Turducken

Tänupühad on peaaegu möödas, olen päris tänulik selle eest. Istume hetkel kodus mõnusa pehme diivani peal (Margus tegelikult lasi silma korraks looja ja noriseb armsalt mu kõrval) ning ma ägan raske toidukoorma all. Too õhtu, kui käisime Tony sõpradega õues, kutsuti meid Hermani juurde tänupüha õhtusöögile, mis oli tore, sest mõtlesime juba, et ei saagi seda nii traditsioonilist kogemust. Aga läks õnneks!

Tony jättis meile juhised

Ma küll ei tea, miks seda õhtusöögiks kutsutakse, sest eile selgus, et meid oodatakse täna juba kell 12 päeval. Valmistusime korralikult, mõnusad venivad riided seljas (Margus ei pannud isegi pükstele vööd peale) ning suurt hommikusööki ka ei teinud. Ilus päikesepaisteline ilm oli, jalutasime mööda Route 1'i (hästi suur maantee, mis siit linnast läbi läheb) ja imestasime, kui vähe autosid liikvel oli. 

Naljakas on see, et Brownid on päriselt ka "pruunid" :D Ehk siis olime ainsad valged inimesed seal majas. Oleme vahepeal sama asja kogenud, kui bussiga sõidame, siis on küll naljakas, sest tundub nagu kõik vaataksid hullult. Brownide juures oli aga väga tore! Herman pakkus meile alustuseks kohe Eggnogi, mis osutus väga maitsvaks! Peale seda martiini apsakat ei usalda ma tema joogivalikut enam, aga see oli täitsa nitševoo. Jääkuubikud, väike rumm ja kaneel sisse ning maitses imehästi. Kuna toit polnud veel päris valmis ja osa perest kohale jõudmata, siis tutvusime maja ning pererahvaga. Nende üks tütar oli meeletult jutukas, mängis klaveril Titanicu põhilugu meile ning rääkis ühes raamatust, mida ta loeb (kohati arusaamatu jutt, mis hüppas ühelt teemalt teisele). Nalja sai palju. Enne sööma hakkamist tuli filmides nähtud "grace" ka ikka ära, kõik pidid ütlema, mille eest nad tänulikud on. Tegelikult täitsa vahva traditsioon mu meelest, et vähemalt kord aastas ütled oma perele, kui kallid kõik on :D 

Söök oli lihtsalt imemaitsev! Kahjuks pilti ei saanudki lauast teha, mõtlesin, et äkki on liiga ebaviisakas, kui fotografeerima hakata. Pakuti kalkunit koos kastmega; kartuliputru; rohelist vürtsikat salatit lihaga; riisi, mis oli valmistatud Puerto Rico kommete kohaselt (sest Hermani naine on sealt pärit); naljakat jõhvikatarretist ning magusaid kartuleid vahukommidega. Mmmmm....kõhud saime korralikult täis, kuid samas üle ei pingutanud, täitsa parajalt oli kõike. Istusime veel tunnike niisama lauas, ajasime juttu ja siis tulime ära koju. Muidugi pakiti meile suur kausitäis head-paremat kaasa ning Herman tõi meid autoga ära (ta nõudis seda, kuigi me elame niii lähedal tegelikult). Mõned pildid tegime pärast kodus ülejääkidest.

Ei ole vb kõige esteetilisema välimusega, kuid maitses nii hästi!

Kuna oleme nüüd koerahoidjad (Tony on Alessioga Minneapolises), siis viisime Charlie pikale jalutuskäigule ja loopisime meil üle tee asuvas pargis palli ka. Koju tulles olid kõhud tühjad ja sõime peaaegu kõik toidu ära, mis kaasa pakiti. Nüüd on küll kõhud nii täis ning tahaks ainult magada.

Magav Margus - tsekake vuntsi!

Üle tee asuv park

Kuna kolmapäev oli selle nädala viimane ametlik tööpäev, siis tegime töökaaslastega jälle mehhiko restorani ringi (mul vist ei saa kunagi küllalt sellest!) ning väiksed õlled. Selgus, et La Sirenital on 15s sünnipäev ning kuna oleme nii sagedased külastajad, siis anti meile kõigile kruusid. Üks kõige mitte midagiütlevamaid ja tobedamini kujundatud tasse, aga usun, et ka 10 aasta pärast seda vaadates mu süda heldib, sest ikkagi tore mälestus lõunatest koos vahvate USA töökaaslastega.

Miks peaks merineitsi kauboikübarat kandma?

Kõikidel teistel on homme ka vaba päev, aga Garthi tütar on linnas ning tahan temaga kohtuda, ehk siis lähen homme kontorisse. Ta on maastikuarhitekt, kes osales James Corneri Field Operationiga High Line'i kujundamisel ning nüüd töötab ühes teises suures büroos NY-s.

Mul on vahepeal nii, et kui eesti keeles räägin ja olen vaimustuses millestki või tahan lihtsalt kiiresti rääkida, siis ajan sõnade esimesed tähed segamini. Kolmapäeval juhtus sama inglise keeles. Rääkisime relvadest ja enesekaitsest tööl ning näitasin oma pipragaasi, ise rääkisin samal ajal spepper prayst suure õhinaga. 

Barbadose koha pealt nii palju, et bookisime hosteli ka ära. Pigem nagu ühe toa kuskil väikesest majast. Jäime natuke hiljaks majutuse otsimisega, kõik väga mõnusad kohad olid juba ära võetud (nii et me päris enda rõdult varbaid vette ei saa kasta), aga samas sellel majal olid head arvustused ning suhteliselt normaalne hind oli ka võrreldes teistega. Ainuke asi, et me pole midagi vastu kuulnud, kas bookimine ikka õnnestus ja elukoht on olemas või ei. Vähemalt saabusid meie veealused kaamerad, millega kavatseme väga palju artsusid pilte teha (klõpsime tegelikult nii palju kaadreid, kui saab ja küll mõni ikka väga kunstipärane välja tuleb ning siis teeskleme, et nii pidigi olema, kõik oli plaanitud!).

Turkey + duck + chicken = turducken 

Ethan rääkis tööl, et üksikutes kohtades tehakse sellist kombinatsiooni tänupühade ajal, kus kalkuni sees on part ning pardi sees kana. Väga huvitav, kuidas nad üldse ära mahuvad. Teine eriline kalkuni valmistamise viis (tavalisem ka) on kalkuni praadimine keevas õlis (deep frying). Õues aetakse suures tünnis õli keema ja kalkun visatakse sinna sisse, nii pidi kalkuni mahlasus jube hästi säilima, kuna õli moodustab kalkunile kihi ümber ja midagi ei pääse sealt välja. Tuleb ainult kindel olla, et kalkun on täiesti üles sulanud, muidu see plahvatab ja siis on pahandust palju (lisaks kalkunitükkidele pritsib ka kuuma õli).

Sel laupäeval läheme Baltimore'i eeslinna Mike'i isa juurde tänupühade järgsele hommikusöögile ning järgmine laupäev läheme Eesti jõululaadale, kus loodetavasti saab õiget verivorsti krõbedate pekitükkidega, kõrvitsasalatit, kartulit ning praekapsast (mu vaieldamatu lemmar jõulusöök). Kuuse kavatseme ka tuppa tuua. Kuigi ma töötan terve jõulude nädala, nii et ilmselt mingit suurt jõulutunnet ei saagi tekkida (lund ka ju pole), aga vähemalt saan siis järgmise nädala vabaks ja aastavahetusel oleme juba Barbadosel! Jama on jah see, et 1 aasta peale saan ainult 10 vaba päeva võtta ametlikult.