Philly

Kolmapäeval sõidan Philadelphiasse BAFF praktikantide kokkusaamisele. Kõik inimesed, kes Lätist, Leedust ja Eestist praegu selle programmi kaudu siin USA-s on, saavad viieks päevaks kokku, et kogemusi vahetada, erinevaid edulugusid kuulata, pidutseda ning Philadelphia linna ja traditsioone tundma õppida. Kokku on meid ligi 40 inimest. Igal aastal on selle 'rikastusreisi' asukoht erinev, minu aastale langes linn, mida tean eelkõige Rocky filmist (Rocky Balboa jooksis trenni tehes mööda Philadelphia Kunstimuuseumi treppe üles). Kes ei ole näinud või ei mäleta, saab järgi uurida, millest räägin, siit. Pean tõdema, et esialgu polnud ma väga vaimustuses Philadelphiasse minekust, sest see on D.C-le USA mõistes lähedal, lootsin pigem, et saame läänerannikule minna, sest kõik reisikulud, ööbimine ja õhtusöögid makstakse kinni (oleks olnud kasulikum kuskile kaugemale minna, kuhu mul endal nagunii poleks raha olnud, et sõita).

Philadelphia asub D.C ja NY vahel, umbes 230 km D.C-st

Nüüd aga olen täitsa rahu teinud selle mõttega, et Philly'sse läheme. Uurisin natuke meie targast USA raamatust ka üldiselt Pennsylvania (osariik, kus Philadelphia asub) kohta ning avastasin, et seal on sündinud Andy Warhol, Grace Kelly ja Bill Cosby - päris rikkalik saak. 

Eelmise nädala kolmapäeval saadeti kõigile kava ka, et mida tegema hakkame selle reisi jooksul (tuletab klassiekskursioone meelde). Näiteks tuleb neljapäeval minu juhendaja Garth ekskursiooni tegema MS&R disainitud ehitistesse (Urban Outfittersi linnakusse ja Drexeli ülikooli). Jah, Drexeli ülikool on seesama, kes MS&R-i kohtusse kaebas. Üldse on neil väga naljakas poliitika, sest tegelikult on valmis ehitatud maja jube hea ja saab kiita arhitektuurikriitikute poolt ning nende ülikooli on sisseastujate avalduste arv kasvanud ligi 200% tänu sellele, aga kohtusse tahavad nad ikka raha pärast kaevata firmat, kes kõik selle üldse võimalikuks tegi.

Veel on kavas Titanicu muuseumi külastus (naerge-naerge, aga minu meelest on päris vahva, sest see oli ikkagi maailmakuulus laev ja väljapanekul on originaalasjad, mis ära päästeti), aardejaht vanalinnas, keeglimäng (ma pole kuskil 10? aastat mänginud, loodan, et ennast sinna rajale pikali ei viska või kedagi teist ei vigasta) ning toidutuur kesklinnas, kus saame Philly kõige iseloomulikumaid toite proovida (juustukarbonaadi, pehme kringel, kõva kringel šokolaadis jne). Palju vaba aega on ka, et omal valikul muuseume ja muid kohti külastada ning mis mulle kõige rohkem meeldib, on see, et hotellis on ka bassein, kus külalised võivad ujumas käia. Sihin kindlasti sinna, tahaks päevas kasvõi korra ujuma jõuda. Tundub igatahes, et tuleb supertore nädal ja saab paljude uute inimestega kohtuda ning natuke tööst puhata!

Üks asi, mis mind USA-s imestama paneb, on inimeste ausus. Vähemalt siin meie kandis. Nimelt jäetakse kõik FedEx-i ja USPS-i pakid inimestele ukse taha ja keegi ei varasta neid pakke ära. Kõnnin töölt koju ja kõik pakid seisavad korterite uste ees reas, mõnikord ka mitu päeva ja keegi ei puutu neid. Eestis võetakse ju postkastist ajalehtigi ära, mis siis rääkida, kui suuri pakke hakataks ukse taha jätma.

Eriti kole uusehitiste piirkond, kuhu neid pakke jäetakse avalikult tänavale

Ükspäev avastasime Margusega, et mu töökohale üsna lähedal on väike pargike, kus küll keegi ei käi, sest see asub suure kiirtee ääres, aga seal on väike kastike, kust saab raamatuid laenutada ja ise enda vanu raamatuid sinna viia, et teised saaksid lugeda. Peaksin romaani, mida Barbadosel lugesin, sinna viima, aga mul oleks kahju inimestest, kes seda loeksid. See on üks raamat, mille lugemisel võib reaalselt lollimaks jääda. Raamatu nimi oli "The Cartel", vältige seda iga hinna eest! Ma mõtlesin seda endale reisile kaasa valides, et äkki on midagi "Ristiisa" sarnast ja väärt lugemine, aga oh ei! Põhilised olid naiste kirjeldused, mis olid kõik samasugused - liibuvad topid ja teksapüksid, mis mässisid end ümber suurte tuharate. Kusjuures mõnes kohas oli ka kopipeisti tehtud ning ühte sama asja täpselt samas sõnastuses mitu korda kasutatud raamatu jooksul. Uurisin veits kirjanike kohta (Ashley ja Jaquavis) ning selgus, et nad on üle 20 raamatu avaldanud ja kõikidele on peale kirjutatud, et New York times best selling authors. Kunagi tundus, et selline märge tähendab kindlasti kvaliteetraamatut - nüüd olen aru saanud, et ei tähenda! Kaldusin küll natuke kõrvale nüüd, aga jah, avastasime sellise vahva võimaluse ja vb ka laenutame mõned raamatud sealt (ühte juba mõtlesime võtta, aga see oli verega koos, nii et jäi sinnapaika).

Ilmadest ei saa me endiselt aru, mis süsteemi järgi siin asi toimib, sest hommikul võib olla meeletult lumine ilm ning õhtuks on lumi läinud, päike paistab ja 12 kraadi sooja.

Ühel hommikul oli selline vaatepilt tööle minnes, õhtuks oli kõik juba kadunud ja ilm ilus

Muideks, kas te teate, miks D.C-t kutsutakse ka Chocolate City'ks? Sest kunagi olid siin ülekaalus mustanahalised (ja ilmselt siin natuke väljaspool D.C-t on siiamaani).

Mõned mõrvad on meil ka siin toimunud, hoiame ikka uudistel silma peal. D.C võib tunduda küll nunnu oma vahvate majakestega, aga paar nädalat tagasi said 11 inimest vigastada, sest kahest möödasõitvast autost tulistati neid ning eelmine nädal tapeti üks noormees baarikakluse käigus ära. Igasugused noortegängid on siin ikka tegevad ja kui lähed kaklema, siis keegi ei tule rusikate või noaga vehkima (nagu Eestis), vaid vöövahelt tõmmatakse kohe tukk välja ja kukutakse kõmmutama.

Ilmselt olete kõik ka Põhja-Korea kohta uudiseid lugenud, kuidas ikka ähvardavad USA-t ja Lõuna-Koread tuumasõjaga jne. Hetkel tundub, et Eesti meedia haibib seda isegi rohkem üles, sest Washington Postis oli lühidalt sellest kirjutatud ja ei olnud isegi esilehe uudiseks tehtud, kuid Postimehes oli rida artikleid väga tõsisel toonil.

Häid munadepühi ka kõigile! Kõige nalajakam on see, et Eesti, mis on väga mitteusklik riik, tähistab seda püha ja inimesed saavad vabu päevi samal ajal kui USA, mis on usklik riik, tähistab kirikus käimisega ja igasuguste pereüritustega seda püha (no eile jooksid meil siin kodu vastas pargis lapsed korvikestega ringi ja otsisid lihavõttemune), aga ühtegi vaba päeva ikka ei anta. See räägib natuke nende töökultuurist midagi. Kes jäneseid ei karda, võiks seda linki vaadata, vb peale seda hakkate kartma.

Eh?

Tonyl oli eile sünnipäev. Olime kunagi varem sellest juttu teinud ja kuupäeva välja uurinud ning Maiken printis eelmisel päeval oma töö juures välja sellise kaardi, mille ta hiljutistest sündmustest tehtud piltidest kokku pani:

Andsime kaardi hommikusöögilauas talle üle, mille peale ta väga meeldivalt üllatunud oli, et kust me mäletasime, et täna ta sünnipäev on. Pablo ei teadnud ka, et Tonyl sünnipäev oli ja ta esimene reaktsioon oli selle peale "Puta madre" :D (üks ta lemmikväljendeid) ja et miks Tony midagi varem ei öelnud. Lisaks ütles seda ka, et me, gringod, oleme ikka naljakad - hoiame kõike alati saladuses ja enda teada :)

Sidusime oma õnnitluse Tony kunagise kommentaariga meie keeleoskuse kohta, mille kohaselt me räägime nagu kanadalased. Otsisime siis netist kõige levinumaid kanada-inglisekeelseid väljendeid ja leidsime sellise nimistu. Üldse mitte üllatuslikul kombel kroonib seda nimekirja "Eh?" :D Aga seal oli muudki huvitavat, mille seast ühe veel õnnitluse jaoks välja valisime. Lisaks - "glorious and blessed day" on see, mida me igal hommikul Kõigevägevama üle naljatades Tonyga vastastikku soovime, kui ta tööle läheb.

That's how we roll.

He pees here?

Tonyl on kolmeks nädalaks külaline ülemisel korrusel. Üks vahva mees (Pablo), keda enne oleme ka korra näinud. Siuke lühike ja jässakas Tšiilist pärit tüüp, rind alati kummis ees. Meenutab natuke mafioosot, aga sellist õilsat ja ausat pealikku (umbes nagu Don Corleone "Ristiisast"), ainult miinus vuntsid. Rääkides ei näita ta ühtegi emotsiooni välja, mis muidugi toidab mu maffiafantaasiat veelgi. Tänu sellele olid esimesed päevad temaga ka päris harjumatud, kuna ei olnud aru saada, kas ta on tõre või lihtsalt lühikese ja konkreetse jutuga mees, nüüdseks aga oleme ära harjunud ja katsume ka natuke nalja visata. 

Marlon Brando Don Corleonena

Vahepeal oli tunne, et me Margusega võtamegi kogu elutoa enda alla ja puksime teised siit välja, kuid nüüd on allkorrusele ka elu tagasi tulnud, oleme kõik koos rõõmsasti elutoas või köögis ja ajame juttu. Ükspäev istusin diivanil ja tegin omi asju, kui Tony mööda kõndis, et ülemisele korrusele minna. Mu pilk sattus ta T-särgi peale ning kommenteerisin kõva häälega, et ooo, hippies here.  Tegelikult oli kirjas hip is here, aga see oli nii imelikult  kokku kirjutatud, et ma mõtlesin automaatselt, et midagi hipidega seotud (hipis here). Tüüp muidugi ise kuulis, et ma küsisin tema käest, kas tema pissib siin (he pees here?). Kuna Pablo oli just see õhtu meile saabunud mõtles hämmeldunud Tony, et kas mul tõesti puuduvad igasugused piirid ja küsin, kas Pablo ka pissib meie juures. Kordasin oma küsimust mitu korda, aga oli näha, et Tony on kimbatuses, sest ta läks näost natuke punaseks ja ei osanud midagi vastata (ja ta ei ole inimene, kes tavaliselt vastust võlgu jääks). Lõpuks muidugi sai ta asjast aru (mina ei usu, et mu hääldus nii kehv on, pigem tal hakkab kõrvakuulmine ära kaduma). Õnneks mul siiski mingi elementaarne viisakus on alles jäänud ja ei küsi külalistelt üllatunult, et kas nad kavatsevad siin vetsus ka käia, nii et võite kõik julgelt külla tulla, keegi ei kontrolli teie käike!

Nägin paar päeva tagasi unes, et olime Margusega Miamis ja naudisklesime ühes uhkes villas. Läksin naabrimehega poodi õlut ostma, kuna suur aiapidu oli tulemas ja poest välja parkimisplatsile astudes nägin, kuidas viis megasuurt tumelillat tornaadot (ilmastikunähtust, mitte koera) olid teel meie poole. Ilmselgelt on USA meedia minu unenägude üle ka juba võimust võtmas (no need meeletud hoiatused kogu aeg, et sajandi suurim torm tuleb ja siis tegelikult sajab päev otsa ainult natuke vihma). Pluss parkimisplatsid on ka üdini ameerikalik teema (oh neid meeletuid tühje asfaltvälju, mida isegi siin Hyattsville'is leidub küllaga).

Nägin umbes midagi sellist, ainult neid oli viis tükki ja tumedamad. Ja ilm ise oli päikesepaisteline. 

Loodan igatahes, et me sind Ameerikamaal ringi reisides ei satu mõne tormi otsa.

Uurisime, mis märksõnade järgi meie blogi viimasel ajal otsitud/leitud on ja kaks otsingut paistsid teiste seast välja: kust saab osta teiserit ja kuidas näha pornolehekülgi. Kas tõesti peab keegi tänapäeval seda veel guugeldama?

Ahjaa, meil sai ju 22. märtsil pool aastat täis USA-s elamisest, hip-hip hurraaa! Natuke kurb on ka, sest see ju tähendab, et täpselt 6 kuud on veel jäänud siin viibida ja me pole pooltki nii palju asju ära teinud ja näinud, kui arvasime, et poole aastaga jõuame. Kuigi täna tuli korraks ka tatrapudru isu (kindlasti mõnusasti sulanud võisilmaga keskel). Ja Rimi juustusaiade....ja Selveri šokolaadi-banaaniunistuse...

Natuke maapähklivõist ja vahtrasiirupist

Oleme siin kindlaks teinud, et sealpool lompi räägitavad lood ameeriklastest, kes palavalt armastavad maapähklivõid, pole mingi linnalegend. Poest võib seda leida igas suuruses ning süüakse seda kõikide mõeldavate (ja mõeldamatute) kombinatsioonidega. Näiteks kougitakse maapähklivõid purgist välja šokolaaditahvliga. Oleme ka ise seda korra proovinud, küll natuke peenemas variandis, et pisikesed šokolaaditükid olid kaetud maapähklivõiga. Polnud päris meie maitse, aga ära võis proovida. Mis on aga üllatuslikult maitsvaks osutunud, on vahtrasiirup. Ei kujuta enam laupäevahommikuseid pannkooke ette ilma selleta.

Eile õhtul poest koju tulles saime ainukordse elamuse osalisteks. Nimelt kulgesime rahulikult ratastega, kui Margus korraga mu tähelepanu taevasse juhtis (no umbes  end samamoodi väljendades, kui ma Barbadosel üritasin AHV!! karjuda). Igatahes suutsin piisavalt kiiresti reageerida ja nägin langevat tulekera, millel oli jutt taga (samamoodi, kui lõket tehes sädemeid tõuseb, aga neid oli hästi-hästi palju). Esimene mõte oli, et äkki mõni lennuk kukub alla, aga see asi kustus enne maapinnale jõudmist (ja suurt plahvatust ka ei kuulnud), samas tundus nii lähedal olevat. Hommikul selgus, et tegemist oli meteoriidiga (inglise keeles fireball, mis pidi olema suurem, kui tavaline meteoriit), kõik uudised pasundasid sellest. Mainiti veel, et see on selline sündmus, mida tegelikult inimesed üsna harva näevad ja on juba väga haruldane, kui oled kord seda enda elus näinud. Selle koha peale saame siis väikese linnukese kirja panna.

Praegu on käimas keskkonnateemaliste filmide festival D.C-s ja oleme ka jõudnud kolme filmi vaatama. Esimene oli Kanada saatkonnas (tundsime end nagu kodus, sest Tony arvates oleme ju väga kanadapärased). Pidime turvaväravatest läbi minema, nii et jumal tänatud, et oma uued pipragaasid koju olime mõistnud jätta. Neil oli seal päris kinosaal ja puha, väga mõnus oli vaadata. Film oli kadunud jõgedest, mis on linnade alla peidetud 

(kui tööstusrevolutsioon hakkas, muutusid jõed nii saastatuks, et need pidi ümber juhtima või suurte betoonist sängide sisse matma, et haigused levima ei hakkaks). Kahes linnas on üritatud need jõed maa-alt uuesti välja tuua, et linna elavdada ja muuta meeldivamaks. Seoulis tehti massiivne projekt, kus ikka väga mitme realine suur kiirtee tõmmati maha, et jõge selle all uuesti avada. Muidugi selgus, et jõgi oli nireks muutunud nende aastakümnetega. Sellest aga ei lasknud keegi end häirida ning niresse hakati vett pumpama lähedalasuvast jõest. Nüüd on keset linna ilus park, kus vesi voolab mühinal. Projekti idee oli hea, aga tekitab minus küsimusi ja äratab kahtlust, kas ikka tasub end ära, kui peab nii kunstlikult hakkama tekitama seda keskkonda ning kui palju energiat selle päevast-päeva meeletu hulga vee pumpamise peale kulub.

Kanada saatkond D.C-s

Teine film, mida käisime Austria saatkonnas vaatamas, oli jõest nimega Inn, mis voolab Euroopas läbi Šveitsi, Saksamaa ja Austria. Saatkond paiknes kuskil linnast väljas peaaegu metsa sees ja imelikul kombel koos Araabia Ühendemiraatide, Pakistani, Hiina, Iisraeli Nigeeria, Egiptuse ja Slovakkia saatkondadega. Alguses mõtlesime, et oleme valele filmile sattunud, sest ilusad maastikukaadrid olid küll, aga miskipärast näidati väga palju kaadreid ka loomade suguelust. Lõpuks saime aru, et ju siis see on väike kõrvalteema, mida filmitegijale meeldis arendada, aga mis meie arvates oli täiesti ebavajalik (pidin mõne koha peal silmad kinni panema nagu õudusfilmis). Muideks (fun fact of the day), kas te teadsite, et on olemas selline lind, kes lendab vee all?! Nimeks on vesipapp (dipper) ja ta otsib toitu vee alt ning kuna tal pole selliseid jalgu nagu pardil, peab ta tiibu vehkima ja nende abil veel all navigeerima (nagu pingviinidki). See film tekitas kohe isu minna Euroopa peale trippima ja kõiki neid jube ilusaid kohti avastada.

Austria saatkond

Kolmas film oli ühest arhitektuurifirmast - Diller Scofidio + Renfro. Teadsin, et nad tegid High Line'i koos James Corneri ja veel mitme muu firmaga, aga muud ei olnud midagi kuulnud. Tuli välja, et täitsa vahvad tegelased, eriti meeldis mulle nende 2002. aastal Šveitsis toimunud Expo jaoks tehtud projekt - Blur Building. Tehti maja, mis oli kogu aeg udu sees ja pidi mõjuma nagu kõnniks pilve sisse.

Veetsime täna päris mitu tundi koertepargis. Ilm oli megailus ja kuna olime Tonyle maininud, kuidas käime väikeste pervertide kombel D.C-s koerapargis üle aia kutsusid kiikamas, pakkus ta, et võiksime siis kohe avalikult parki minna, aga koos Charliega, et keegi meid imelikult ei vaataks. Alguses oli park tühi ja olime juba alla andmas, aga siis hakkas koeri tulema ja lõpuks oli täitsa tore punt koos. Inimestega oli ka huvitav rääkida ning üks mees, kelle aktsendi kohta me mõlemad Margusega võisime vanduda, et ta on Iirimaalt pärit, oli hoopiski Belgiast.

Charlesil on päris gruuvid liigutused

Üks väga sõbralik noor doberman 

Siuke kirev seltskond siis koos

Tug-o-war

Tony ja Charles'i õrnusehetk meie koristatud veranda peal

Maailma pikim postitus, 2. osa

Saagu Maikeni maailma pikimale postitusele lisaks siia kirja ka mõned minupoolsed meenutused ja pildid meie Barbadose-puhkusest.

Esiteks väärib ümberistumine NY-s eraldi peatükki. Lend D.C.-st JFK lennujaama käis nii kähku, et ei saanud õieti arugi. Vaatasime lennukiaknast allapoole jäävaid linnasid ja mõistatasime, et esmalt oli vist  Baltimore, siis Philly, siis midagi, mis oleks idee poolest võinud olla Hampton ja järgmisel hetkel olimegi juba maandumas ja nägime kaugustes pisikest Manhattanit.

Olin veits eeltööd teinud, kuidas lennujaamast linna saada. Plaan oli ideaalis jõuda Guggenheimi. Kuigi see oli meil teine kord NY-s olla, oli see esimene kord seal metrood kasutada. Lennujaamast sõitsime kõigepealt JFK enda metrooga, mis lennujaamale ringi peale teeb, Brooklyni idaservas asuvasse Jamaican Stationisse. Seal juba sai üsna hästi selgeks, mis NY metroodes toimub ja mille eest meid hoiatati. Terve trobikond inimesi seisis kahe piletimüügiautomaadi ees pikkades järjekordades, kolmas ei töötanud. Hustlijad üritasid uutele saabujatele päevapileteid odavamalt maha ärida. Käidi meilegi pakkumas, kuni kuuldi, et meil pole sularaha. Kartsime esiti pettust, aga kuna sabas tuli tükk aega seista, saime lõpuks aru, milles neil see süsteem seisnes. Nad seisid väravate juures ja nuiasid inimestelt, kes lennujaama sõitsid, nende kasutamata pileteid endale. Seejärel käisid nad automaatide kõrval oleva masina juures kontrollimas, kas need ikka kehtivad ja seejärel hakkasid aktiivselt neid lennujaama poolt saabuvatele inimestele odavama raha eest pakkuma. Iseenesest vastastikku kasulik tegevus mõlemale osapoolele, kuigi ilmselgelt ebaseaduslik, sest korra juhtusime ka kuulma The Wire'ist tuttavaid politsei saabumise eest hoiatavaid hõikeid "5-0! 5-0!", mille peale piletimüüjad kiirelt minema jooksid.

Pärast pikka seismist jõudsime lõpuks automaatideni ja selgus, et kaardiga ei saagi maksta. St. sai, aga miskipärast keeldus meie eesti kaarte tunnistamast. See tekitas kõvasti tuska ja olime sunnitud ühe 20-dollarilise kõrvalasuvas kioskis lahti vahetama, sest vahetusraha sai tagasi vist ainult 5 dollari ulatuses, ning uuesti pikas järjekorras koha sisse võtma. Lõpuks saime asjad korda aetud ja esimesed metroosõidud tehtud. D.C. omadega võrreldes on NY metroorongid kitsamad - pingid on kahel pool seina ääres, nii et istudes vahid vastaspool istujatega tõtt. Erinevalt siis D.C. metroorongidest, mis on laiad ja pingid näo või seljaga sõidusuunas ja kummalegi poole mahub kaks inimest istuma.

D.C. metroorong väljast

D.C. metroorong seest

NY metroorongi pingid on see-eest kõvad ja istuma mahub kõvasti vähem inimesi. Ägedam oli aga see, et tablood näitasid parajasti rongi asukohta ja mis peatus järgmiseks tuleb.

NY metroorong väljast

NY metroorong seest

NY metrookoridor

NY-sse jõudes hakkas vaikselt juba hämaraks kiskuma - rong sõitis lennujaamast Manhattanile peaaegu tund aega. Lisaks oli külm, seega plaanitud muuseumikülastuse otsustasime edasi lükata, eriti kui selgus, et olime Guggenheimi otsides suutnud maailma kõige lihtsama tänavatesüsteemiga linnas vales suunas kõndida. Tegime seepeale hoopis ühes Uno-nimelises itaalia restoranis peatuse ja sõime väga mõnusa õhtusöögi, enne kui tagasi metroo peale läksime, et lennujaama sõita.

Feilisime ümberistumisel sellega, et läksime metroopeatusesse valelt tänavalt sisse, mille peale me poleks oma eelnevaid metroosõidukogemusi arvesse võttes tullagi osanud. D.C. metrood on üldjuhul nii suured, et käigusillad viivad üle rongide teisele poole. Küsisime siis mingite tädide käest nõu, kes väga lahkelt meid õpetasid, kuidas me sõitma peame, et poleks tarvis maa peale minna ja seetõttu uuesti sisenemise eest maksta. Tegime, nagu meid juhendati. Uues peatuses maha minnes toimus metrookoridoris sees aga ilge kräu - ülemisel korrusel kuulutas mingi tegelane ruuporiga Päästja tulekust, samal ajal oli alumisel korrusel mitu tüüpi korraga trumme tagumas. Korralik pidu.

Sillule väike heads-up

Lennujaama tagasi jõudes selgus meie ebameeldivaks üllatuseks, et öö möödasaatmine saab paras katsumus olema. Käisime kõik viis JFK terminali läbi. Alguses plaanisime istuda Starbucksis, aga sealt aeti meid üsna pea minema, sest pood pandi kinni. Järgmisest terminalist leidsmine suure fuajee, mille servas olid pingid, stepsel ja kõik muu tarvilik, aga ühel hetkel ilmus sinna üks terminalitöötaja meid ära peletama. Tädi deklameeris meile Põhja-Korea uudisteankru väärilise intonatsiooni ja uhkusega ilmekalt päheõpitud teksti ette, et terminal on nüüd suletud ja avatakse see ja see kell; reisijad võivad oodata seal ja seal jne. Üks kõige totramaid inimesi, kellega on siin maal olnud siiani au kokku puutuda.

Esimene pool ööst läks kiirelt, sai natuke tasulist netti kasutada, et mõned sarjad striimima panna, aga mingil hetkel tuli väsimus peale ja tiksusime seal siis põrandal oma mantlite otsas. Öötunnid 4-5 paiku olid kõige karmimad, 6 ajal tehti muu osa juba lahti ja sai minna hommikusööki otsima.

* * *

* * *

Lõpuks Barbadosele jõudes võttis meid vastu soe ja niiske troopiline õhk ning kuigi oma talveriietega oli ääretult kurnav terminalis järjekorras passida, sai lennujaamaööst kähedaks muutunud kurk soojast temperatuurist koheselt leevendust. Meie võõrustaja - naisterahvas nimega Abi - oli meile vastu tulnud, küll mitte oma autoga (sest see oli tal igavene ront, nagu Maiken juba kirjeldas), vaid mingi taksojuhist sõbraga, kes kasseeris meilt natuke rohkem kui algselt kokku oli saanud leppida.

Mõned pildid majast, mida Abi meile rentis:

Vaade magamistoaaknast

Teisel päeval, kui omapäi seiklema läksime, hakkas Maiken mingi hetk imelikke hääli tegema ja hüüdis - vaata, vaata. Ma ei saanud esimese hooga muidugi aru, mida ta mõtles, sest taamal toimus mingi inimesi ja autot hõlmav tegevus, aga silm ei haaranud selles küll mitte midagi erakorralist. Kui ta lõpuks kõnevõime tagasi sai, tuli sealt: "Ahv!! Ahv jooksis üle tee!" :D ja siis ma kirusin täiega, et see mul märkamata jäi. Terve ülejäänud reis hoidsin silmad lahti, aga ei näinudki kuskil. Naljatasime, et raudselt Maiken hakkab nüüd igal pool ahve nägema. Lõpuks siiski eelviimasel päeval rannas nägime ühte (kes mul taaskord äärepealt märkamata oleks jäänud) ja hiljem sealsamas meie kandis ühe maja katusel ka, kui parajasti rolleriga sõitsime. Tahtsin peatuse teha ja pildistama minna, aga ta nägi nii kurja moega välja ja Maiken kartis, et äkki tuleb kallale, sest kuuldavasti pidid ahvid eriti just naisi ründama. Sel hetkel võis rahus tõdeda, et puhkus on ikkagi korda läinud :)

Kohalikega olid meil kokkupuuted üldiselt meeldivad, kui välja arvata see, et Abi ise oli veits ebastabiilne. Kõik muudkui teretasid ja olid viisakad, aga seejuures üldse mitte pealetükkivad. Paaril korral kohtasime tegelasi, kes uurisid, kas me oleme väiksest suitsetamisest huvitatud ja ühel korral mainis keegi ka aloe verat (mis oli koodnimetus sellesamuse kohta). Aga kõige ebameeldivam oli üks 52-aastane tegelane, kes meile ligi astus, kui olime parajasti võtnud ette pika jalutuskäigu eesmärgiga toidupood leida. Esiteks pistis ta meile mingid kupongid või flaierid pihku, seejärel küsis, kui vanad me oleme ja kust pärit ja manitses, et me ikka ganjat ei teeks ning uuris, mis meie lemmikvärk on jne. Selle peale hakkas küsimata mulle käe ja Maikenile jala ümber neid nööri otsa aetud helmeid siduma. Ja muidugi seepeale raha küsima. Loomulikult polnud meil plaanis talle midagi maksta ja tühjendasin oma parempoolse tasku (vasakus hoidsin paberraha, nagu Abi meile soovitanud oli) paari barbadose dollari jagu sendipurust, mille peale ta kurtis, et seda on ikka vähe ja võttis Maikeni jala ümber seotud paela tagasi, pannes mind seeläbi veidi ebamugavasse olukorda :) (ei tea, kas müügitaktika?) Õnneks oli Maikenil neist helmepaeladest sama suva kui mul, aga veidi nõmeda tunde jättis sellegipoolest. Saime vähemalt veidi aimu, milleks siingi valmis tuleb olla. Oma viimasel päeval kohtasime sama tüüpi rannas ja ta tuli täpselt sama jutuga meie juurde. Seekord ütlesime aga kohe, et kõik on väga tore, aga meil pole sularaha kaasas, mille peale ta jalutas lihtsalt poole lause pealt minema :) Võtsime selle peale nõuks kohalikus kiirsöögiketis Cheffette üks väike eine võtta ja kohalik tõmbenumber nimega roti ära proovida, millega Abi meile koguaeg peale käis. Tegemist oli õhukese taigna sisse keeratud wrapi-taolise moodustisega, mille sisuks oli peamiselt kana ja vürtsikas karrikaste.

Sellal, kui mina meeleheitlikult terve reisi jooksul mõnd ahvi üritasin silmata, saime küllaldaselt ka muu kohaliku faunaga tutvust sobitatud. Kõigepealt sisalikud, keda eriti just esimestel päevadel nägime. Üks peesitas kohe esimesel õhtul meie maja trepi serval.

Alguses jätsime ööseks ikka aknad lahti, sest temperatuur oli ikka parajalt kõrge ja õhk umbne ning kuigi moskiitovõrgud olid ees, õnnestus ometi ühel väikesel sisalikul võrgu vahelt sisse lipsata. Toimetasime ta ilusti õue ja edaspidi hoidsime öösel aknaid kinni.

Koertest Maiken juba kirjutas, loomulikult :) Siin see väike valge koer naaberaiast, kes meid koguaeg uudishimulikult silmitses:

Mainin ühe veel ära, keda nägime siis, kui Abi meid pealinna Bridgetowni sõidutas - koer, keda vist terve linn teadis ning kes ühest linna serval asuvast ülekäigust igapäevaselt üle käis, vaadates ilusti mõlemale poole ja lastes möödasõitvad autod rahulikult läbi. Nägime viimasel päeval teda uuesti, kui buss meid snorkeldamistripilt tagasi tõi. Lisaks õnnestus ühel õhtul fireflysid näha, mis oli meil mõlemal esmakordne vaatepilt.

Bridgetownist ka mõned pildid. Esimesel korral, kui sinna omapäi läksime, kasutasime suure sinise riigibussi teenuseid, mis pidid eelnevalt loetu põhjal kõige turvalisemad olema. Alternatiiv oleks olnud minna ühega neist väikestest valgetest mikrobussidest, mis pidevalt mööda teid kihutasid, neegreid pungil täis :) Bussipeatuste juures võtsid nad tavaliselt hoo maha ja terve seltskond bussis viipas peatuses seisjate poole, meelitades neid peale tulema. Kohalikud seda tihtipeale ka tegid, a me otsustasime igaks juhuks võimaluse kasutamata jätta.

Aastavahetus ei kukkunud küll päris plaanipäraselt välja ja suuresti tänu sellele, et lasime Abil endal lihtsalt pähe istuda. Ta pakkus kohe alguses välja, et võiksime minna Plantation Gardenisse, kus eelmine aasta oli väga hea pidu funky muusikaga olnud. Ise olime leidnud ka mingi reggae-koha, aga Abi oli ilgelt paranoiline ja rääkis, kuidas ikka võidakse turiste röövida ja vägistada ja mida kõike. Üks teine koht, kus ta ühel eelneval aastal käinud oli, oli tore olnud selle hetkeni, kui dj hakkas "gangsta music"-it mängima (misiganes see siis ka polnud), mille peale rahvas ära oli läinud. Tahtsime ise kõige rohkem randa jääda ja oma šampust juua, aga selle mõtte mattis ta ka maha ja veits mõnitavalt isegi, et tahate jah romantikat teha, aga siis tullaksegi röövima ja vägistama. Et tulgu me ikka sinna peole, maksame pileti eest teatud summa ja saame baarist selle eest nii palju juua kui ise soovime.

Istusime seal siis veidi ja jõime peamiselt õlut, sest rummkoolad tehti eriti kanged. Abil oli sõbranna ka kaasas, sakslanna Manuela, kes oli mingi naljakas naine ja keda muul ajal Abi koguaeg taga rääkis. Et lubas tasuta tal enda majas elada ja tänutäheks ta isegi ei korista. Ja et kui ta napsu võtab, siis läheb hulluks ära ja satub jamadesse. Ja boyfriendidega on ikka probleeme tal jne.. Passisime siis seal laua ääres, aastavahetuse teemalised peakatted peas ja kuulasime "funkyt" muusikat. Peamiselt ABBAt :)

Abi

Paremal Manuela ja vasakul üks teine Abi sõbranna, kes meid too õhtu sõidutas.

  

Ilutulestik rannas oli muidugi uhke. Pärast kui Abi meid rannast tagasi sõidutas, ütlesime, et me nüüd enam peole ei tule, et lähme koju oma šampust jooma. Mille peale ta vihastas täiega ja ei öelnud meile headaegagi. Kodus paugutasin šampuse lahti, nii et ei leidnud aiast korki üles enam, ja nii me seal rõdu peal siis istusime.

Paar päeva hiljem oli kork meile demonstratiivselt trepiposti peale asetatud :)

Olime algselt plaaninud endale rattad rentida, et omas tempos saart avastada, aga see rentimisprotsess kujunes parajaks peavaluks. Leppisime kokku, mis ajal sinna ratastele järgi läheme, aga jõudsime vähese hilinemisega ja selleks ajaks oli seal töötav naisterahvas lõunale läinud. Silt ilusti uksel, mis kellaks tagasi jõuab. Ei tea, kas ta üldse tagasi jõudis, sest aeg oli vist 50 minutit üle lubatud aja tiksunud, kui meil ootamisest kopp sai. Kui sellest pärast Abile rääkisime, siis selle peale ta muidugi parastas, et nojah, jäime ise hiljaks. Rentimisasutuse juures aega parajaks tehes klõpsisime ka mõned pildid. Ei pruugi väga hästi näha olla, aga teisel pildi keskmine osa, kus on mootorratas ja rannas aset leidev käepalumisprotsess, oli väga robustne photoshop ikka:

Siis tuli ka mõte, et kui juba rentida, siis teeks selle rollerivärgi ära. Esimesel korral küsima minnes polnud ühtegi rollerit kohapeal olemas, väljalaenutatud rattad pidid järgmisel päeval jõudma. Seekord lubatud kellaajaks ennast kohale vedades pidime ikkagi vist pea 2 tundi ootama, kuni üks teine töötaja autoga rollerid saare pealt kokku korjas ja nendega laenutusse tagasi jõudis. Aja sisustamiseks tegevuse leidmine oli ikka paras ajusurm. Üritasime veidi selle töötajapiffiga juttu ka sobitada, aga ta oli kuidagi ülbe ja samal ajal üsna lammas ka. Kui uurisin, et kust kõige parem päikeseloojangut vaadata oleks, vastas ta kuidagi poolemeelselt: the beach? hähähä.. Kui hiljem tuli jutuks, et ma pole varem kordagi rolleriga sõitnud, siis ehmatas ta täiesti ära ja ütles kuidagi väga patroniseerivalt, et peab siis kõigepealt üldse vaatama, kas ma üldse sõita suudan, enne kui nad laenutada julgevad. Kuidagi solvav veits :) Selle peale läksin ka õue ootama, kus Maiken juba ees oli. Kui lõpuks rattad laekusid, valisime omale meelepärase välja. Tegelikult oli nende hulgas üks veel stiilsem roller, musta värvi ja kroomitud detailidega, aga too tundus kaalult natuke liiga raske ja punase kasuks rääkis lisaks see, et on ehk on oma värvi tõttu liikluses paremini märgatav. Piff näitas kiirelt ära meile, mis miski nupp teeb ja et me tooksime pärast ratta sama kütusekogusega tagasi. Ja läinud ta oligi. Tegin kiirelt väikse proovisõidu parklas ja jõudes järelduseni, et saab hakkama küll, vedasime rolleri ranna äärest meie kodukandi lähedale bensukani. Sõitsin sealt järsust mäest üles, kus Maiken mind juba ees ootas ja töristasime siis esimest korda koos koju. Lamavatest politseinikest ülesõitmine ei tulnud esialgu veel kuigi sujuvalt, aga oma seikluste lõpuks polnud nendega ka enam mingit probleemi.

Rendimaja parkla, kus esimene proovisõit aset leidis.

Riik - Euroopa

Järgmine päev lasime paagi täis ja sellal, kui kütuse eest maksmas käisime, olid mingid kohalikud (bensiinijaamatöötaja sõbrad) rolleri juba ära lohistanud, üks istus seljas ja nuiasid, et me neil sõita laseks :) Saime neist kuidagi teretades ja naeratades lahti ja rohkem vist selliseid intsidente polnudki. Sellest paagitäiest jätkus meile ilusti kolmeks päevaks ja sõitsime saare ikka päris korralikult läbi, kõige lõunapoolsemasse tippu ainult ei jõudnud.

Idakaldalt tagasitulles kaarti uurides pakkusid kohalikud ikka abi tee juhatamisega. Lausa kahel korral paluti meil enda järgi sõita, aga mõlemal korral suutsid nad meil eest ära kaduda. Üks oli eriti huvitav karakter - muidu igati sõbralik ja vedas vist oma uhkes mustas autos mingit veel suuremat härrat (ilmselt lennujaama suunas), kui end meie jaoks kinni peatas ja meeletult pika väikese sõrme küünega meid mööda kaarti juhendas :) Sellega seoses tuleb ka ära mainida, et narkoteemasse suhtusid kohalikud võimud kuuldavasti eriti kurjasti ja võimalik oli ka väikese rikkumise eest kergesti paarkümmend aastat saada. Sama lugu oli poevargustega - ühes poes rippus siltki, mis ütles, et Shoplifting will result in jail time. Prisons in Barbados aren't much fun.

Vaatasime üle kõik idaranniku ilusaimad rannad. Ujumiseks on need liiga ohtlikud, aga vaade oli võimas. Ühest kohast ostsime ka kookospähkli, mida siis kõrrest tühjendasime. Ei olnud eriti hea :) Soe ja maitsetu toores kookospiim.

Viimaseks päevaks olime endile broneerinud kohad kruiisilaeval, mis väljus Bridgetownist, sõitis kuhugi lääneranniku keskossa, kus näidati kalleid hotelle ja kuulsuste (nagu Tiger Woods ja Rod Stewart) villasid ning inimesed lasti tunnikeseks snorkeldama ja kilpkonnadega tutvust tegema. Eriti mõnus oli see, et ise ei pidanud selleks kohale minema, vaid meile tuldi väikese bussiga järgi. Kruiisimeeskond oli väga tore, kõik viskasid koguaeg nalja. Alustuseks pidas kapten väga vahva sissejuhatuskõne, mainides näiteks ära, kus WC-d asuvad ja et me mingil juhul ise improviseerima ei hakkaks, kui neid üles ei leia. Samuti seda, et kui mingil äärmiselt väikese tõenäosusega juhul laevaga midagi juhtuma peaks, siis tänapäeval kapten enam uppuva laeva põhja ei lähe, vaid lahkub esimesena, sest ees ootab suur hulk paperworki. Reisijate seas oli ka üks keskeas briti paarike. Naine istus üsna meie kõrval, sellal kui mees seisis laeva servas ja imetles vaadet. Kui üks meeskonnaliikmetest tuli meie joogisoove uurima, siis hüüdis ta mehele: Don't jump! She's not worth it!, mille peale mees vastas, et I know :D

Tagaplaanil see briti paarike

Esimene snorkeldamine

Vaade Barbadose lääneranniku kõige kallimale hotellile...

...ja Maikeni näoilme, kui ta kuulis, et öö seal maksab 3000 dollarit :)

Snorkeldamine oli vahva, minu jaoks esimene kord. Kuna ma pole suurem asi ujuja ja naljalt üle pea ülatuvasse vette ei roni, siis sain veits oma hirmudest ka üle. Saime oma ühekordsete kaameratega tehtud nii mõnegi pildi ja ka üks kilpkonn jäädvustatud (pilt Maikeni postituses).

Tagasiteel kruiisialuse peale

Sellega oli puhkus enamvähem läbi ka. Viimase päeva hommikul käisime veel Oistinsis ujumas, kus olid MEELETULT suured lained, aga hea, et ikka pika kaalumise järel sisse julgesime minna. Abi viis meid pika ootamise järel lennujaama ära ja andsime selle eest oma viimase barbadose raha talle, sentideni välja, sest olime täiesti ära unustanud selle jaoks raha võtta. Natuke tuli puudu, aga ei teinud ei meie ega tema sellest suuremat numbrit. Küllap kiirustas tagasi korterisse, mille külmkappi meil veel poolik rummipudel oli jäänud :)

Rumm ise oli superhea.

Mõned pildid veel, suvalises järjekorras:

Tänav, mis randa viis.

Üpris tavaline vaatepilt, mis meile teel randa avanes

Üks rannaäärsetest hotellidest, mille taga me tihti peesitamas käisime.
Tehtud ühel neist harvadest päevadest, mil vihma sadas
(ööd olid muidu eranditult vihmased)

Päikesevarju alt avanev vaatepilt

Rõnga ostmine osutus nii suurte lainetega päris heaks ideeks.

Kuum Barbadose päike sai Maikeni päikeseprillidest päris kiiresti jagu.

Üks kolmest õllest, mida kohalikust poeriiulitel kõige sagedamini kohtas.
Kõige meeldivam ka neist.

Eelviimase päeva õhtusöögil

Enne USAsse tagasilendu tegime lühikese peatuse veel Miamis ja sellega seoses jäi mulle meelde kaks asja. Esiteks oli seal igal pool hästi magus lõhn koguaeg. Ei tea, kas see eritus kuidagi palmidest? Teiseks oli kogu linn täpselt nagu Miami Vice, märksõnaks 80ndad. Vähemalt meie hotellitoa ja ühe huupi valitud (aga suurepäraseks osutunud) restorani sisustuse põhjal otsustades. Tagasi tahaks sellegipoolest minna, sest vee äärde me ei jõudnudki, kuigi see asus meie hotellist kahe kvartali kaugusel.

Alamo hotelli ei soovita, sest seal olid prussakad.

Carrabba's Italian Grill nimelist restorani soovitaks aga küll, sest seal oli suurepärane toit.

Miami lennujaam

That's all, folks. Tänud tähelepanu eest!