Obama brings the sexy back

No mina ei tea, mis laiskus meid tabanud on, aga kohe kuidagi pole jõudnud siia kirjutada viimasel ajal. Peale mõnusat puhkusereisi olen tagasi korralikul töökütte lainel. Polegi vist varem seda maininud (ei mäleta vähemalt), aga päev otsa teises keeles rääkimine ja igast asjade välja nuputamine (näiteks, kuidas Rhinos modelleerida, mis on tegelikult väga põnev!), võtab päeva lõpuks päris läbi. Tulen koju ning tahan ainult süüa, paar episoodi vaadata mõnest telesarjast (või Bondi filme, need on meie uus eesmärk - kõik ära vaadata!) ning siis magama minna, et hommikul taas alustada. 

Olen see jube inimene, kes muutub HIRMUS torisevaks, kui korralikult magada ei saa ja hommikuinimene pole ma kunagi olnud. Üle aastate on uni järjest tähtsamaks muutunud, eriti, kui seda ei saa piisavalt (issand, tegelikult võiks Margus seda juttu siin rääkida, sest tema sai ju vanemaks, mitte mina :D). Kõlab päris jubedalt, eks. Vahepeal mõtlen, kas see ongi siis nüüd päris elu, et töö-töö ja ainult töö, nädala sees ei jõua midagi teha. Õnneks mulle vähemalt pakub pinget ja meeldib see, mida teen. Võib-olla on asi ka selles, et ainuke kord, kui olen siiakolimisest saati korralikult välja magada saanud, on Barbadosel. Need 9 ööd magasin nagu karu talveunes, ei kuulnud mitte midagi, und ka ei näinud, lihtsalt hõljusin magusas sügavas unes ja hommikul oli super tunne.

Põhjuseks number üks, miks kodus magada ei saa, on see kuramuse küttesüsteem. Iga toa seinas on avaus, kust tuleb külma/sooja õhku (vastavalt sellele, mis režiimile juhtpaneel on seatud) ning see teeb jubedat häält, kui töötab. Mitte just üleliia jubedat, aga piisavalt, et öösel segaks. Ameeriklased on ise sellega üles kasvanud ning ei pane tähelegi, ma aga ärkan üles, kui see end pidevalt öösel sisse-välja lülitab. Üritasime vahepeal seda ööseks päris välja võtta, aga siis oli hommikuks nii külm, et voodist oli pea võimatu välja saada (no kuskil 14-15 kraadi). 

Meie toa õhuavaus - kauss veega on õhuniiskuse suurendamiseks (hommikuti on ninad pidevalt kinni tänu kuivale õhule)

Põhjuseks number kaks on rongid ja tuletõrjeautod. Elame raudtee lähedal ning "toredad" rongijuhid sõidavad siit öösiti mööda (nii 3-4 ajal) ning lasevad signaali nii, kuis jaksavad. Kujutan ette, kuidas nad ise kahjurõõmsalt samal ajal käsi kokku hõõruvad ja mõtlevad, et kui nemad ei saa magada, siis ei peaks ka keegi teine saama seda teha. Lisaks on meist 2 maja edasi päästekeskus, kust pidevalt autod megavaljude signaalidega välja sõidavad (ööpäevaringselt). Riverdale on jube väike koht, aga mina ei tea, kuidas siin nii palju põlenguid on kogu aeg. Võrreldes kodude arvu ja väljakutseid, ei peaks siin enam midagi püsti olema.

Leidsin vist siiski ajutise lahenduse, kasutan kõrvatroppe. Kahjuks on need veitsuke suured ning täna öösel poppis üks välja (lendas nagu šampakork pudelilt), nii et pidin mööda tuba öösel taga otsima seda (loomulikult ajasin ka Marguse selleks tähtsaks toiminguks üles). Nüüd on ainult silmaklapid puudu, et tunneksin end nagu kuri inglise vanaproua (miskipärast on filmidest jäänud mulje, et siuksed lokirullid peas krõõdad kasutavad seda atribuutikat). Loodame, et asi siiski nii kaugele ei lähe ja saan oma öörahu tagasi. Pluss on vanadus mu seljale mõjuma hakanud ja imeväike madrats, kus peal magame, ei tee just head. Kui veedan üle 6 tunni seal, siis on seljavalu ülejäänud päevaks garanteeritud.

Samas on ikkagi kõik iseenda kätte võtmise asi ja võib-olla tuleb kogu see jõuetus sellest ka, et keha ja vaim pole tasakaalus. Vaim saab kõvasti juurde, aga keha ei saa ja selle pärast hakkame nüüd trennis ka korralikult käima (vähemalt praeguse seisuga :D), jee! Nii et rohkem tegusid ja vähem kaeblemist!

Marguse sünnipäeva tähistasime rahulikult, olin endale Yes! orgaanilise toidupoe kliendikaardile punkte kogunud ja jõudsin just selle piirini, et saime valida ühe 15-dollarilise veini tasuta. Otsustasime itaalia Prosecco kasuks, mille täpsemat nimetust ei mäleta, aga väga stiilne pudel oli ning maitses ülihästi! Tegime Caesari salatit ning vaatasime Bondi kolmandat filmi. Märtsis, kui Pablo Franciscot läheme vaatama, siis saame veel tagantjärgi baaris ka tähistada.

Peolaualt ei puudunud muidugi ka M&M

Muideks, üks reede käisime Tonyga siin kohalikus baaris (S&J's) õlut joomas. Koht oli ehtne näide Ameerika spordibaarist ja kirevast seltskonnast, siuke white trash või nii (kuigi ei ole vist ilus sedaviisi öelda). Baaridaam röökis kähiseva häälega roppusi ühele mehele ning siis viskasid nad õlleklaasi aluseid üksteise poole. Alguses ehmatasime ära, et ongi päris tüli majas, aga tuli välja, et nii nad seal käituvadki. Õhtu oli täitsa vahva, oligi meelest läinud, kui tore on baarides käia :D

Üks õhtu istus Margus meie toas ning kirjutas riime (vist), mina istusin suures toas diivani peal ning kirjutasin blogi (vist), Tony ja Alessio sõid köögis laua taga vaikselt õhtusööki (kindlasti) ning Charlie lamas nende jalgade juures oodates mõne toiduraasukese kukkumist (kohe väga kindlasti). Korraga saabus Tonyle eriti terav sõnum, et me ei lase oma alumisel naabril Cynthial magada, ning et ta vajab oma 8-tunnist und ja kas me võiksime oma graafiku talle saata, millal vait jääme, et ta teaks, millal magada saaks. Ma tõesti ei tea, mis rahu ta siis magamiseks vajab, sest terve maja oli ikka väga vaikne. Polnud toolidega kolistamist, ringi jooksmist vms, me ei saa ju lihtsalt ringi hõljuda nagu väiksed haldjakesed. Peaks mainima seda ka, et kell oli maksimaalselt 10 õhtul.

Haldjatega seoses tuli mulle meelde üks lõbus lõik Mike Birbiglia (üks USA stand-up koomik) "Sleepwalk with me" raamatust, mida just lugesin (see oli kahjuks ka umbes pea ainuke supernaljakas lõik, mis seal oli :D).

Ja taaskord ei tulnud mul eestikeelne sõna meelde, nii et kui Margus poleks mind hädast välja aidanud, siis oleks ma koomiku asemel komeedikust siin kirjutanud.

Esmaspäeval (ups, nüüdseks juba eelmisel esmaspäeval, sest kohe on see esmaspäev) oli tähtis päev, kui Obama ametisse vannutati. Küsisin töölt vaba päeva ning sättisime Margusega end hommikul rõõmsasti teele. Tony hoiatas meid, et peame vähemalt kell 8.30 juba metroos olema, sest meeletud massid liiguvad, kuid kuna Margus pidi tööd tegema, saime alles 10 ajal kodust liikuma. Õigesti tegime ka, sest selleks ajaks olid hordid juba linna ära voolanud ja meie metroosõit oli lausa lust, saime istuma ja puha, ummikutest ja sajast asjast veel, mille eest meid hoiatati, polnud juttugi. Linn oli täiesti tühjaks voolanud, sõjavägi oli tänavad liikluseks sulgenud Valgest Majast kuni Kapitooliumini. Alles Mall'i läheduses hakkasime rohkem inimesi nägema ning liikusime nendega kaasa. Lihtrahvale oli ürituse vaatamiseks avatud Washingtoni monumendi ümbrus, kus oli ka suur ekraan püsti. Kapitooliumile lähedale pääses ainult piletitega (vähemalt nii saime meie aru). Suhteliselt alguses sai selgeks, et tehnikamehed pole oma ülesannete kõrgusel ning pilt ja heli hakkisid nagu oleks Obama asemel Stephen Hawking kõnet pidanud. Nendel hetkedel, mida kuulsime, tundus kõne väga südantliigutav ja oli näha, et inimesed, kes sinna olid kogunenud, on tulihingelised Obama pooldajad (erinevatel hinnangutel oli umbes 800 000 inimest seal). Huvitav kogemus oli igatahes, eriti kui rahvas hakkas BÖÖÖÖ karjuma neile tehnikameestele. Tegime kaks videot ka, esimeses (klikka sinna peale) "laulab" koor ning teises kõneleb Obama isiklikult. Minu kõkutamist on ka natuke peale jäänud ja lõbusaid kommentaare inimestelt.

Suured teed olid autodest tühjad õhtul enne suursündmust

Ka asjakohaseid lillebukette oli võimalik poest oma lähedastele hankida

Prügikastid olid suletud

Sõjavägi blokeeris tänavaid

Kohe näha, kui suured kohvisõbrad ameeriklased on

Hull afro meie ees

Pilti ei ole

Pilt on (korraks)

Ohjaa, leidsin endale lemmiksõrmuse!

Ja suutsin kohvitopsi jala otsa astuda

Käisime laupäeval "perekondlikul" jalutuskäigul Charliega. Perekondlikul siis selle pärast, et olime meie Margusega, kuid ka Alessio, Tony ja Alessio sõber McClaud. Viskasime palli jõe ääres ja nautisime värsket õhku. Tony on muidugi päris ohtlik, kui koerale palli viskab. Siin on mingi spetsiaalne "kulp" kutsale palliviskamise jaoks, et jumala eest ise ei peaks kummardama ja seda tatist palli haarama ning oma jõudu kasutama, et palli õhku visata. Kahjuks ei oska Tony sellega väga sihtida, ehk siis ühe korra viskas ta täie jõuga palli Alessiole selga. Ma usun, et hing oli poisil küll kinni tükk aega (lebas seal maas, kuni Tony irvitas ja lõpuks appi läks). Samuti õnnestus tüübil tänu oma viletsale sihtimisoskusele pall jõkke visata. Charlie, vapper koer nagu ta on (või lihtsalt koer nagu ta on), tormas loomulikult järgi. Jää murdus ta all ja kukkus jõkke, aga sai palli kätte ja jooksis välja tagasi. Õnneks polnud vesi väga sügav ka, ujuma ta ei pidanud (kõhu alla ulatus vesi). Viisime siis koera kiiresti koju (teepeal üritas ta miskipärast meeleheitlikult lund süüa) ning panime ta pessu. Tony muidugi alguses ei tahtnud väga, sest ta on vist pigem sellise kasvatusega mees, et kõik, mis ei tapa, teeb tugevamaks ja pole vaja iga asja pärast endast välja minna. Mis mulle väga meeldib muidugi, aga samas Charliet oli vaja nagunii pesta ja tahtsime, et ta sooja saaks ning pesime Margusega ta ära meie vannitoas. Margus pidi teda muidugi vedama vannituppa, mis nii suure koera puhul pole just  kõige kergem, aga duši all oli ta juba kuulekas ja istus niisama õnnetult seal. Pärast sai ta palju mõnusat toitu - tomati- ja suvikõrvitsa pastat, brokolit ning šokolaadikooki imepisikese tükikese. Loodame, et ta nüüd end ära ei külmetanud.

Muul ajal oleme siin niisama kutsuga jalutamas käinud, ükspäev tegime lausa pea 10km ringi järveni ja tagasi, peale mida oli koer audis terve nädalavahetuse (ei uskunud, et kõndimine võib tal jalalihased nii läbi võtta).  Ning esimene lumi tuli ka maha! Muidugi sulas see paari päevaga ära, aga me olime sama rõõmsad ja erutatud kui Charlie!

Samuti mõtlesin, et kuna räägin oma töökaaslastest päris palju, siis panen ühe pildi jõulupeost ka üles, siis saate näo ja nime kokku panna ja võib-olla on natuke huvitavam lugeda.

Vasakult: Ethani tütar, kelle nime ma ei mäleta, Ethani naine Jen, Ethan, ta haldjakõrvadega beebitütar, Garth ning Steve. Mind ja Margust loodetavasti suudate tuvastada pildilt

Meie enne jõulupidu

Garthile kinkisid ta tütred jõuludeks väga huvitava puupalgi, kust hakkavad erinevad seeneliigid (söödavad, muideks!) välja kasvama ja kuni kolm aastat järjest. Peab ainult vees leotama paar päeva ja siis kilekoti sees hoidma. See on nüüd meil kontoris jälgimise all ja varsti loodame juba esimesi seeni saada.

Siit peaksid Shitaaki seened välja tulema 

Ja kuna mulle Obama väga meeldib, tundub selline lähenetav ja soe inimene olevat, siis panen selle video siia, mis mulle palju nalja pakkus: Obama brings the sexy back