Enne minupoolseid Barbadose-ülestähendusi siin veel mõned väljavõtted kohalikust elust.
Sattusin ükspäev poes käies kahe müüjatüübi (kellest korra siia vist juba kirjutada on saanud) omavahelist juttu pealt kuulma. Suurem tüüp, kes alati suusamütsi kannab, oli vahepeal oma habeme maha ajanud ja nägi nüüd kõvasti noorem välja. Raadiost mängis muusika ja tüüp küsis oma noorema kolleegi käest, kes alati nokamütsi kannab: Do you know whose song this is?, mille peale teine tüüp eitavalt vastas. Edasine oli nagu otse kuskilt filmist pärit:
"It's Depeche Mode, man! It's Depeche Mode."
- "Aah.. (tegi suured silmad ja noogutas mõtlikult) I've heard of them.."
Kui Maiken selle perverdijutuga välja tuli ja naabruskonna kenasti ära kaardistas, siis hakkasin ise ka siinseid maju veidi teistsuguse pilguga vaatama ja krt, see meile kõige lähema pervo maja näeb ikka üsna judinaidtekitav välja, mingi kuur maja taga jne. Auto armatuurlaual mängukarud.. Silmitsesin kõrvalasuvaid maju ka veidi põhjalikumalt kui tavaliselt ja avastasin, et meil elab siin lisaks veel üks väga seebilembene naisterahvas :)
Oleks äkki sobiv paariline sellele ponilembelisele noormehele, kes oma nime ühele D.C. kõnniteeplaadile oli jäädvustanud:
Kui jutt juba hobuste peale läks, siis Charlie on täielikult meie toa üle võtnud (varem magas pool ajast ikka ülemisel korrusel poisi juures) ning allolev vaatepilt on minu jaoks üsna tavapäraseks muutunud, kui kella 7 ajal hommikul Maikenit äratama lähen. Täna oli tüüp veel eriti nahhaalselt mu padja endale pea alla vedanud.
skip to main
|
skip to sidebar


0 comments :
Post a Comment