Sunday, August 26, 2012

It's the final countdown

Algav nädal otsustab nüüd kõik, nii et pöidlad pihku! Ehk siis meil on kurjade (loodetavasti mitte) onude-tädidega viisaintervjuud teisipäeval ja neljapäeval. Ma lähen esimesena praadimisele, seejärel Margus. Olen kuulnud hirmujutte, kuidas nad eeldavad, et kõik, kes vestlusele lähevad, on võimalikud immigrandid ja kui just pole palju pappi pangaarvel, mõisa, muud vara ja kari lähedasi sugulasi  Eestis ootamas, siis väga kergelt ikka üle piiri ei lasta. Sest jänkimaa on ikka tõotatud koht ju, kuhu kõik üritavad minna oma õnne otsima.

Stiilinäide pöidlahoidmisest (jah, ka näoilme aitab kaasa!)

Mõtlesin, et võiks natuke asjalikku juttu ka kirjutada siia, mine tea, äkki kellelgi kunagi vaja sama kadalipp läbi teha. Samas, me pole hetkel veel väga asjalikud olnud. 

Täitsin esimest korda elu sees viisaavaldust, võttis umbes 3,5 - 4 tundi ja sai nii naerda kui ka nutta (peaaegu). Pidin isegi politsei- ja piirivalveametisse helistama, et teada saada ühe küsimuse vastust. Muuhulgas oli ka 5 lehekülge küsimusi kavatsuste kohta, et räägiksin ausalt ära, kas ikka gonorröa on ja neidusid lähen kupeldama. Täitsa vahva. Oleksin hirmsasti tahtnud O kategooria viisat taotleda, aga seekord ei vedanud välja...


1 comments :

enely said...

Hahaha, ameeriklased ikka omaette liik:D

Post a Comment