Shaken, not stirred

Saaga sai alguse eile hommikul, kui päris õige majaomanik (me rendime Tonylt, aga tegelik majaomanik on Sergio) tuli harjakapi hallituse põhjuseid uurima. Selgus, et ülemise korruse vannitoa torud tilguvad läbi ning terve harjakapp on märg. Torud võeti lahti ja asi sai korda. Jõudsin just selleks ajaks töölt koju ning leidsin eest terve karja mehi. Sergio ja Tony olid vist töö käigus arusaamale jõudnud, et peale nii väsitavat päeva peab "väiksed" õlled tegema. Kutsuti teised sõbrad ka, keda meie veel varem pole näinud. Üks oli Pete (4 lapse isa, muusik, kirjanduse õpetaja ja riigitööline) ning teine oli Herman. Ta oli mustanahaline, mitme lapse isa (ei saanudki lõpuks aru kui mitme täpselt) ning kunagine olümpialootus (kahjuks ei selgunud mis spordialas). Nad jõid siin paar õllet ning kuna keegi ilmselt väga tihti napsu ei võta, olid hääled peagi tugevnenud ning pidu alanud. Edasi tahtsid nad kuskile õue sööma liikuda ning kutsusid meid ka. Mõtlesime, et miks mitte, polegi korralikult baarides siin veel käinud.

Teel linna nägime, kuidas puksiirid viisid parasjagu kaks autot parkimisplatsilt minema, siin teenitakse sellega päris korralikult pappi (peab väga hoolikalt vaatama, kuhu pargid, et autot ära ei veetaks). Kohtusime nendega popis ja noortepärases kohas nimega Busboys and Poets. Väga mõnus restoran/chillimiskoht on. Käisime seal oma esimesel USA päeval Mike'iga Caesari salatit söömas ning peale seda polnudki tagasi sattunud. 

Seltskond oli veel rohkem purju jäänud ning nad vestlesid väga huvitavatel teemadel. Sergio ei salli poliitikat, Tony ja Herman on aga suured poliitikafännid ning hakkasid Obama üle vaidlema. Herman ilmselgelt toetab Obamat igati, Tony on kahtleval seisukohal. Herman vist lõpuks vihastas hingepõhjani. Korraga viis Pete jutu romantika radadele ja miskipärast hakkas rääkima, kuidas tema abielunõustaja soovitas neil naisega kuskil avalikus kohas korralikult nahistada. Pika pärimise peale selgus, et tal naisega abieluprobleeme pole, aga nõustaja juures käivad ikkagi. Ehk siis kas on liiga palju raha või tahavad inimesed, et keegi neile ette ütleks, mis on õige või vale ja mida peaks tegema, et õnnelik olla. Väga huvitav. Mulle on alati Ameerika filmid jätnud mulje, et see ongi nende elu loomulik osa, kui käivad nõustamises jne. Ju siis vastab tõele. Minu moto vist pigem oleks, et if it ain't broken, don't fix it! Teine stseen, mis meenutas kohutavalt Ameerika filme, oli see, kui Pete rääkis, et mäletab oma esimest kohtingut (6ndas või 7ndas klassis ning mäletas isegi neiu täisnime).

Sergio on pärit kuskilt Lõuna-Ameerikast ning tema temperament lööb välja, mida rohkem ta purju jääb. Mõned lauad meist eemal oli kolmel tüdrukul sünnipäev ning ta käristas neile jooke välja ja jäi sinna neidusid "sebima". Kõik on muideks abielus. Tony kohta me ei saagi päris täpselt aru. Ta räägib oma naisest, aga koos nad ometigi ei eila ja poissi jagavad ka. Peame ta korralikult purju jootma ja küsima. 

Herman tellis mulle ja Margusele martiinid (tema loogika: kuna oleme Venemaa lähedalt, siis ilmselgelt meeldib meile vodka). Me ei teadnud ka, mida oodata ning olime asjaga nõus. Selgus, et vale otsus. Puhas viin põhimõtteliselt, millele oli natuke vermutit lisatud + oliivid sees (mis meile kummalegi üldse ei meeldi). Ma ei saa aru, kuidas James Bond neid juua saab. Kuigi mõistan seda, kuidas keegi võib hakata peale paari martiinit ette kujutama, et on ise Bond.

Me kahjuks end nii elegantseks ei suutnudki juua martiinidest

Tellisime apelsinimahla ka kõrvale ning lahendasime jooke tasapisi. Lõpuks tellis Tony mulle veel Bloody Mary (olime üks õhtu köögis just rääkinud, kuidas mulle need maitsevad), mis oli väga huvitav. Hoopis teistsuguse maitsega kui Eestis. Palju vürtsisem ( ja teistsuguste vürtsidega), aga mõnus! Margus sippis oma martiinit edasi väga kangelaslikult ning lõpuks kummutas minu oma ka. Imestan, et ta peale seda nii adekvaatne oli. Sain pärast korra arvet ka piiluda (230 dollarit) ning 1 martiini hind oli 11 dollarit. Veits tekitas süümekaid küll, et nad tegid meile nii kalleid jooke välja, aga nad ei tahtnud midagi kuulda sellest, et me maksaks ka. Eks ostame Tonyle vahva jõulukingituse siis :D 

Väga udune pilt baarist

Tüübid olid kahe autoga linna läinud ning koju tulles kutsuti meid ka Pete'i auto peale. Parkimisplatsil selgus, et Sergio auto on ära veetud (ilmselt üks nendest, mida nägime linna minnes :D). Kusjuures väga huvitav oli vaadata, kuidas 40+ mehed purju jäävad ja siis muutuvad sellisteks nagu nad oleksid ikka veel kolledžis. Väga lõbus, aga natuke hirmutav ka :D Herman ronis auto pagasnikusse (kus oli ka lapse turvaiste ja muud kola, ehk tal seal väga ruumi polnudki) ning mina, Margus ja Sergio istusime taga. Pete juhtis ja Tony istus tema kõrval. 

Siin ilmselgelt võib autot juhtida purjus peaga ja neil ei tule mõttessegi, et midagi võiks juhtuda. Nii loomulik asi nende jaoks, pidevalt võtavad joogid ja sõidavad. Mul ei käinud keskel turvavöö kinni ja mõtlesin, et kas nüüd siis teen täiskasvanud meeste seltskonnas kõik need idiootsused järgi, mida nooruses ei proovinud (purjus inimese juhitud autosse istumine nt). Õnneks oli meie kodu lähedal ja Pete sõitis väga aeglaselt. Kuna Herman oli pagasnikus, hakkasid peagi mustanahaliste naljad ka tulema, et neegrid pannakse alati pagassi jne. Sergio helistas samal ajal autoparklasse, kuhu ta auto viidi. Ilmselt tüüp teisel pool telefoni väga aru ei saanud, sest laused olid umbes sellised:

Sergio: "What's your name?" 

Tüüp parklast: "Sam". 

Sergio: "Oh, Sam, I know you. I know a Sam when I know a Sam!" 

Kõik naersid kõhud kõveras ja pisarad voolamas. Me jõudsime õnnelikult koju, kuid kõik teised läksid edasi Sergio autot kätte saama. Tony hommikul rääkis, et see parkla oli eriti kahtlases kohas asunud, stripiklubide ja igasuguste urgaste vahel, kus oleks vabalt võinud kuuli saada. Tony läks koos Sergioga autost välja asja uurima ning samal ajal sõitis Pete koos Hermaniga minema, sest nad kartsid nii meeletult. Head sõbrad! Õnneks sai Sergio oma auto ikka kätte peale 175 dollari maksmist. Päris kulukaks kujunes see õhtu (eriti talle).

Ärkasime täna üles, tegime mõnusa hommikusöögi ning unelesime niisama. Kuulsime, et Tony on duši all ja korraga hakkasid meie vannitoast imelikud hääled tulema. Pm tuli kogu reovesi mööda torusid tagasi üles ja meie dušinurk oli üle ujutatud igasugustest huvitavatest asjadest. Sergio sai kohe kõne ning tõttas siia. Arvas, et ilmselt eilse torudeparandamisega kopsiti nii palju ja igast sodi voolas torudesse, et ummistas lihtsalt ära. Ta tõi trossi (snake nende keeles) ning õnneks see aitas ja kõik sai korda. Loodame, et sellega lõppebki meie torudesaaga :D

Pärast laenas Margus Tonylt ratast ning käisime sõitmas mööda Anacostia jõge. Ilm oli superilus ja soe, päike paistis. Viisin ta lõpuks sinna mehhiko restorani sööma ka.

Valges kausis on mu see lemmik guacamole!!