DISNILÄND: Natuke maapähklivõist ja vahtrasiirupist

Oleme siin kindlaks teinud, et sealpool lompi räägitavad lood ameeriklastest, kes palavalt armastavad maapähklivõid, pole mingi linnalegend. Poest võib seda leida igas suuruses ning süüakse seda kõikide mõeldavate (ja mõeldamatute) kombinatsioonidega. Näiteks kougitakse maapähklivõid purgist välja šokolaaditahvliga. Oleme ka ise seda korra proovinud, küll natuke peenemas variandis, et pisikesed šokolaaditükid olid kaetud maapähklivõiga. Polnud päris meie maitse, aga ära võis proovida. Mis on aga üllatuslikult maitsvaks osutunud, on vahtrasiirup. Ei kujuta enam laupäevahommikuseid pannkooke ette ilma selleta.

Eile õhtul poest koju tulles saime ainukordse elamuse osalisteks. Nimelt kulgesime rahulikult ratastega, kui Margus korraga mu tähelepanu taevasse juhtis (no umbes end samamoodi väljendades, kui ma Barbadosel üritasin AHV!! karjuda). Igatahes suutsin piisavalt kiiresti reageerida ja nägin langevat tulekera, millel oli jutt taga (samamoodi, kui lõket tehes sädemeid tõuseb, aga neid oli hästi-hästi palju). Esimene mõte oli, et äkki mõni lennuk kukub alla, aga see asi kustus enne maapinnale jõudmist (ja suurt plahvatust ka ei kuulnud), samas tundus nii lähedal olevat. Hommikul selgus, et tegemist oli meteoriidiga (inglise keeles fireball, mis pidi olema suurem, kui tavaline meteoriit), kõik uudised pasundasid sellest. Mainiti veel, et see on selline sündmus, mida tegelikult inimesed üsna harva näevad ja on juba väga haruldane, kui oled kord seda enda elus näinud. Selle koha peale saame siis väikese linnukese kirja panna.

Praegu on käimas keskkonnateemaliste filmide festival D.C-s ja oleme ka jõudnud kolme filmi vaatama. Esimene oli Kanada saatkonnas (tundsime end nagu kodus, sest Tony arvates oleme ju väga kanadapärased). Pidime turvaväravatest läbi minema, nii et jumal tänatud, et oma uued pipragaasid koju olime mõistnud jätta. Neil oli seal päris kinosaal ja puha, väga mõnus oli vaadata. Film oli kadunud jõgedest, mis on linnade alla peidetud

(kui tööstusrevolutsioon hakkas, muutusid jõed nii saastatuks, et need pidi ümber juhtima või suurte betoonist sängide sisse matma, et haigused levima ei hakkaks). Kahes linnas on üritatud need jõed maa-alt uuesti välja tuua, et linna elavdada ja muuta meeldivamaks. Seoulis tehti massiivne projekt, kus ikka väga mitme realine suur kiirtee tõmmati maha, et jõge selle all uuesti avada. Muidugi selgus, et jõgi oli nireks muutunud nende aastakümnetega. Sellest aga ei lasknud keegi end häirida ning niresse hakati vett pumpama lähedalasuvast jõest. Nüüd on keset linna ilus park, kus vesi voolab mühinal. Projekti idee oli hea, aga tekitab minus küsimusi ja äratab kahtlust, kas ikka tasub end ära, kui peab nii kunstlikult hakkama tekitama seda keskkonda ning kui palju energiat selle päevast-päeva meeletu hulga vee pumpamise peale kulub.

Kanada saatkond D.C-s

Teine film, mida käisime Austria saatkonnas vaatamas, oli jõest nimega Inn, mis voolab Euroopas läbi Šveitsi, Saksamaa ja Austria. Saatkond paiknes kuskil linnast väljas peaaegu metsa sees ja imelikul kombel koos Araabia Ühendemiraatide, Pakistani, Hiina, Iisraeli Nigeeria, Egiptuse ja Slovakkia saatkondadega. Alguses mõtlesime, et oleme valele filmile sattunud, sest ilusad maastikukaadrid olid küll, aga miskipärast näidati väga palju kaadreid ka loomade suguelust. Lõpuks saime aru, et ju siis see on väike kõrvalteema, mida filmitegijale meeldis arendada, aga mis meie arvates oli täiesti ebavajalik (pidin mõne koha peal silmad kinni panema nagu õudusfilmis). Muideks (fun fact of the day), kas te teadsite, et on olemas selline lind, kes lendab vee all?! Nimeks on vesipapp (dipper) ja ta otsib toitu vee alt ning kuna tal pole selliseid jalgu nagu pardil, peab ta tiibu vehkima ja nende abil veel all navigeerima (nagu pingviinidki). See film tekitas kohe isu minna Euroopa peale trippima ja kõiki neid jube ilusaid kohti avastada.

Austria saatkond

Kolmas film oli ühest arhitektuurifirmast - Diller Scofidio + Renfro. Teadsin, et nad tegid High Line'i koos James Corneri ja veel mitme muu firmaga, aga muud ei olnud midagi kuulnud. Tuli välja, et täitsa vahvad tegelased, eriti meeldis mulle nende 2002. aastal Šveitsis toimunud Expo jaoks tehtud projekt - Blur Building. Tehti maja, mis oli kogu aeg udu sees ja pidi mõjuma nagu kõnniks pilve sisse.

Veetsime täna päris mitu tundi koertepargis. Ilm oli megailus ja kuna olime Tonyle maininud, kuidas käime väikeste pervertide kombel D.C-s koerapargis üle aia kutsusid kiikamas, pakkus ta, et võiksime siis kohe avalikult parki minna, aga koos Charliega, et keegi meid imelikult ei vaataks. Alguses oli park tühi ja olime juba alla andmas, aga siis hakkas koeri tulema ja lõpuks oli täitsa tore punt koos. Inimestega oli ka huvitav rääkida ning üks mees, kelle aktsendi kohta me mõlemad Margusega võisime vanduda, et ta on Iirimaalt pärit, oli hoopiski Belgiast.