Peeping Tom

MS&R kõrvalruumis asub Edifice'i kontor, kus töötavad samuti arhitektid, insenerid, interjööri disainerid jne. Kuna firma saab meeletult tööd juurde kogu aeg, palkavad nad ka uusi inimesi. See kõik on väga tore, aga ühele uuele meestöötajale on nad unustanud öelda, et WC uks avaneb ka meie kontorisse, mitte ainult nende omasse ning et ta peab mõlemad uksed lukustama. Istun diagonaalis väga hea vaatega sellele uksele ning olen juba kolm korda näinud seda noormeest kanni välgutamas (pluss veel heliefektid ka), sest ta lihtsalt jätab ukse lahti kogu aeg (mitte lihtsalt lukust lahti vaid ikka korralikul paokile). Kolm on kohtu seadus ja peale seda saatsime kõrvalkontorisse e-maili, et mitte kedagi häbistada, kui sinna näpuga näitama läheme, et nad oma uusi töötajaid informeeriksid huvitavast puhkeruumi süsteemist. Nüüd paneb tüüp ukse kinni, aga mitte lukku. Kes teab, vb talle meeldibki see põnevus, et keegi võib piiluda või iga hetk sisse sattuda.

Meeletult suur lumetorm jõudis kohale, kõik riigiasutused ja koolid on suletud ning samuti ka MS&Ri kontor.

Hetkel aknast avanev vaade - Oo behold, meeletu lumetorm indeed!

Loodame, et me kogu selle lume alla siia ära ei mattu.

Sattusin lugema artiklit NY jalakäijatest ja nendega juhtuvatest õnnetustest. Kellel on huvi, siis saab ka siit lugeda. Loo põhipoint seisnes selles, et New Yorgis saab meeletu arv jalakäijaid surma tänu sellele, et autod sõidavad neile otsa. Esiteks, ühtegi juhti ei mõisteta süüdi, kui ta just sündmuspaigalt ära ei põgene ja teiseks, ebanormaalselt suur hulk õnnetusi juhtub jalakäijatega mitte teed ületades, vaid kõnnitee peal jalutades, poe uksest välja tulles jne. Täiesti uskumatult vihaleajav! 

NY peaks olema nö "maailma pealinn" ja ometigi on nii elementaarne ja iseenesest mõistetav asi nagu kõndimine jube ohtlik. Eestis ma ei ole kunagi isegi mõelnud selle peale, et keegi võiks autoga kõnniteele sõita ja mu alla ajada, pole kuulnud ka, et seda oleks juhtunud (ilmselt kunagi ikka on, aga ei ole nii, et kümneid inimesi iga aasta saab hukka just selle pärast). Samuti paistab, et politseid NY-s ei huvita ka. Eelmine nädal sai kaks naist samal päeval paaritunnise vahega surma, sest auto sõitis neile kõnniteel otsa. See on ju ennekuulmatu! Ja enamikel juhtudel juhte ei süüdistata, sest valitseb kõigil võib juhtuda arvamus ja kui otsest kavatsust kedagi alla ajada ei tuvastata (milleni asi ei saagi jõuda, sest politsei lihtsalt tihtipeale ei alustagi uurimist), siis ei tehta midagi. Isegi juhilubasid ei võeta ära. Täna ajad inimese oma autoga alla ja tapad ta ära, homme vurad selle sama autoga rõõmsalt juba Florida poole puhkust nautima.

Tundub, et autot ja juhti vaadatakse täiesti eraldi. Auto on see, mis tapab, mitte inimene. Mis tegelikult pole ju tõsi, sest inimeste kontrolli all on auto. Enda välja vabandamiseks piisab sellest, kui ütled, et ajasid gaasi ja piduri segamini (tuletan meelde, et USAs on kõikidel automaatkäigukastiga autod, mitte need "jube keerulised siduriga autod", nagu meil Eestis), siis ei tehta midagi, sest kõigil võib juhtuda. Jah, aga kui see juhtub nii võimsalt, et su auto kõnnitee servast üles hüppab ja täie jõuga jalakäija lömastab, nii et teda ei saa isegi identifitseerida, siis autojuht peab ikka jube kõvasti gaasipedaali talluma ja väga aeglase reaktsiooniga olema. Neil inimestele ei tohiks üldse lube andagi! Lugesin artiki alt kommentaare ka ja paljud olid mõistlikud inimesed, kes nõustusid, et asi ei saa enam nii jätkuda, inimesi peab kaitsma autode eest. Ja samas oli ka inimesi, kes raiusid, et not guilty until proved otherwise ja autojuhti ei peaks karistama selle eest, kui ta midagi kogemata teeb. Eks igal mündil ole kaks poolt, aga autode eelistamine inimeste üle on täiesti lubamatu.

Selliste asjade kohta lugedes hakkad hoopis teistmoodi Eesti hüvede peale mõtlema. Jah, meil pole meeletult metropole, kus oleks jube põnev avastada ja seigelda,  aga meil on meie armsad tänavad ja vanalinnad, kus saame rahuliku südamega patseerida, ilma et peaks paranoiliselt iga mootorihääle peale meeleheitlikult ette ja taha vaatama ning riskima iga kord jalga koduuksest välja tõstes oma eluga.

Teine asi, mis mind eriti sügavalt häirib, on loomkatsed. Praegu on kõva torm Astra koerte üle. Kes tahab rohkem teada ja lugeda, siis saab seda teha siit . Pm teeb kuulus ravimifirma AstraZeneca nende kutsade peal eriti rõvedaid loomkatseid, et enda ravimeid testida. Lihtsalt nii kahju on nendest koertest. Mis õigus on inimestel endast nõrgemaid niiviisi piinata. Kodustasime koera, et ta oleks meie sõber ja seltsiline, mitte et saaks neid piinata. Midagi on siin maailmas ikka väga valesti. Raha on ainus, mis loeb, vahendeid selleni ei valita. Inimene arvab, et on kõikidest üle ja teeb, mis tahab. Tegelikult ei ole ju ja loodus hakkab meile vaikselt kohta kätte näitama (tormid, maavärinad, tuhanded inimesed ilma kodudeta). Loodan, et ka need inimesed, kelle käes on tegelikult võim ja võimalused, muudavad oma pealemindtulguvõiveeuputus mantrat ning saavad peagi aru, et raiskamise asemel peaksime hakkama hoidma ja taastama (jajah, puukallistaja minus lööb välja). 

Igatahes, miks peab uusi ravimeid katsetama loomadel?! Sellest ei saa nemad ju kasu, ainult meie saame. Mis on meile kasulik, peaksime endi peal proovima. Ehk siis, tehku suured farmaatsiafirmad neid katseid inimeste peal! Miks mitte nt eluaegsete vangide või surmamõistetutega. Muidugi ainult sellel juhul, kui inimese süü on 100% tõestatud ja kahtlust polegi (ühesõnaga, kui tegemist on psühhopaadiga, kes on tapnud mitmeid inimesi). Mõrvar võtab elu, järelikult ta on ühiskonnale võlgu. Testigu nende peal ning piinatagu neid ja kui tänu sellele töötatakse välja uus vähiravim vms, siis annab ta kellelegi teisele vb elu. Täiesti haige ja ebainimlik (kuigi see inimese tüvi siis sõnas on täiesti vale mu meelest, sest just inimesed on need, kes teevad neid jubedaid asju) on piinata loomi, loomad ei saa ju vastu hakata või rääkida, kui keegi neid kuritarvitab. 

Kui ma ükskord suureks kasvan ja rikkaks saan, siis hakkan miljonäriks ja päästan kõik maailma koerad ära! AUH!