Soojale maale!

Üritasin ükspäev tööl välja mõelda, kuidas joonestada keerdtreppi ning otseloomulikult guugeldasin seda (sest Google aitab alati). Sain paljude treppide seast tulemuseks ka ühe ilusa lumivalge keerdtrepi, mis viis helesinise veeni. Muidugi köitis see mu pilku ja uurisin järgi, kus pilt tehtud on. Kodus olime just Margusega arutanud oma puhkuseplaane talveks (Miami oli  teemaks) ning peale selle pildi leidmist viskasin talle nalja, et äkki see on märk, et peaksime sinna minema hoopis. Mõeldud, tehtud. Nüüd on meil rõõmsalt 2 edasi-tagasi piletit Barbadosele 28. detsembriks. Jõulud oleme USA-s ning uue aasta võtame vastu Kariibimere lainetes supeldes ja rummkoolat juues. Kavatseme päris-päris puhkuse sellest teha, kõik töö- ja argipäevamõtted jätame maha ning naudime lihtsalt seal olemist ja puhkame! Kujutan umbes midagi sellist ette, et võtame head raamatud kaasa, lebame rannaliival, tuul sasib me juukseid, loeme natuke, ujume helesinises vees, kimame vespaga mööda saart ringi ning õhtul kolame mööda rannabaare. Kokku on 12 päeva, aga osa sellest läheb reisimise peale ka (otsisime kõige odavamaid pileteid, need teadagi on ümberistumistega ja peab päris mitmeid tunde lennujaamades passima). 

Piletite ostmine pole siinmaal aga välismaalase jaoks üldsegi kerge ülesanne (muideks, meid on juba kaks korda siin "diskrimineeritud"). Mainisin, et ostsime eelmine nädal ära, aga pileteid e-maili peale ei saadetud. Täna tuli kiri, et minu Eesti krediitkaart siin ei tööta ja peaksime lennufirmasse helistama. Tegime seda ning öeldi, et peame lennujaama kohale minema, kui tahame pileteid ja lisaks 35 dollarit (näkku) maksma seal piletite väljaostmise eest. Head röövlid ikka. Poodides töötab mu kaart siin korralikult ja nüüd suur lennufirma ei aktsepteeri seda. Loovutasime siis raske südamega oma pühapäeva ning sõitsime Reagani lennujaama (kohalikud kutsuvad seda muideks National Airportiks, sest nad ei taha Reaganile au anda). Õnneks on metrooga sinna kerge saada, kuigi aega võtab korralikult (kokku läks umbes 3 tundi).

Lennujaamas teenindas meid üks vanem mustanahaline naine, kes ilmselt oli alles tööle võetud või lihtsalt ei tundnud arvutisüsteemi. Mu meelest täiesti okei, tore, kui vanemaid inimesi tahetakse ka aktiivsena hoida ja antakse neile võimalus töötada, aga samas tema suhtumine polnud okei (see on vist üks esimesi kordi siin, kui keegi tõsiselt närvi ajas oma ebakompetentsusega). Sõbralik võiks ikka olla, mitte kohe kaitsepositsioonile asuda. Põhimõtteliselt lasi mu kaart seal ühe pileti eest maksta, teise eest mitte. Nii oligi, et mul oli pilet, Margusel mitte. Ja esialgu väitis see proua, et teise pileti reserveeringut ei hoita. Lõpuks peale pikka telefonikõnet siiski selgus, et kõik on ok ja kui homme tagasi läheme, saame teise pileti ka välja osta. Sõitsime kohe koju, et uurida, mis värk pangaga on ja miks ta ei lase mul tehinguid teha. Selgus, et Swedbank oli mu kaardi ära blokeerinud, kuna nende jaoks tundus kahtlane, et keegi üritab Ameerikas nii suuri summasid mu kaardiga maksta :D Helistasin panka ning sattusin ühe megasõbraliku neiu otsa, kes ajas kohe asjad korda (tegi kaardi lahti ning kirjutas märke juurde, et viibin ise välismaal). Väga positiivne kogemus. Mul on siinse teenindava personali suhtes tekkinud natuke tõrksus, sest tundub, et nad ei tea mitte midagi, ei oska ühelegi küsimusele vastata, peavad kogu aeg kellelegi kõrgemal asuvale helistama jne. 

Kindluse mõttes võttis Margus siis ülejääänud raha välja ja trippis tagasi lennujaama (ma olin eriti väsinud ja jäin koju). Lõpp hea, kõik hea, piletid on olemas ja meel mõnus!

Esimene "diskrimineerimine" toimus eile lõunasöögi ajal ühes restoranis. Käisime Arlingtoni kalmistul (sinna on näiteks J.F.K maetud ja Pierre L'Enfant) turistitamas ühe leedu tüdrukuga, kes ka siin BAFF'iga on ning peale seda läksime sööma. Tahtsime mõnusad siidrid toidu kõrvale võtta, kuid teenindajaneiu ütles, et välismaalased peavad enda passe näitama (Ameeriklased ainult ID-d), et tõestada, et oleme üle 21. a. vana. Siiamaani on meie ID-kaartidest igal pool piisanud. Jah, me veedame mõnusa päeva õues ja veame oma passe igal pool kaasas, sest kui need peaksid ära kaduma, siis pole mingit muret ju USA-s olles uus pass teha, endale viisa sisse saada ja I-94 kaart ka! Easy-peasy. Söök polnud ka seal kohas kuigi hea (Caesari salat koosnes näiteks salatist, kastmenirest ja megaõhukestest leivakoorikutest ning natuke oli juustu ka näpuostaga peale pandud). Proovisime sellist asja nagu kana vahvli ja meesiirupiga ka. See oli isegi päris hea, omamoodi. Täna proovisin vahtrasiirupit. Tegin kodus pannkooke samal ajal, kui Margus ajaga võidu jooksis, et enne sulgemist lennukipilet ära osta ning Tony pakkus mulle vahtrasiirupit maitsmiseks. Olin vist kunagi saanud maisisiirupit vahtrasiirupi pähe, igatahes arvasin, et see on jube magus, tegelikult oli aga väga mahe ja hea. 

Arlington

Vaade Arlingtonilt D.C-le

Meie metroopeatus - Prince George's Plaza

Jõudsime poodides ka käia vahepeal - Marguse uus lemmikmüts!

Leidsime kodupoest tuttava õlu

Jõuluhullus on juba pihta hakanud

Ja isegi meile läks natuke jõulutuhinat hinge