Seducing Charlie

Rahu-rahu, õnneks pole tegu millegi rõvedaga, sain lihtsalt järjekordse keeleprohmakaga hakkama. Pean ikka hakkama enne mõtlema ja siis ütlema, vahepeal lihtsalt tulistan. Rääkisime ükspäev Tonyga köögis juttu, koer oli just arsti juurest tulnud peale minu ja Marguse kümnekordseid märkusi, et Charlie sügab meeletult ühte kõrva. Asi nägi välja nii, et ta viskas end meie toa vaiba peale upakile (pepu püsti, kõrv vastu vaipa) ja ajas end niimoodi ringi seal, et sügada. Koeral tervis korras, ainult peab minema hambaid puhastama, mille jaoks pannakse ta magama (mitte magama-magama, vaid natukeseks tukastama). Selle peale tahtsin kohe maru targalt öelda, et jajah, uimastavad koera ära ('sedate Charlie'), aga tuli hoopis, et võrgutavad koera ära ('seduce Charlie'). Loodan, et meid siit majast varsti minema ei lööda, kui järjest imelikumat juttu hakkame ajama, Tony kindlasti juba kardab enda ja koera heaolu pärast. Eks need eestlased ole alati siuke kahtlane rahvas olnud sealt kuskilt kaugelt jäätunud merega maalt...

Olen nüüd USA-s töötanud kohe-kohe 5 kuud ja ei tea, kas see on ainult arhitektuuribüroodele omane või igal elualal siin riigis, aga töömentaliteet on VÄGA kõrge, ehk siis kõik on metsikud töönarkomaanid. Mind isiklikult häirib see natuke, sest kui oled ikka haige, siis võiksid koju jääda, mitte tulla oma pisikuid teistele ka levitama. Alates külmast hooajast on meil keegi kontoris pidevalt haige (nende lapsed korjavad lasteaiast-koolist igasugu vahvaid asju endale külge), kuid keegi koju ei jää. Steve'il on hiljuti kaks korda järjest kõhugripp olnud ning nüüd lisaks kõigele veel külmetus ka (aevastab, tatistab jne) ja ta on vb 2 päeva max. kodus istunud, ülejäänud aja kipub tööle. Ma pole mingi eriline batsillofoob, aga kui ta räägib oma haigusest kõva häälega ning vabandab juba ette ära, juhuks kui ma peaks ka selle külge saama, ning seejärel kasutab minu lauatelefoni või istub eriti lähedale, et seletada midagi, siis on küll rõve. Saan aru, et kui tõesti töö pressib peale ja ei ole võimalust kodust teha, aga Steve'il on eriti äge kontor kodu alumisel korrusel ja tal pole praegu erilisi tähtaegu ka, nii et saaks vabalt kodust töötada. 

Eile saabus informatsioon, et kõik BAFF programmis osalejad saavad see aasta kokku Philadelphias aprilli alguses, meile makstakse transport, majutus, söök ja kõik tegevused kinni. Ööbime luksushotellis ja puha. 5 päeva täis vahvaid üritusi (keegi veel ei tea muidugi, mis need saavad olema) ning tutvuste sõlmimist ligi 40ne inimesega. Kõlab igatahes hästi!

Kaks eriti vahvat pilti ka, mille pildistamise au küll meile ei kuulu, aga pean neid ikkagi jagama.

Washington (pilt pärit: http://visionfortomorrow.net/)

Ning kuna ostsime just piletid New Yorki aprilli lõpuks, siis üks pilt isu tekitamiseks:

Central Park (Autor: Sergey Semenov)

Leidsin ühe pildi enda mälupulgalt, mida olen juba tükk aega otsinud. Nimelt jäädvustasin hetke oma arvutiekraanilt, kus Tartus oli soem kui meil siin (üleval paremas nurgas).

Kas keegi muidu sellise probleemiga oskab aidata, et kui vaadata blogspoti statistikat, kuidas DISNIL2NDI leitud on, siis viimased kaks nädalat troonivad esirinnas eriti rõvedad pornoleheküljed. Kas see on mingi reaalne värk, et meie link on kuskile sinna sattunud või see mingi niisama spämm? Ei tahaks, et kuskil täidlaste kannikate ja laialivalgunud musta ripsmedušši vahel meie vahva blogi link nukralt on ja igasugused pervod selle peale satuvad.

Head homset vabariigi aastapäeva ka! Me siin valmistusime varakult ja võileivatort ning kartulisalat said eile õhtul juba valmis.

Kinkisin Margusele valentinipäevaks tunniajase paarikese massaaži (ma ei leia normaalset eestikeelset sõna couples massage'i jaoks ja inglise keelne kõlab üsna nilbelt, nagu oleks tegu veits kahtlase ettevõtmisega). Kuna kumbki meist polnud kunagi sattunud professionaalse massööri käe alla, siis läksime laupäeval hinges värin ja põnevus, oma lubatud tunniajasele õndsusele vastu. Kohale jõudes pakuti šampanjat ja šokolaadi, väga peene värk. Administraator oli Ukrainast pärit ja ütles, et tundume jah nagu tuleksime ka kuskilt "sealtkandist". Pidime täitma ankeedid oma andmetega ning edasi juhiti meid mööda pikka koridori ühte hämarasse tuppa, kus oli kaks voodit. Meil oli üks mees- ja  naismassöör, nimesid ei mäleta. Pidime ise valima, kumb kummale teeb (vastavasse voodisse ronima). Tegime nii, nagu loomulikum tundus, ma sain mehe, Margus naise. Massaaž oli imehea, tund aega hõljusime paradiisis (lõpus tehti veel kuumade kividega boonusmassaaži seljale). Nüüd võiksid aga häält tõsta inimesed, kes on kogenenumad massööri juures käijad, kas ülekeha massaaži puhul kannikad ka ette võetakse? Pärast vahetasime Margusega muljeid, et mida kummalegi tehti ja siis selgus, et minu kannikad mudis tüüp päris korralikult (läbi teki), aga Margusel seda osa ei puudutatud. Kas peaksin end veits ära kasutatuna tundma nüüd?

Käisime Busboys and Poetsis tähistamas

Ei saa ikka ilma söögipiltideta - kookosejäätis banaani ja mingi muu asja leivakreemis, mmmmmm!

Lillepoe vaateaken enne sõbrapäeva

Ükspäev sattusime Tonyga vestlema, et mida inimesed metroos teevad ja tal oli päris huvitavaid lugusid pakkuda. Näiteks on ta näinud korduvalt, kuidas inimesed oma küüsi lõikavad küünetangidega metroos, öäk! Tema naistöökaaslast olevat üks teine naine ahistanud eskalaatori peal, silitas selja tagant juukseid ja siis kui trepist üles said, jooksis minema. Me oleme ainult seda kogenud, kuidas üks täiesti ilusasti riides ja meigitud tibi kogub lurinal tatti (nagu tahaks klimbi välja sülitada, teate ju küll) ja niimoodi terve pooletunnise metroosõidu ajal. Ei tea, kas koduses kasvatuses on midagi puudu või milles asi. Alguses oli õudne (tekkis okserefleks lausa, sest no kus sellel neiul oli alles tatti, mida luristada!), siis sain vihaseks ning lõpuks naersin kõva häälega, sest kuidas saab keegi nii rõve olla!

Otsisime Amazonist pipragaase, mida lõpuks ära tellida ja siis seal lehe keskosas oli soovitus, mida inimesed veel ostavad koos sama tootega. Üllatus-üllatus, Amazonist saab 10 dollariga tellida endale korraliku taseri (see elektriga laetud relv, millega saad korraliku šoki anda kellelegi). Edasisel uurimisel selgus, et saab ka relva osta. Almighty Internet!

Tööle tuli üks uus töötaja (poole kohaga), Argentiinas sündinud, aga Barcelonas ja New Yorgis üles kasvanud naine. Hästi jutukas ja vahva. Käisime reedel lõunal ja siis ta ütles, et ta vanaema on Leedust pärit ja ta kohe vaatas, et minus on tunda ka slaavi verd (kuigi mulle tundus, et temas on seda küll rohkem). Üldse on siin päris rahvusvaheline seltskond koos, sest üks Anne, kes käib aeg-ajalt Garthile mingeid projekte tegemas, on ka tegelikult Poola juurtega. Töö uudistest veel nii palju, et paistab, et kohtuvaidlusega on asjad hetkel seisma jäänud, sest otsitakse õiget vahendajat ning asi võib mitu aastat venida, ehk siis minu sealolekut see kuidagi ei mõjuta.

Tähistasime vastlapäeva ka nagu kord ja kohus - hernesupp ja kuklid

Kas selle auto juures tundub midagi imelikku olevat?

Ei saa läbi ka Charlieta - pikutas täna poriloigus nii muuseas

Olen vist unustanud eelnevalt panna selle pildi siia, Margus movembri ajal ja peale seda

Soap lady

Enne minupoolseid Barbadose-ülestähendusi siin veel mõned väljavõtted kohalikust elust.

Sattusin ükspäev poes käies kahe müüjatüübi (kellest korra siia vist juba kirjutada on saanud) omavahelist juttu pealt kuulma. Suurem tüüp, kes alati suusamütsi kannab, oli vahepeal oma habeme maha ajanud ja nägi nüüd kõvasti noorem välja. Raadiost mängis muusika ja tüüp küsis oma noorema kolleegi käest, kes alati nokamütsi kannab: Do you know whose song this is?, mille peale teine tüüp eitavalt vastas. Edasine oli nagu otse kuskilt filmist pärit:

"It's Depeche Mode, man! It's Depeche Mode."
- "Aah.. (tegi suured silmad ja noogutas mõtlikult) I've heard of them.."

Kui Maiken selle perverdijutuga välja tuli ja naabruskonna kenasti ära kaardistas, siis hakkasin ise ka siinseid maju veidi teistsuguse pilguga vaatama ja krt, see meile kõige lähema pervo maja näeb ikka üsna judinaidtekitav välja, mingi kuur maja taga jne. Auto armatuurlaual mängukarud.. Silmitsesin kõrvalasuvaid maju ka veidi põhjalikumalt kui tavaliselt ja avastasin, et meil elab siin lisaks veel üks väga seebilembene naisterahvas :)

Oleks äkki sobiv paariline sellele ponilembelisele noormehele, kes oma nime ühele D.C. kõnniteeplaadile oli jäädvustanud:

Kui jutt juba hobuste peale läks, siis Charlie on täielikult meie toa üle võtnud (varem magas pool ajast ikka ülemisel korrusel poisi juures) ning allolev vaatepilt on minu jaoks üsna tavapäraseks muutunud, kui kella 7 ajal hommikul Maikenit äratama lähen. Täna oli tüüp veel eriti nahhaalselt mu padja endale pea alla vedanud.

Who's that, are you a sex criminal?!

Emake, ära enda südamerahu huvides nüüd järgnevat juttu loe. Oota uut postitust (nagunii loed, aga tean, et lähed kindlasti endast välja, kui saad teada, mis inimesed siin Harley Davidsoni omavad).

Jah, sattusin täna Ameerika kuulsa sex offender'ite nimekirja otsa. Nimelt Steve kogus infot sealt ühe projekti jaoks, et statistikat teha, kui turvaline naabruskond on, ning ma sattusin pilku tema ekraanile viskama. Leidsin Marylandi kohta samasuguse nimekirja ning postiindeksi järgi sai otsida, kes õudsad inimesed siin naabruskonnas elavad. Ülla-ülla, tuli välja, et meist ülejärgmises majas elab üks vanamees, kes on kinni istunud alaealisega toime pandud seksuaalkuriteo eest. Olen alati kõhedust tundnud sellest majast mööda kõndides, sest iseenesest on see ilusa arhitektuuriga, aga nii käest ära lastud ning akendest on näha, et toad on asju täis kuhjatud, seinte peal on ajalehtede väljalõiked ning mööbel on pärit kuskilt 60ndatest. Äratab veits kahtlust.

Maja ise on ilus, ilusam kui meil :D

Sattusin siis hoogu ja uurisin kaardi pealt järgi, kus meie postiindeksile vastavad perverdid paiknevad ja selgus, et üsna paljud on üpriski lähedal kodule.

Punane täpp on kodu (ja vahemaad pole üldsegi suured tegelikult)

Enamik muideks on rasked kuriteod ja nad on registreeritud eluks ajaks. Ma ei tahtnud eriti sügavuti teemasse süübida, aga on 3 erinevat astet ja III on see, kui oled eluks ajaks jälgimise all ja kõik su info (elukoht kuni korteri numbrini, autod ja nende numbrimärgid) on vabalt netis saadav. II astme omad vist on 15ks aastaks registreeritud ja kui selle aja sees korralikud on, siis kustutatakse registrist ära. Vaatasin ka seda, et mõnel on näiteks registreeritud kaks autot pluss kaks mootorratast (Harley Davidson), hästi elavad siin kurjategijad! 

Ja et rõõmsama tooniga lõpetada, siis siin on teemasse sobiv lõik Big Bang Theory'st (üks lemmikuim telesari meil Margusega).

Homme peaks minema ja lõpuks uued pipragaasid ostma! Või nagu siinmaal kombeks, tellima. Oleme ise ka järjest rohkem sellesse mugavasse lõksu vajumas.

Coccodrillo

Taaskord elame siin hädaolukorra keskel, anti tormihoiatusi ja jumal teab veel mida välja. Tegelikult avastasin, et kui ükskõik mis ajal teha National Weather Service'i koduleht lahti, on seal iga kord ilmaga mingi katastroof parasjagu toimumas ja inimesi hoitakse paanikas. Ilmselt on see seotud sellega, kui piima müük langeb või poes on niisama kaupa liiga palju üle, siis visatakse kohe uus tormihoiatus välja ja inimesed hakkavad paaniliselt asju kokku ostma. Võib-olla tõesti tuli Bostoni kandis meeletu lumehulk USA kohta maha, aga ühtegi hoiatust, mis D.C kohta tehakse, ma tõsiselt enam ei võta. Natuke tuult oli, aga kindlasti mitte orkaani tugevusega tuul ja elekter pole ka siiamaani veel ära läinud (kuigi selle eest on meie siinoleku ajal umbes 5 korda juba hoiatatud). Mis kõik on ju lõppkokkuvõttes positiivne, lihtsalt esialgu tekitasid need häired hirmu ja oli jube, kuna ei teadnud, mis saama hakkab. Ilmselt valitsus peab seda tegema, sest kui päriselt midagi juhtuks, siis saaks ju kohe kohtusse kaevata, et hoiatust ei väljastatud (USA ju suur tõotatud maa, kus on võimalik rikkaks saada inimesi kohtusse kaevates naljakate - et mitte öelda idiootsete - asjade eest). 

Võib-olla peaks ikka ise ka "leiutama" midagi, millega inimesi õnge tõmmata siin (näiteks need jobud autojuhid, kes sõidavad risti mu teele ette, kui üritan sebrat ületada) ja siis saan rikka naisena Eestisse tagasi tulla. Või mitte tagasi tulla ning oma sõbrad ja pere hoopis  siia lennutada. Ilmselgelt siinne mania grandiosa hakkab mu üle võimust võtma.

Asi, mis mulle jänkidemaal väga meeldib, on see, et kõike saab neti teel ajada. Kui on vaja ükskõik mis firma poole pöörduda (suur toidupoe kett, arvutifirma, telefonifirma), siis saad nende kodulehele minnes live chati valida ja mõne töötajaga reaalajas vestelda (jäävad need ebamugavad telefonikõned ära, kus aru ei saada või kus ma oma nime ENDISELT tähthaaval öelda ei oska). Reedel üritas Steve oma naise nime alt AT&T (suur sideteenuste pakkuja) live chatis telefonipaketti vahetada. Nägin seda hetke, kui teisel pool olev töötaja (ilmselgelt noormees) hakkas Steve'ga flirtima, sest arvas, et tegu on naisterahvaga. Pani oma lausete lõppu MEOW. Ja Steve valas õli tulle, vastates PURRR. Edasi ma kahjuks ei jälginud rohkem, sest pidin tööd tegema, aga ei tea, kas neil läks jutt ka tulisemaks.

Oleme vist Margusega mõlemad maininud oma postitustest, kui palju siin oravaid on. Ameeriklaste jaoks tüütud närilised, meie jaoks nunnud karvakerad. Kuigi kahtlustan, et mu arvamus võib hakata muutuma. Olen paaril korral sattunud sõitma rattaga ja samal ajal on orav minuga võidu jooksnud tee kõrval või siis põõsa peal, minu näo kõrgusel umbes. Ütleme nii, et mul on peaaegu surmahirm olnud, sest esiteks ma ei taha ühelegi oravale rattaga otsa sõita ja teiseks, kui ta satub mu pea kõrgusele ja jookseb kaasa, siis tekib paratamatult mõte, mis sarnaneb mõnele õudusfilmile, kuidas see ülinunnu pisike orav nüüd hambad paljastab ja mulle kaela hüppab ning seda järama hakkab! 

Muideks, reedel jäin vabatahtlikult kauemaks tööle, et peale tööd saaksin Yesi minna ja osta toidukraami ning oma Belly punktikaarti kasutada. See on siuke QR koodiga väike plastikkaart, mida saan skännida peale oma ostu sooritamist ning iga ostu eest saan 5 punkti, ükskõik mis summa eest ostan (ost peab olema alates 5 dollarist). 75 punkti eest saan tasuta 15-dollarilise veini. Ja nipp on selles, et seda kaarti saab kasutada 1 kord 24 h jooksul (mitte siis, kui kuupäev vahetub, aga reaalselt 24 h pärast alles). Ehk siis reedel pidin ootama, kuni 24 h täis saab (käisin neljapäeva õhtul poes just). Vaadake, kuhu see tarbijaühiskonna musternäidis mind viinud on!

Huvitav aparaat toidupoes - peaks ka minema oma higi mõõtma

 

Kõrvatroppidega kestab nali ikka edasi, ma ei tea, kui suurte kuulmekanalitega inimesed siin on, aga ainult ühte suurust olen poes näinud ja need lendavad öösel mu kõrvast välja. Peaksin lisaks nendele troppidele veel teibi üle kõrva tõmbama ööseks, kui tahan rahulikult magada ja neid mitte öösel mööda tuba taga ajada. Ilusaid värvilisi tehakse küll, spetsiaalselt naiste omad need, mis ma endale ostsin :D

Iga keskmise ameerika mehepoja valentinipäeva unistus

Ma ei tea, kas te pildist aru saate, aga nägin 8ndal veebruaril kellelgi toas veel kuuske

Ostsin uued kingad - suveks valmis!

Üritasime hakata siin megatervislikult toituma ja no söön kindlasti rohkem rohelist siin, kui olen elu sees söönud. Sellega on muidugi see tore asi, et avastasin taevaliku avokaado enda jaoks nagu juba maininud olen. Kasutasin seda nii dipikastme kui ka võileivamäärdena ja nüüd selgus, et iga päev ei tasu seda ikka süüa, sest mul tekkis allergia. Polnud varem isegi kuulnud, et avokaadoallergia on olemas. See võttis kohe mu tervisliku toitumise suure soovi tuuri natuke leigemaks ja tegime kaks päeva järjest kodus burkse söögiks, paras sulle va tervislik toit, kui allergiat tekitad!

Postkontorit ei tasu röövima minna

Coccodrillo on itaalia keeles krokodill (üllatus-üllatus). Lihtsalt teile teadmiseks. Õpime siin ameerika-itaalia segaperega koos elades ise ka natuke keelt (nii itaalia kui ka hispaania), lisaks siis neile väljenditele mida iga eestlane aastaid jooksnud Ladina-Ameerika seebikatest teab (assassino, por favor, gato negro, para siempre).

D.C veetlus

Käisin üksi D.C-s jalutamas laupäeval (no nii muuseas ka väikesel kaltsukatuuril) ja olen ikka üha enam ja enam Washingtonist võlutud. Mõned näited, miks:

Kui hästi vaatate, näete värvilisi jõulutulukesi puu otsas

Need võrratud väikesed eesaiad!

Kindel plaan on kunagi minna uurima, mis see beyond veel tähendab, see on mind juba pikemat aega piinanud

Õhtuks tuli lumi jälle maha (mitte Eesti mõttes maha, aga D.C mõttes maha - väike lumekirme, mis peagi lörtsiks muutus).

Sõime esimest korda õnneküpsiseid ka.

Hetkel on Super Bowl käimas. Jäime lõpuks siiski koju vaatama, sest Tony tuli koos meeletu koguse kanatiibade ja dipikastmega Sergio (tegelik majaomanik) poolt. Nad käisid veel Margusega poes õllet toomas ja nüüd naudime mängu. Muidugi tabas staadionit suur elektrikatkestus (peale presidendi kõne "vaatamist" ei üllatanud see mind üldse). Mis sest, et miljonid ameeriklased vaatavad mängu täna, aga nad ei suuda ikka tagada, et kõik ladusalt jookseks tehnika poole pealt. Üle poole tunni oli staadion rivist väljas. Ja iga natukese aja tagant tehakse reklaamipause (mille ajal muideks mäng jääb ka pooleli) ja keegi ei saa aru, mida nende reklaamidega tahetakse öelda või mis toodet pakutakse. Naerame siin mõnusalt. Kurb on ka muidugi, sest 1 sekund reklaami maksab Super Bowli ajal umbes 1 miljonit dollarit. Võiks arvata, et sellise summa väljakäimise eest teed eriti tabava lühikese reklaami, mis paneb ka inimesed su toodet ostma. 

Kas mäletate, rääkisin ühes postituses palgist, mis Garthi tütar talle kinkis ja kuhu peaksid seened kasvama, mida saab süüa. Igatahes ühel palgil on neid juba hulgim, ehk varsti saab maitsta!

Samuti sain ühe naise pildile, kes illustreerib väga ilusasti seda, kuidas enamik autojuhte siin jalakäijaid üldse ei austa. Selleks hetkeks, kui kaamera tööle sain ja pildi tegin, oli fooris jalakäijatele tuli juba punaseks muutunud, aga ka rohelise tulga (või no ameerikas on valge tegelikult, mis lubab teed ületada) passis ta seal ees.

Ostsin endale lõpuks kaua otsitud telefoni silikoonist katte kutsuga (mhmh, tean jah, aga ei suutnud vastu panna).

Sai siis seekord selline palju pilte-vähe juttu postitus.

Streetview-staarid

Meie teisel või kolmandal USA-päeval septembri lõpus võttis Mike meid endaga kaasa ~50 km D.C.-st loodes asuvasse suburbi. Too hetk oli ta veel tööd otsimas ning sisustas oma aega peeglite ja tahvlite meisterdamisega ajades igapäevaselt ümbruskonnast selle tarbeks sobivat algmaterjali kokku. Olime pärast autosõitu parajasti endid sirutamas ja mõnusat sooja sügisilma (Eesti mõistes südasuveilma) nautimas, kui märkasime Google'i autot meist mööda sõitmas. Tekkis kohe elevus, et äkki jäime isegi peale ning tagasiteel kirjutasin telefoni selle koha aadressi üles, et hiljem järgi uurida. Aeg-ajalt on saanud kontrollida, aga siiani ei olnud see tänav veel kaardile jõudnud. Kuni tänaseni :)

Vasakul Mike majja sisenemas, paremal meie värskete Ameerika-avastajatena Google'i autole lehvitamas.

Alternatiivne selgitus sellele fotosüüdistusele on see, et tegelikult oleme kõigile pada ajanud ning väikese vihmavett mitte pidava laega toa üürimise ja jalgratastega sõitmise asemel omame siin ühes jõukas äärelinnas üüratut maja ning Ameerika elustiilile kohaselt kumbki otseloomulikult ka oma autot.