Estoria

Käisime eile kauaoodatud Pablo Francisco show'd vaatamas. Plaanisime juba päeval D.C-sse jõuda, et muuseumites ka käia, aga läks nii nagu alati ja jõudsime täpselt poolteist tundi enne algust klubi ukse taha. Show algas kell 20.00, aga kohal pidi olema 18.30, et saada kassast oma piletid kätte. Seejärel juhatati meid väiksesse saali, mis oli laudu täis topitud viimse piirini ning kõik istusid külg-külje kõrval võõrastega. 

Vaade lavale meie lauast - istusime teises reas

Internetist leidsin sellise pildi, kuna ise ei mõistnud rahvast pilti teha

Esimesed lauad olid neljased, nii et kõik, kes tulid kahekesi, said endale lauanaabriteks veel kaks inimest. See oli päris tore, sest sai tutvuda uute inimestega. Klubi poliitika on selline, et igaüks peab vähemalt kaks asja tellima õhtu jooksul (jooki-sööki), nii et oodates etteaste algust ja vaikselt õllet libistades oli väga kerge inimestega jutu peale saada. Meie lauas oli üks paarike, kes elab kuskil maal kahe tunni kaugusel D.C-st, ning nad tulid end nädalavahetuseks tuulutama (kodus on tütar ning siis vist väga välja ei saa). Nad olid meiega sama vanad ning mees tegi kuskil kortermajas parandustöid ja naine oli ettekandja (nagu filmis!). Tüüp oli ka tulihingeline vabariiklane, mainis seda suht jutu alguses kohe ära, et me tulime siia riiki väga halval ajal, kui eesotsas on diktaator (viitas Obamale). Pluss, kui oli Francisco soojendaja, kes rääkis midagi Michelle Obamast, hüüdis ta, et Ameerika esileedi on 'cunt'. Tony täna seletas meile kodus, et see sõna on väga tugev siinmaal ja pigem karju 'bitch' kellelegi, kui seda esimest, et see on väga-väga solvav ja inimesed ei aktsepteeri selle sõna kasutust (seda oli ka showl näha, kuidas inimesed pöörasid päid selle lause peale, endal silmad imestusest suured).

Minu kõrval istus üks umbes 50-aastane mees, kes rääkis enda lauakaaslastele (ja ka meile), et ta on samal laval üles astunud ja teeb ka väikestviisi stand-up'i. Olevat mingeid kursuseid võtnud samast kohast ja siis lastakse lavale ka esinema. Siit minu meelest tuleb väga hästi välja ameeriklaste ja eurooplaste (no vähemalt seal põhjapool) erinevus. Eestis keegi ei kiidaks end nii kõvasti, vb mokaotsast mainiks, aga kindlasti ei suurustaks sellega, kes ta on ja mis ta teinud on ja mis kuulsaid inimesi tunneb. See sama tüüp pärast ei naernud ka üldse soojendusesinejate ajal, huvitav, kas siis tema naljad on nii palju paremad. 

Mida ükskord unustasin kirjutada, on see, et USA-s on Twitter väga popp. Kõik, absoluutselt KÕIK (noored-vanad) tweedivad. Kui on mingi üritus, siis varustavad korraldajad sind nimega, mis antud üritusele Twitteris on antud ja saad sellest tweetida. Või siis öeldakse, et tweetimine on keelatud (olen kahel üritusel käinud, kus ühel soovitati just internetti kirjutada ürituse ajal ja eile ei lubatud midagi öelda, autoriõiguste teema). Eilne vanem meesterahvas rääkis ka, kuidas ta oma nalju Twitterisse paneb, et vastukaja saada (kasutajanimi oli who's our daddy vms - ja ta enda ilmselgelt alaealine poeg istus ta kõrval, veits kinky).

Soojendusesinejateks olid kaks naist ja üks mees, nimesid otse loomulikult ei mäleta. Nad olid kõik päris naljakad, mõni natuke rohkem kui teine. Tundub, et põhiasjad, mille üle ameeriklased nalja armastavad teha, on seks ja kanep. Kõik suht eranditult rääkisid nendest asjadest. Kanepi osa oli päris naljakas, aga siuksed seksinaljad (üsna visuaalsed), ei olnud küll my cup of tea. Louis C.K. teeb häid nalju, aga neil olid lihtsalt labased (mis seksi puudutas). Aga paistab, et ameeriklased on üsna visuaalne rahvas, sest kõik naersid hirmsasti seal igast liigutuste üle, mida laval koomikud tegid. 

Pablo lavale tulek oli väga võimas, kohe oli näha, et ta on teistest esinejatest peajagu üle. Tema olemus lihtsalt võttis terve lava enda alla (võib-olla ma natuke liialadan ka, sest minu jaoks oli ikka suur asi teda päris elus näha!). Alguses ehmatasin päris korralikult ära, sest ta hoidis mikrofoni liiga lähedal suule ja ma ei saanud mitte midagi aru. Inimesed ümberringi naersid ja ma lihtsatl mõtlesin, et nii piinlik, aga ma ei saa inglise keelest aru! Esimene pool tema etteastest olid ka seksinaljad ja siuksed labased asjad, mis mind väga käima ei tõmmanud (Margus ütles sama). Õnneks teine pool oli juba palju parem ning tegi selliseid nalju, millest mitte-ameeriklased oskasid ka huumorit välja lugeda. Tahaks hirmsasti teda kuskil Euroopas näha, et kas ta kohandab ka oma kava erinevate kultuuride jaoks, sest minu jaoks tuli erinevus Euroopa ja Ameerika vahel praegu väga selgelt välja. Hästi palju oli naljatlemist USA kuulsate inimeste üle, kellest aga meie polnud midagi kuulnud (mingid tõsielustaarid nagu Kardashian jne). Lõppkokkuvõttes võib aga öelda, et oli naljakas ja silmiavav õhtu ja väga tore oli!

Meie lauas istuv tüüp oma naisega muideks ei saanud peale meiepoolset miljonikordset ülekordamist ikka aru, et oleme Estoniast, mitte Estoriast. Järjekindalt küsis küsimusi Estoria kohta.

Eelmine nädalavahetus oli siin lõpuks megasoe ilm. Käisime tennist mängimas pargis ja väga mõnus oli, sest olime ainsad. Lisaks riisusime terve tagahoovi puhtaks meeletust lehtedekihist, et uus roheline muru saaks välja tulla (mul siiamaani villid pihus) ning tegime ka veranda korda. Nimelt pole meie verandal katust, sest majaomanik võttis selle maha, et uus ja parem ehitada, aga keegi kaebas linnavalitsusele ja kontrollid ütlesid, et ilma loata ei tohi Sergio uut katust ehitada (kuigi see oli enne olemas). Jumal tänatud, et ta maja katust maha ei kiskunud. Niisiis oli veranda ilma katuseta ja lauahunnikuid ning igast prahti täis. Margus tassis kõik vapralt tahahoovi ning koristasime prahi ära. Pesime aiatoolid puhtaks ning nautisime õllet oma rõdu peal. Muidugi katust endiselt pole, nii et vihmaga seal just mõnuleda ei saa.

Charlie mõnules ka koos meiega päev otsa õues. Käisime temaga jõe ääres palli viskamas ning eikusagilt ilmus üks väga tiirane isane koer (ilma kaelarihma ja omanikuta). Olime päris hädas, sest ta üritas Charliet karata, lakkus teda igalt poolt (ilmselt on mul nüüd psüühilised armid igaveseks sellest vaatepildist) ning Charlie vaeseke pidi kogu aeg kurja häält tegema ja naksama teda. Kuna me ei jõudnud seda võõrast koera, kes nägi muideks välja nagu Charlie, aga sabaga ja natuke pontsakam versioon, kuidagi taltsutada, siis viskasime Charliele lihtsalt palli ja lootsime, et teine koer väsib kiiremini ära. Lõpuks tuli omanik ka oma koera otsima ja viisid ta ära, nii et me saime rahulikult koju minna. Seda ilmselt ei pea ütlemagi, et küürisime Charliet kodus miljon korda, et ta puhtaks saaks selle teise koera ilast.

Võite delikaatselt märku anda, kui ma liiga palju koertest kirjutan ja keegi lugeda ei viitsi. Üritan isegi pooled lood välja jätta, et meie USA aasta poleks Charlie aasta vms.

Mõned pildid meist ka, et näete, et oleme jätkuvalt elus ja terved siin kaugel maal.