Lucy [ljuuusi]

That's right, pühendan tervelt ühe paragrahvi naisele, kellega trennis käies tuttavaks sain. Miks? Selle pärast, et ta kehastab minu meelest ühte osa Ameerikast väga hästi. Nimelt seda ülisõbralike inimeste osa, kes ei lase sul eksinud näoga (või ka niisama uneleva näoga) ringi vaadata, vaid tõttavad kohe appi. Ja üllataval kombel pole see isegi privaatsust ja omaette nohisemist armastavate eestlaste jaoks üleliigne või pealetükkiv. Mulle meeldib, kuidas vahvad inimesed tulevad trennis, metroos või tänaval küsima, kuidas saavad aidata. Ma ei tea, kas näeme siis nii lammaste nägudega välja, aga niipea, kui metroos peatume ja arutame, millisele platvormile minna, siis ilmub keegi, kes kohe nõu annab (ja mitte metrootöötaja, oh ei). Oleme Margusega käinud paar korda Total Strength trennis, kus treenitakse käe-, selja-, kõhu- ja jalalihaseid. Charles (mitte meie koer vaid treener, kellel on juhuslikult sama nimi) on esimene instruktor, kes tundub, et on oma tunnistuse saanud mitte interneti teel vaid päriselt kuskil vastavas koolis. Kannab meie eest head hoolt. Teadis isegi Eesti pealinna ning ütles, et ta hea sõber on Lätist ja nad arutlevad tihti Baltimaade üle. Esimese tunni alguses tuli üks vanem Mehhikost pärit naisterahvas meile appi, ütles, mis atribuutikat (kangid, pink, hantlid, matt) vaja on ning tõi meile isegi kinnitusklambrid kangi jaoks. Eilses tunnis märkasin, et ta aitab kõiki uustulijaid (kandis endast 3x suuremat stepipinki ühele naisele), superarmas. Ja riietusruumis sain tuttavaks Lucyga. Ma ei tea, kui jubedasti siis inglise keelt räägin, aga ta kohe küsis, et kas kuuleb mingit aktsenti. Ta enda mees on Liibanonist ja tundus, et välismaalased meeldivad talle hirmsasti (olgem ausad, kõikidele USAkatele meeldivad). Andis oma visiitkaardi ja ütles, et kui on küsimusi või mida iganes vajan, siis võin julgelt helistada.

Sattusime vahelduseks ka õhtul D.C-sse, mõned udused pildid:

Chinatown metroo 

Saime täitsa üksi bussiga sõita

Ja ema saatis kommi!

Selle pildiga seoses tuli mulle meelde, et igal osariigil on siin omad seadused ja nt Marylandi ei saa alkoholi saata (kui tahad postiga veini kuskilt tellida). Küll aga saab D.C-sse, ehk siis Tony on endale töö juurde vahepeal veine tellinud, kuna ta töötab kesklinnas. Kasulik info. 

Nägime ühes aias sellist jänkut, tahtsime hirmsasti koju tuua (õnneks suutsime end siiski talitseda)

Vahepeal lendavad sõjaväe helikopterid üle Hyattsville'i ja jäävad lambist õhku ühele kohale, ei tea, kas ajavad jälle ohtlikke kurjategijaid taga vms

Charles oma parimas vormis neljapäeva hommikul (ootas ukse taga kannatlikult, kuni tuppa lastakse ja siis keeldus lahkumast)

Käisime nädalavahetusel Hyattsville'is ja Alexandrias (D.C kesklinnast tubli pooletunnise metroosõidu kaugusel) natuke ringi ning ma ei suutnud vastu panna ja tegin nunnudest majakestest pilti, suur üledoos järgneb:

Meie ukse koputi

Peale seda, kui leidsin peaaegu ideaalse quacamole, üritan nüüd küpsetada maailmakuulsaid Pastel de Nata'sid (Portugalis sõin pidevalt, niiiii maitsvad lihtsalt).

Ahjaa, meile lubatakse taaskord megasuurt talvetormi siia (20 cm und, okouu). Tegelikult nii palju lund on selle piirkonna kohta ikka katastroofiline, elu jääb mitmeks päevaks seisma. Lähen täna õhtul Rockville'i ühele loengule biomimikrist ning suht suure tõenäosusega jään tormi kätte (pean punase metrooliiniga minema, mis on nagunii alati rivist väljas, igast asju juhtub seal). Ma hetkel veel ei muretse, sest see ilmateade on nagu on siin...

Ja kõige suurem uudis on see, et.....PARAMPARAAA.......

ostsime lennukipiletid DISNEYLANDI mai lõpuks. Muidugi käime Miamis ja Key Westis ka ära.

Teeme autotripi Key Westi üle sellise silla