neegrid pannakse alati pagassi jne. Sergio helistas samal ajal autoparklasse, kuhu ta auto viidi. Ilmselt tüüp teisel pool telefoni väga aru ei saanud, sest laused olid umbes sellised:

Sergio: "What's your name?" 

Tüüp parklast: "Sam". 

Sergio: "Oh, Sam, I know you. I know a Sam when I know a Sam!" 

Kõik naersid kõhud kõveras ja pisarad voolamas. Me jõudsime õnnelikult koju, kuid kõik teised läksid edasi Sergio autot kätte saama. Tony hommikul rääkis, et see parkla oli eriti kahtlases kohas asunud, stripiklubide ja igasuguste urgaste vahel, kus oleks vabalt võinud kuuli saada. Tony läks koos Sergioga autost välja asja uurima ning samal ajal sõitis Pete koos Hermaniga minema, sest nad kartsid nii meeletult. Head sõbrad! Õnneks sai Sergio oma auto ikka kätte peale 175 dollari maksmist. Päris kulukaks kujunes see õhtu (eriti talle).

Ärkasime täna üles, tegime mõnusa hommikusöögi ning unelesime niisama. Kuulsime, et Tony on duši all ja korraga hakkasid meie vannitoast imelikud hääled tulema. Pm tuli kogu reovesi mööda torusid tagasi üles ja meie dušinurk oli üle ujutatud igasugustest huvitavatest asjadest. Sergio sai kohe kõne ning tõttas siia. Arvas, et ilmselt eilse torudeparandamisega kopsiti nii palju ja igast sodi voolas torudesse, et ummistas lihtsalt ära. Ta tõi trossi (snake nende keeles) ning õnneks see aitas ja kõik sai korda. Loodame, et sellega lõppebki meie torudesaaga :D

Pärast laenas Margus Tonylt ratast ning käisime sõitmas mööda Anacostia jõge. Ilm oli superilus ja soe, päike paistis. Viisin ta lõpuks sinna mehhiko restorani sööma ka.

Valges kausis on mu see lemmik guacamole!!

Go get 'em, tiger!

Meil on siin üks väike pood, kus on suur õllevalik ja kus töötavad hästi toredad tüübid. Üks meenutab veits Herci The Wire'ist ehk üht neist kahest jõmmpolitseinikust, keda koguaeg katusele pilte saadeti tegema ja kes vabal ajal getos pätipoisse kottimas käisid. Ühel varasemal korral tuli parajasti raadiost biitlite "Here Comes The Sun" ja siis ta uuris mult, et mis lugu see on. Ma too hetk muidugi ei teadnud (sorri, Gert :D), teadsin ainult seda Jneiro Jareli versiooni. Aga guugeldasin kodus järgi ja ütlesin talle järgmine kord. Nüüd viimane kord, kui õlut ostsime, uuris ta meilt, et kust me siis pärit oleme, mille peale tekkis meil küsimus, et mis meid siis õigupoolest ikkagi ära annab, et me siitkandist pärit pole. Tulime koju ja confrontisime Tonyt. Ja teate, mida tüüp vastas? - Because you guys talk like Canadians :D Igatahes väga ootamatu ja naljakas seletus asjale. Ja veits nagu solvang ka, arvestades kui palju kanadalased koguaeg puid alla saavad usakatelt :)

Ilmselgelt kasutame siis aeg-ajalt ka nende jaoks kummalisi, mis sest, et meie kõrvale täiesti loomulikke, väljendeid. Too hommik, kui Maikenil see suur esitlus oli, soovisime kõik talle palju edu ja hõikasin ise ka veel järgi, et Go get 'em, tiger!, mille peale Tony ja Alessio nii üksmeelselt täiesti hüsteeriliselt naerma purskasid :D Mul oli kerge hämming, et kas see meie jaoks filmidest nii tuttav väljend on siis niivõrd vanakoolikas või hoopis miski, mida reaalselt keegi ei kasutagi? Tony siis seletas esiti, et see on täpselt mingi selline ütlus, mida ta ootaks Alessiolt (kellelt maailmaasjade kohta vahepeal ikka üsna ootamatud ja jaburad teooriad tulevad), mille peale poiss protesteeris, et see on pigem midagi, mida tema vanaisa ütleks. Tony nõustus, et see jah vanaisa moodi, kes mõmiseb "come here you tiger!", haarab Alessio oma haardesse ja teeb talle noogie't. Alessio jutu järgi pidi see valus ka olema :) 

Unicorn ja 3.30 am

Supertore on kuulda, et inimesed ikka loevad seda blogi, siis on topeltsuur rõõm kirjutada!

Esmaspäeval purustasin kõik oma rekordid ja istusin kontoris 20 tundi järjest. Teisipäevaks oli vaja uus esitlus valmis teha. Põnev oli, õppisin Illustratorit lõpuks kasutama (küll ainult jooni tõmbama, aga asi seegi :D). Et te ei arvaks, et ma niisama blufin siin ja tegelikult istun kokteiliklaas käes ja naudin kerget elu, siis panen mõned pildid ka üles, millega tegelen. Ilmselt need ei ole firma top secret asjad, nii et võin jagada :D

Dupont Circle'i lõige

Dupont Circle'i vaade

Dupont Circle on see maa-alune tunnel, kuhu tahetakse parki teha. Tegin läbi terve pargi aluse maapinna lõike, kusjuures mingeid mõõte polnud ette antud, pidin ise tuletama ja nuputama. Vaade on kiire visand, milline peaks praeguse pargi välimine äär lõpuks  välja nägema. Need imelikud mitte-puud on päikesevalguse kogujad, mis selle maa-alla transpordivad (kuna sellist tehnoloogiat kõrgustesse mineku jaoks veel päris pole, siis improviseerisin, millised nad välja võiksid näha).

Fassaadide projekt

Fassaadide projekt on see, mille kallal esmaspäeval  nii kaua töötasin. Põhimõtteliselt oli vaja ühe linna peatänav eraldi kihtideks lahti võtta, et näidata, mis seal praegu eksisteerib (tänavajoon, fassaadid, autod, tänavamööbel, valgustid, taimed, sildid jne). Siis pidime uurima, mis elemendid moodustavad hea ja elava peatänava ning tooma välja, miks see peatänav ei tööta, mis sealt puudu on jne. Võtsin siis ühe foto ning joonistasin Illukas kõik elemendid eraldi kihtidele. Kui seda saab kuidagi ühe liigutusega teha, siis palun ärge öelge mulle, kuna investeerisin meeletult palju aega selle asja tegemisele ja siis oleks pettumus küll :D Samas, vb pean terve tänava niiviisi läbi käima, kui saame selle projekti, et ilmselt oleks kasulik ikka teada, kui on kergemaid mooduseid. See linn on autode jaoks loodud, keegi ei kõnni, autoteed on megalaiad. Pidin päris palju improviseerima, et välja nuputada, mismoodi tänava-ja majadejoon läheb autode tagant (sest iga pildi peal parkisid seal autod, ka google mapsis). Samuti ei suutnud ma välja mõelda, kuidas teha kõverjoont ning seda perspektiivi panna, ehk siis kõik jooned on tehtud tavalise sirge joonega.

Margus oli tõeline kullatükk ja tuli mulle tööjuurde appi (aitas natuke fassaade joonistada, sest see võttis lihtsalt terve igaviku ja mu silmad ei suutnud enam arvutiekraani vaadata). Lõpuks jalutasime läbi vihma kell 3.30 öösel koju. Tekitas täpselt sellise tunde nagu kõnniks Eesti sügises öösel peolt koju.

Hea uudis on see, et tänu pikale tööpäevale sain eilse ja tänase vabaks, jess. Eile uimerdasin suht päev otsa, kuid täna oli juba väga mõnus! Võtsime "väikese" jalutuskäigu ette Margusega (nii 5.6 miili üks ots - umbes 9 km). Otsustasime, et nüüd on õige aeg Ikeasse minna :D Me pole kumbki varem käinud ja tundus jube tähtis koht olevat, kuhu lihtsalt peab minema. Meil läheb siit kodu juurest ilus matkarada mööda jõekallast poole teeni sinna, nii et väga meeldiv oli jalutada mingi maani. Lõpuks nägime Ikea silti, aga ligi ei pääsenud kuidagi, sest üks suur kaubanduskeskus blokeeris meie teed ja suur maantee ka. Pluss kuskil polnud ülekäiku näha. Lõpuks suutsime siiski ühe leida peale pikka otsimist ja suure ringi tegemist ning jõudsime kohale! Me väga midagi ei jõudnudki vaadata, sest jalad olid nii väsinud :D Tegime näo, et oleme huvitatud ühtedest kontoritoolidest ja vajusime sinna istuma. Rootsi lihapallid ja kaneelisaiad ahvatlesid ka, aga lahkusime sealt siiski ainult 3 tahvli šokolaadiga :D Pluss tasuta harilike ja paberist mõõdulindiga. Kuna tahtsin just katsetada netist riiete ostmist (üks megailus kollane kleidike), siis see mõõdulint ei saanud enam õigemal ajal oma teed minuni leida :D Tagasi me enam ei suutnud kõndida ning hüppasime bussi peale. Julged juhid siin, jätavad enda kohvipausi ajal mootori käima ja uksed lahti ning ise jalutavad nii mitmekski minutiks ära.

Tänane noos

Järv, mis jäi teepeale

Kodus küpsetasime lõpuks ometi õige taignaga (puff pastry) peedi-sinihallitusjuustu pirukaid, mis seekord maitsesid imehästi! Eelmine kord olid nad vale taignaga ja oli tunne nagu sööks raamatut (imelik kihiline tainas, mis ahjus muutus õhukesteks krussis lehtedeks).

Maadlen taignaga

Proovisime kookoseõlut ka kõrvale. Kookost igatahes tunda polnud. Ja taaskord sain kinnitust, et porterid ikka ei istu mulle (kuigi tegelikult oli täitsa ladna õlu)

Miski pole muutunud, koerale meeldib endiselt Margus ja pehme voodi

Mkmkmkmmm, what a tasty pillow!

Charliel on naljakas komme asju näkitseda. Ma arvan, et see on tegelikult tema ürgne soov millessegi hambad sisse lüüa, kuna ta on aga nii hästi kasvatatud koer, siis ei saa ta lihtsalt seda endale lubada. Siis ta teebki viimases hädas sellist naljakat näkitsemisliigutust ja ulub nukralt. Nii hirrrmsasti tahaks ju natukene hammustada kedagi! Ja ta sööb peeti! Ning kardab paaniliselt põrandamoppe.

Ahjaa ja unicornide teema oli see, et käisin ühe töökaaslasega eriti peenes Folger'i raamatukogus kaasas, mis on tuntud oma Shakespeare'i teoste poolest. See juhtus küll natuke aega tagasi, aga mul tuli just täna meelde. Kuna Steve teeb sinna suurt projekti, siis saime eriloa külastada ühte näitust, mida parasjagu püsti pandi. Näituse kuraator näitas  megapikka valget keerdus sarve ja rääkis, et inimesed uskusid, et see oligi ükssarviku sarv ning jahvatasid seda, et igast tervistavaid pulbreid teha ja võtsid seda igate pidi endale sisse. Kui lõpuks välja tuli (ülla-ülla), et see polegi unicorn'i oma, oli pettumus suur.

Soojale maale!

Üritasin ükspäev tööl välja mõelda, kuidas joonestada keerdtreppi ning otseloomulikult guugeldasin seda (sest Google aitab alati). Sain paljude treppide seast tulemuseks ka ühe ilusa lumivalge keerdtrepi, mis viis helesinise veeni. Muidugi köitis see mu pilku ja uurisin järgi, kus pilt tehtud on. Kodus olime just Margusega arutanud oma puhkuseplaane talveks (Miami oli  teemaks) ning peale selle pildi leidmist viskasin talle nalja, et äkki see on märk, et peaksime sinna minema hoopis. Mõeldud, tehtud. Nüüd on meil rõõmsalt 2 edasi-tagasi piletit Barbadosele 28. detsembriks. Jõulud oleme USA-s ning uue aasta võtame vastu Kariibimere lainetes supeldes ja rummkoolat juues. Kavatseme päris-päris puhkuse sellest teha, kõik töö- ja argipäevamõtted jätame maha ning naudime lihtsalt seal olemist ja puhkame! Kujutan umbes midagi sellist ette, et võtame head raamatud kaasa, lebame rannaliival, tuul sasib me juukseid, loeme natuke, ujume helesinises vees, kimame vespaga mööda saart ringi ning õhtul kolame mööda rannabaare. Kokku on 12 päeva, aga osa sellest läheb reisimise peale ka (otsisime kõige odavamaid pileteid, need teadagi on ümberistumistega ja peab päris mitmeid tunde lennujaamades passima). 

Piletite ostmine pole siinmaal aga välismaalase jaoks üldsegi kerge ülesanne (muideks, meid on juba kaks korda siin "diskrimineeritud"). Mainisin, et ostsime eelmine nädal ära, aga pileteid e-maili peale ei saadetud. Täna tuli kiri, et minu Eesti krediitkaart siin ei tööta ja peaksime lennufirmasse helistama. Tegime seda ning öeldi, et peame lennujaama kohale minema, kui tahame pileteid ja lisaks 35 dollarit (näkku) maksma seal piletite väljaostmise eest. Head röövlid ikka. Poodides töötab mu kaart siin korralikult ja nüüd suur lennufirma ei aktsepteeri seda. Loovutasime siis raske südamega oma pühapäeva ning sõitsime Reagani lennujaama (kohalikud kutsuvad seda muideks National Airportiks, sest nad ei taha Reaganile au anda). Õnneks on metrooga sinna kerge saada, kuigi aega võtab korralikult (kokku läks umbes 3 tundi).

Lennujaamas teenindas meid üks vanem mustanahaline naine, kes ilmselt oli alles tööle võetud või lihtsalt ei tundnud arvutisüsteemi. Mu meelest täiesti okei, tore, kui vanemaid inimesi tahetakse ka aktiivsena hoida ja antakse neile võimalus töötada, aga samas tema suhtumine polnud okei (see on vist üks esimesi kordi siin, kui keegi tõsiselt närvi ajas oma ebakompetentsusega). Sõbralik võiks ikka olla, mitte kohe kaitsepositsioonile asuda. Põhimõtteliselt lasi mu kaart seal ühe pileti eest maksta, teise eest mitte. Nii oligi, et mul oli pilet, Margusel mitte. Ja esialgu väitis see proua, et teise pileti reserveeringut ei hoita. Lõpuks peale pikka telefonikõnet siiski selgus, et kõik on ok ja kui homme tagasi läheme, saame teise pileti ka välja osta. Sõitsime kohe koju, et uurida, mis värk pangaga on ja miks ta ei lase mul tehinguid teha. Selgus, et Swedbank oli mu kaardi ära blokeerinud, kuna nende jaoks tundus kahtlane, et keegi üritab Ameerikas nii suuri summasid mu kaardiga maksta :D Helistasin panka ning sattusin ühe megasõbraliku neiu otsa, kes ajas kohe asjad korda (tegi kaardi lahti ning kirjutas märke juurde, et viibin ise välismaal). Väga positiivne kogemus. Mul on siinse teenindava personali suhtes tekkinud natuke tõrksus, sest tundub, et nad ei tea mitte midagi, ei oska ühelegi küsimusele vastata, peavad kogu aeg kellelegi kõrgemal asuvale helistama jne. 

Kindluse mõttes võttis Margus siis ülejääänud raha välja ja trippis tagasi lennujaama (ma olin eriti väsinud ja jäin koju). Lõpp hea, kõik hea, piletid on olemas ja meel mõnus!

Esimene "diskrimineerimine" toimus eile lõunasöögi ajal ühes restoranis. Käisime Arlingtoni kalmistul (sinna on näiteks J.F.K maetud ja Pierre L'Enfant) turistitamas ühe leedu tüdrukuga, kes ka siin BAFF'iga on ning peale seda läksime sööma. Tahtsime mõnusad siidrid toidu kõrvale võtta, kuid teenindajaneiu ütles, et välismaalased peavad enda passe näitama (Ameeriklased ainult ID-d), et tõestada, et oleme üle 21. a. vana. Siiamaani on meie ID-kaartidest igal pool piisanud. Jah, me veedame mõnusa päeva õues ja veame oma passe igal pool kaasas, sest kui need peaksid ära kaduma, siis pole mingit muret ju USA-s olles uus pass teha, endale viisa sisse saada ja I-94 kaart ka! Easy-peasy. Söök polnud ka seal kohas kuigi hea (Caesari salat koosnes näiteks salatist, kastmenirest ja megaõhukestest leivakoorikutest ning natuke oli juustu ka näpuostaga peale pandud). Proovisime sellist asja nagu kana vahvli ja meesiirupiga ka. See oli isegi päris hea, omamoodi. Täna proovisin vahtrasiirupit. Tegin kodus pannkooke samal ajal, kui Margus ajaga võidu jooksis, et enne sulgemist lennukipilet ära osta ning Tony pakkus mulle vahtrasiirupit maitsmiseks. Olin vist kunagi saanud maisisiirupit vahtrasiirupi pähe, igatahes arvasin, et see on jube magus, tegelikult oli aga väga mahe ja hea. 

Arlington

Vaade Arlingtonilt D.C-le

Meie metroopeatus - Prince George's Plaza

Jõudsime poodides ka käia vahepeal - Marguse uus lemmikmüts!

Leidsime kodupoest tuttava õlu

Jõuluhullus on juba pihta hakanud

Ja isegi meile läks natuke jõulutuhinat hinge