Kohvipaus

OK, kuna me kumbki kohvi ei joo, siis nimetagem asju õigete nimedega. Rummipaus. Nimelt on mul au teatada, et oleme rõõmsalt ja puna-pruunilt Barbadoselt (rummipausilt) tagasi. Vabandame, et blogipidamisse on nii pikk paus tekkinud, katsume seda viga parandada :)

Kõikide suureks kurvastuseks me kohe paradiisisissekannet ei tee, sest lihtsalt pole võimalik seda veel sõnadesse panna. Mul jäi aga enne reisile minekut üks postitus draftina laokile ja kavatsen selle nüüd avaldada: 

Ükspäev saadeti tööl huvitav kiri, kõrvalkontori omanik kutsus kõiki jõululõunale nende ruumidesse, kuid minu e-maili tal polnud, palus teistel edasi öelda. See tekitas suurt segadust, sest mu nimi oli kirjutatud väga huvitaval viisil, mida keegi polegi veel pakkunud - Macon. Ethan alguses mõtles, et Lisa oli ta poega mõelnud (Mason), kuid ei saanud aru, miks teda kutsuti sööma ja et nii väikesel poisil pole ju veel oma meiliaadressi. Meil läks tükk aega enne, kui saime aru, et jutt käib minust. Nüüd on mul siis tore kollektsioon nime erinevatest variantidest: Maikel, Meigan, Macon, Maikeu Vabdja ja Maiken Vardsja.

Leidsin enne jõule maailma kõige ägedama (taaskord, eks!) pakkepaberi. Ölge, et ei ole armas.

Käisime reedel (21.dets) üle pika aja taas õues, oleme siin pigem kodusteks napsutajateks muutunud, kuna kõik on nii kallis baarides. Sean Couchsurfist kirjutas meile, kas tahame kokku saada lõpuks (kui kolisime USA-sse oli tema samuti nõus meile öömaja pakkuma, aga leidsime enne juba kodu ja ei peatunudki tema juures). Igatahes läksime Busboys and Poetsi nimelisse kohta, mis on Hyattsville'i pea ainuke pop ja noortepärane koht. Sõin superhead pesto lasanjet, küündis täiesti vana hea Tartu La Dolce Vita tasemeni (no see on üks mu lemmikumaid restorane Eestis). Mojitot proovisin ka, naljaka mango rummiga sai seda tellida, aga päris hea oli. Seanil tuli veel üks sõbranna sinna, kellel oli saksa couchsurfijast tüdruk kaasas. Ta nimi oli Alice. Mõtlesin, kui tuus see nimi on, sest enda tutvustamisel saad öelda, et Alice nagu Imedemaalt :)

Igatahes väga lõbus õhtu oli, saime vahelduseks endavanustega ka jutustada. Laupäeval võtsime imedemaa tüdruku kaasa ja läksime kolmekesi D.C-t avastama. Tegime esimest korda ehtsat turistikat. Alice tahtis vana postkontori torni minna ja kuna me polnud ka D.C-t kuskilt kõrgelt näinud, läksime kaasa. Muidugi oli see riigihoone ning turvamehed tervitasid meid metallidetektoriga. Üks oli selline pontsakas ja rõõmus, kuid teine oli ülbe ja pikk pritiboi. Pidime oma asjad kandiku peale panema ja ise väravatest läbi kõndima. Marguse asjade hulgast leiti pipragaas kohe üles, ma olin enda oma veits kinnaste alla pannud, kuna polnud kindel, kuidas sellesse suhtutakse. Me isegi ei mõelnud ausalt öeldes selle peale. Igatahes Marguse oma võeti kohe ära ja kui ta ütles, et läheb siis välja, kui sellega sisse ei saa, siis öeldi, et võite minna, aga tagasi enam pipragaasi ei saa. Margus küsis selle peale "what?" ja ülbe tüüp kärkis kohe, et "you don't say what to me but excuse me!". Hea, et sir veel lõppu ei käskinud öelda. Õnneks Margus seda ei kuulnud, sest muidu oleks ta ilmselt midagi vastu öelnud ja arvestades kui ülbe see turvamees oli, oleksime käeraudades põrandal lõpetanud. 

Minu gaasi leidsid nad ka üles, enne kui suutsin selle tagasi krahmata, nii et oleme nüüd mõlemad ilma. Igatahes väga tobe reegel, sest ilmselgelt me ei lähe postkontorit pipragaasidega vallutama (milleks?). Pealegi, kui inimesed võivad siin vabalt relvi kanda enesekaitseks, siis miks me ei või pipragaasi kaasas kanda.  Kui teame, et jääme pimeda tulekuni linna peale, siis ei jäta me ju gaasi koju, seal ta ei aita meid kuidagi. See asi ajas meid veits närvi küll, eriti kui ülbe see neeger oli. Pärast Tony kodus läks omakorda väga vihaseks ja ütles meile, et järgmine kord, kui midagi sellist kuskil juhtub, siis peame rahulikult küsima selle inimese nime ja märgi numbrit ning ta peab meile need andma.  Pärast saame siis kaebuse esitada, sest selline käitumine on lubamatu. Pm hirmutas vaeseid turiste, sest teadis, et meil pole seadustest õrna aimugi. Aga mulle on varem ka tundunud, et siin ei tasu turvapersonaliga väga vaidlema minna, sest nad arvavad, et kuna on riigiteenistujad, siis on seadustest kõrgemal, aga tegelikult ei ole.

Ülejäänud päev möödus vahvalt, käisime Kongressi raamatukogus, nägime suurt lugemissaali, mis oli nii ilus! Pilti kahjuks ei võinud teha, aga ma internetist leidsin mõned.

Kapitooliumi nägime ka lähedalt ära, ma ei tea, kas sinna sisse saab, aga katsume mõnipäev minna.

Terve linn valmistub Obama ametisse nimetamiseks 21. jaanuaril, juba on paraadi jaoks tänavatel tribüünid püsti. Me lähme ka kindlasti vaatama. Nüüd on vaja veel kuskilt uued pipragaasid saada, kuid see ei tohiks vist väga keeruline olla, kui juba relvi vabalt müüakse. See relvateema on siin ikka omaette ooper. Isegi peale seda kohutavat algkoolitulistamist ei leia inimesed, et asi oleks relvaseaduses. Ma ei tea, mis juhtuma peaks, et neile kohale jõuaks asja tõsidus. See on aga hoopis teine jutt, kirjutan kunagi pikemalt (lugesin ühte huvitavat artiklit USA ja Jaapani võrdlusest).

Nii, tagasi tänapäeva ja rõõsamate teemade juurde, võin siiski mõned tiiserid reisust visata: Margus saab vähemalt juulini siia jääda (kuidas, seda räägime hiljem :D), ilutulestik Kariibi mere ääres, roller, ebastabiilne majaomanik, mount Gay, mees megapika väikese sõrme küünega, AHV!, fireflies... 

Tiiserpilt ka ühest rannast, kus lustisime

Ahjaa, head seda aastat ka! Enam uut vist ei tohi soovida. Kõrget lendu, inspiratsiooni ning teotahet!