Kuidas me pervomehe juures ööbime

Homme õhtupoolikul jätame kuum-külm vahelduva ilma maha (praegu on tegelikult lihtsalt päris kuum) ja põrutame Floridasse. Läheme ära pensionile - värvin juuksed roosaks, Margus hakkab golfi mängima, ostame talle valged triikpüksid ja vesti ning õhtuti naudime rummkoolasid oma balkoni peal! 

Tegelikult on plaan hoopiski järgmine: lendame Orlandosse, kus paikneb Walt Disney World, oleme seal kaks päeva, millest küll ainult ühe veedame lõbustuspargis.  Teine päev on linna ja ebatavaliselt suure hulga järvede uurimiseks. Avastasin tegelikult Lonely Planet'i teejuhti lugedes, et Harry Potteri maailm asub ka Orlandos (eraldi Disnivöörldist), aga kuna meil Disni pilet juba ostetud, siis jäime ikka endale kindlaks (ma ei tea, kas pean nüüd häbenenult pilgu maha lööma, aga tundub, et olen oma sisemise lapsega siin USA-s väga hästi ühendust saanud, olen paar Alessio raamatutki läbi lugenud võluritest). Ma mingi tulihingeline fänn pole, aga vahepeal on vahva sukelduda fantaasiaraamatutesse, mida on hästi kerge lugeda peale väsitavat tööpäeva (võite Marguse käest küsida, päris lapsemeelseks ma veel ära ei ole läinud - ei jookse mööda tuba ringi ja ei vehi pliiatsi/kärbsepiitsaga ja ei kujuta ette, et oskan võluda).

Edasi sõidame bussiga alla Miamisse (viis tundi mõnusat sõitu - loodame, et vähemalt maastikku näeb). Miamis oleme neli päeva, misjärel on meil autorent bookitud ja sõidame Everglades'i krokodille vaatama ning õhtu lõpuks Key Westi. Key Westis oleme kolm päeva ning neljanda päeva hommikul sõidame tagasi Miamisse, kust lendame Baltimore'i, et koju saada. Sinna oli odavam lennata kui D.C-sse ning Baltimore'i lennujaamast viib buss meid poole tunniga Greenbelti metroosse, kust on kaks peatust koju. Jah, see on USA, siin ongi normaalne sõita kuus tundi päevas kolme erineva sõiduvahendiga, et kaks tundi kuskil kohapeal veeta. Tegelikult normaalsem oleks seda kõike oma autoga teha, aga parema puudumisel peame leppima busside, rongide ja metrooga. 

Igatahes, oleme juba paar nädalat endale öömaja otsinud. Oleme 32 diivanipalvet välja saatnud inimestele Orlandos, Miamis ja Key Westis. Üheksa inimest on keeldunud, üks vanem meessoost isik oli meid nõus Key Westis majutama ja keegi teine pole vaevunud vastama. Ta oli ainuke, kes jaatavalt vastas. On täitsa võimalik, et ta hakkab Margusele külje alla ujuma (mõned iseloomustused väitsid seda, kuidas talle meeldib privaatsust rikkuda ja piire nihutada). Juba ta paluski meil kaks pudelit rummi kaasa tuua. Ja ta kirjutab meeletult vigaselt, tundub, et iga kord meile vastates istub oma muheda rõdu peal ja rüüpab rummi ning siis üritab miskit kirja panna. Kas ma seda mainisin muidu, et ta on 67-aastane, elab koos kahe meessoost toanaabriga ja käib iga aasta mingitel salapärastel 7-14 päeva kestvatel kruiisidel (huviga ootan, et mis sorti kruiisid need siis on - a la Loveboat?). Salamisi ristisin ta pervomeheks juba ära. Tegelikult on see lihtsalt minu taltsutamatu fantaasia, mis otsib väljundeid ja ma südamest loodan, et ta on vahva mees ja huvitav kaaslane, kellega juttu ajada. Andsin Tonyle ja Triinule ta andmed ka igaks juhuks. Peale kolme naise leidmist ühe mehe keldrist usun ma USA-st kõike. Muidugi tegime kohustusliku sex offender registry kontrolli ka ära (väga tavaline asi siin riigis), teda me sealt õnneks ei leidnud.

Kaks ööd suutsime oma õblukese rahakotiga ka Miamis hosteli broneerida ja ülejäänud ööd olime juba kindlad, et peame lageda taeva all veetma (no vähemalt on soe, eks). Igatahes olen pettunud Couchsurfingu inimestes natuke, sest kui meil on 22 inimest, kes ei vaevu vastamagi, siis on midagi valesti. Pluss meie avaldused on ilusad ja vastamist väärt (tegelikult ka, kirjutasime eriti muheda pika kirja ja osad vastasid, et kõige parem avaldus, mis nad saanud on, aga sõidavad kuskile ära vms)! Saan aru, et Florida on väga popp koht ja ilmselt saavad nad sadu palveid päevas, aga pangu siis mingi märge oma profiilile, et nad ei vaevugi vastama, sest nii palju kirju tuleb sisse või siis keeldugu ära (nojah, osadel on see vastamise protsent eriti madal, mille järgi saab ka otsustada, aga ebaviisakas ikkagi).

Olime pikalt sellises lootuse-lootusetus seisundis. Paljud otseselt veel keeldunud polnud, aga samas jah ka ei öelnud. Eile sai meil lõpuks villand, kuna peame juba kohe kodust lahkuma ning järelejäänud raha eest bookisime pärapõrgus endale Orlandosse hotelli (peame lennujaamast linna sõitma, et uus buss võtta ja linnast tagasi välja sõitma hotellini). Samuti kasutasin Airbnb nimelist lehte (tänud, Made, soovitamast), mis on põhimõtteliselt nagu Couchsurfing, ainult peab maksma kellegi kodus ööbimise eest. Leidsime ühe väga toreda naise (ma vähmalt loodan), maailma kõige ägedama raamatukogutoaga. Loodame, et pildid pole võltsitud ja saame basseiniga imearmsas majas ööbida kaks ööd.

Pildid lubavad, et tuba on siuke!!!

Siin basseinis kavatsen hommikuti ujumas hakata käima (jah, kõik need kaks hommikut, mis seal oleme :D)

Üleüldiselt on kavas siis Disney World ära näha, Miamis turistitada (Art Deco piirkond, rannad, muuseumid, vanad hotellid, kus Al Capone käis/elas, kus Scarface'i tegevus toimus jne), flamingosid tahan kindlasti näha (lugesin just, et inimtegevus on nende populatsiooni päris tublisti vähendanud, mis tähendab, et Miami Vice'ist tuttavaid linde polegi vb võimalust näha) ning siis sõidame autoga krokodille vaatama ja pärast mööda superägedat silda Key Westi. Key Westis on Hemingway majamuuseum ja tema lemmikbaar, kus ta käis napsutamas (Sloppy Joe's). Samuti on teel Key Westi üks baar, kus külastajad on seina 1-dollariliseid täis kleepinud (baari omaniku pensioniraha on kindel - üle 60 000 dollari pidi seal olema).  Igatahes saab loodetavasti olema kümme päeva eriti mõnusat puhkust täis päikest ja helesinist vett! Seekord ma väga kaugele oma mürgiste ohtude uurimisega ei jõudnudki, sest lugesin haide kohta, kui palju neid Miamis on ja siis öösel nägin õudukaid ning otsustasin, et parem on mitte lugeda.

Disney Worldi loss on inspireeritud Neuschwanstein'i lossist Saksamaal, kuhu tahan hirmsasti kunagi minna

Neuschwanstein

Sild Key Westi

Käisime eelmisel reedel siis ka Baltimore'is mõrvamüsteeriumi üritusel. Alustasime oma seiklust kell kolm päeval ja koju tagasi jõudsime pool üks öösel. Pidimegi kolme erineva liikumisvahendiga (metroo, buss, rong - loe kolmandat lõiku sellest postitusest)) sinna minema ja samamoodi tagasi tulema. Üritus toimus kreeklaste linnaosas, mis oli kesklinnast bussiga umbes poole tunni kaugusel (kui mäletate meie jõulupeo seiklust Eesti Majja Baltimore'is talvel, siis seekord oli umbes sama pikk maa, aga natuke teise suunda). Ühistransporti selles linnas ma kasutada ei soovita. Seal on turistidele mõeldud eribussid, mis ainult kesklinnas ja ilusamates piirkondades tuuritavad - peale on kirjutatud charm city (hea nali!). Baltimore on kõike muud kui veetlev. Ilmselt 90% linnaliiniga sõitvatest inimestest on narkomaanid, alkohoolikud, niisama imelikud inimesed. Buss on eriti räpane, kahtlased vedelikud põrandal (ei julge pakkudagi, mis need võiksid olla), pahupidi silmadega inimesed pinkidel istumas. Sattusime ise ühe tüübi kõrvale, kes vaevu suutis oma silmi lahti hoida ja kellel nuga välkus vöövahel. Nägime esimest korda hästi suurt hulka ülikoolinoori ka (osad olid küll väga noorte nägudega, aga nende juttu kuulates selgus, et käivad ikka college'is - ja USA-s peaks see minu meelest ülikooli tähendama) rongi peal. Reedel oli suur pesapalli mäng Baltimore'is (Orioles on nende koduklubi) ning ilmselt olid nad teel sinna. Kõik olid muidugi lõbusas tujus juba ja üks noormees suutis oma alkoholiklaasi ühele suvalisele meesreisijale peale kallata (tollel oli särk läbimärg ja püksid ka - õnneks oli õues soe). Kallaja tüüp pääses leige vabandusega, kaklust ei tulnud. Selles suhtes on hea, et kuigi Baltimore on täis jube imelikke ja kahtlaseid inimesi, ajavad nad kõik oma rida ja keegi meid tülitama ei tulnud.

Jõudsime täpselt õigeks ajaks üritusele. Meil endil oli väga kiireks läinud ja temaatilisi riideid selga ei jõudnud otsida (20ndate maffia), kuid päris paljud olid end üles löönud ja nägid väga autentsed välja. Alguses tehti pilti ning siis juhatati lauda. Enamasti olid lauad kaheksased, mõned olid väiksemad, kes ainult enda seltskonnaga istuda tahtsid. Meil oli lauanaabriteks üks nooremapoolsem paarike ja kaks soliidsemas eas paarikest. Ei tea, mis värk on, aga need nooremad inimesed (no välimuse järgi meie vanused, kui mitte nooremad), olid üle mitme kuu kohtingul, sest neil sündis kuus kuud tagasi laps ja on kogu aeg temaga hõivatud olnud. Täpselt sama lugu nagu meie lauanaabritel Pablo Francisco ajal!

Koht oli ise selline, kus üritus toimus

Mees vasakus nurgas on natuke Big Bang Theory'st Raj'i moodi

Raj Big Bang Theory'st

Olime kogu aeg arvanud, et näitlejad ise etendavad kogu asja ära ja siis me oma laudkonnaga saame arutada, et milline neist näiteljate karakteritest süüdi on. Tegelikkuses aga tuli välja, et igast lauast valiti välja üks külaline, kes sai endale kahtlusaluse rolli. Mõrvar ise ka ei teadnud, et tema tappis, see tuli mängu käigus välja. Kohal oli kuskil 100 inimest või isegi rohkem. Meie jaoks oli natuke raske, sest tegelasi oli palju ja ei suutnud kõike hoomata. Sellegi poolest oli väga lõbus kogemus ja süüa sai ka megahästi. Kunagi proovime sama asja Londonis ka ära ja väiksema seltskonnaga. Näitlejad olid muidu väga head ja naljakad ning etendasid oma rolle mõnuga. Kahjuks me teada ei saanud alguses, kes tappis maffiabossi ära, sest meie buss pidi paari minuti pärast väljuma maja eest, millega tagasi kesklinna pidime saama, et rongi peale jõuda, millega lennujaama sõita, et õigeks ajaks Greenbelti bussi peale jõuda. Andsime oma lauanaabritele Marguse e-maili aadressi, et nad vastuse saadaksid (ja saatsid ka!). Õigeks ajaks Greenbelti viiva bussi peale jõudmine oli meeletu jooksmine, pole aastaid nii kiiresti jooksnud nii pikka maad, adrenaliini sai korralikult käima. Muidugi selgus, et tegelikult oleksime ilusasti jõudnud, sest ronge käis veel, mitte ainult üks, mille peale üritasime jõuda. Greenbelti jõudes selgus, et metrooliinid on taaskord remondis (siin pidevalt metroo seisab, põleb vms) ning saime tasuta bussiga meie kodumetroosse. Muidugi võttis see tavalise 5-minuti asemel pool tundi aega, nii et D.C transpordisüsteem pole just kõige usaldusväärsem. Mõrvar oli muideks isik, kes läks esimesena surnukeha inspekteerima (klassika!).

Kahtlusaluste küsitlemine - esiplaanil valge mütsiga oli nö õhtujuht (maffiaboss ja detektiiv ühes isikus) ning tema taga valge mütsiga oli meie lemmiktegelane - milkman

Kui reisilt tagasi oleme, peaksid vahvad putukad - tsikaadid -  ka kohal olema. Nimelt elutsevad siin sellised elukad, kes on nümfidena maa all ning ronivad iga 13-17 aasta järel maa peale, et paarituda. Oskasime hea aasta valida, et USA-sse tulla. Pidid meeletut häält tegema ning sülemitena puid katma. Inimestele nad ohtlikud pole, ei hammusta ega ole mürgised. Ainult aeg-ajalt võivad nad inimeste jalgu või käsivarsi pidada puuoksteks ja üritada sinna peale maanduda (jah, nad lendavad ka). Kuulasin Wikipediast nende armuhüüdeid (saate ka kuulata siit) ja minu meelest see pole hullem kriketitest, keda siin nagunii laialt leidub. Alguses ennustati meeltut invasiooni ja ilmselt kuskil on ka, aga D.C-s ja selle ümbruses pidi neid kõige vähem olema. Peab isegi uudishimu korras Virginiasse sõitma, et need imeloomad ka ära näha/kuulda, kui nad nii haruldased on. Muideks, nad on söödavad ka. Lõpetuseks mõned meeldivad pildid teie päeva:

Koorub

Täiskasvanud isend

Mõrvamüsteerium

Olen unustanud rääkida, kui superhüpermega kingituse Margus mulle tegi. Nimelt läheme järgmine reede mõrvamüsteeriumit lahendama. Kui tutvusime kaks aastat tagasi, siis olime sisse võetud trikiga mõistatustest, mida agarasti lahendasime koos (Black Stories'i mäng ja leidsime internetist ka hästi palju mõistatusi - lateral thinking puzzles). Mäng käib ise nii, et on antud situatsioon ette ja pead jah-ei vastustega küsimustega ära arvama, mis siis juhtus. Üks näide teile siia. Oskate arvata, mis juhtus?

Igatahes, järgmise reede asi peaks nii käima, et istume lauas võõra seltskonnaga, sööme-joome ja siis korraga tapetakse keegi ära ning peame ära arvama, kes seda tegi. Ettekandjaid saab ära osta, et infot saada jne. Teemaks on 20ndate maffia. Ei suuda ära oodata! Toimub kogu asi Baltimore'is.

Kas keegi muidu seda uut naljakat jooki Appledog'i on proovinud? Välimus on väga sümpaatne, aga ei tea, kas maitseb ka hästi. Kahjuks Marylandi alkoholi saata ei saa, nii et, kes külla tuleb, võiks ühe purgi mulle mekkimiseks tuua (palun)!

Ja vastus mõistatusele ka:

If you were a lollipop, I would even eat the stick!

Käisin neljapäeval tähtsal lõunasöögil. Nimelt on Baltic-American Freedom Foundationi (organisatsioon, mille kaudu oma stipendiumi sain) juhatuse liikmetel vahepeal koosolek D.C-s. Need praktikandid, kes siinkandis elavad, on kutsutud. Talvel oli ka üks üritus, kuhu aga minna ei saanud, sest olime Margusega just tagasiteel Barbadoselt. Seekord mõtlesin võimalust ära kasutada ja kui kutsuti, olin kohe nõus.

Lõuna toimus Metropolitan klubis, mis asub Valge Maja juures. Olin esimene, kes saabus. Uksehoidja lasi mu sisse, võttis mantli ning palus fuajees teisi oodata. Fantaasia hakkas taas kohe tööle, tulid igasugused filmid salaühingutest meelde. Kujutage nüüd ette kõige peenemat härrasmeeste klubi, mida näinud või millest kuulnud olete. Ja härrasmeeste klubi all ei pea ma siinkohal mõnda kahtlast stripiurgast silmas, mida kutsutakse peene nimega, vaid ehtsat filmidest nähtud klubhoonet, kus ülikondades härrasmehed istuvad tugitoolides, joovad kohvi ja loevad ajalehti. Pilte kahjuks ei võinud seal teha (telefoniga rääkimine oli ka keelatud), nii et mul ei ole näidata, milline täpselt välja nägi. Kõik oli väga peen ja viisakas, naised kandsid jakikestega kleite (jah, erinevalt filmidest, võivad seal klubis käia ka naised). 

Pean siinkohal mainima, et olen avastanud  igasugustel (äri)kohtumistel käies, et mul puuduvad viisakad riided, mida üldiselt nõutakse. Nii et ilmun tavaliselt tumedates värvides kostüümi asemel (mida tundub, et enamikud kannavad) kohale värvilistes sukkpükstes, mummulises seelikus ja kampsunis (hea hipi, eks). Seekord suutsin uhke ja väga formaalse kleidi selga tõmmata, aga kahjuks lühikeste käistega, nii et pidin vana hea sall üle õlgade trikki kasutama. Maja oli vana aja ja suursugususe hõnguga, midagi polnud modernset ja minimaalset, mulle meeldis. Palju värve, erinevaid mustreid, materjale jne. Guugeldades mõned pildid leidsin, mis annavad natukene õhustikku edasi. Väljast ei arvakski, et maja mahutab liikmete kortereid, banketisaale, söögisaale, raamatukogu, basseini ja veel paljusid muid ruume.

Google maps aitab alati - selline oli maja väljast (see esiplaanil vana maja)

Banketisaal

See on sama klubi New Yorgi majast pilt, aga D.C maja oli sama suursugune

Lõuna oli supetore. Üheksast juhatuse liikmest oli viis kohal. Surusime käppa kõigiga ja istusime privaattoas maha (eraldi ruum oli reserveeritud meie lõuna jaoks). Menüüs olid väga maitsvad toidud (krabid, vähid, avokaadosalat, caesari salat jne), hindu polnud ühelgi juures. Mulle tundub, et nendes klubides käibki nii, et maksad aastamaksu ja siis see on nagu teine kodu ja käid nö. "tasuta" söömas ja kohtumisi pidamas, ei pea rahaga sehkendama. Ei kujuta ette, mis see liikmemaks võiks olla (ilmselt mitte midagi väga odavat, et igaüks liituda ei saaks).

Kohal oli endine USA suursaadik Eestis Michael C. Polt, väga tore mees. Hea jutuga (no nad kõik on, peavadki vist olema) ja hästi sõbralik. Kohtusin temaga juba Eestis ka, kui enne ärasõitu oli Tallinnas tema residentsis mere ääres vastuvõtt kõikidele, kes BAFF stipendiumi said Eestist. Nüüd ta enam suursaadik pole vaid töötab senaator McCain'i heaks. Olin täiesti veendunud, et kõik juhatuse liikmed on hullud kuivikud, nalja ei mõista ning et lõuna saab eriti napisõnaline ja imelik olema. Uskumatu, aga oli täiesti vastupidine! Viskasime nalja, rääkisime oma kogemustest ja kuulasime, mida nad ise USA-st või Baltimaadest arvavad. Peale minu oli ainult kaks praktikanti veel seal. Üks leedu tüdruk, Viktorija, töötab ka arhitektuuribüroos ning praegu teeb projekte Araabia Ühendemiraatidele. Teine neiu, Ieva, on lätlane ning on advokaat ja töötab praegu inimkaubanduse vastaste seaduste ja karistuste välja töötamisega Arizona osariigis. 

Ausalt öeldes ma teiste juhatuse liikmete nimesid ei mäletagi, sest neil polnud väga tüüpilised USA nimed, vaid pigem sellised nagu Danguole, Hughlyn, Randal jne. Ega need nimed teile midagi ei ütleks ka nagunii. Tundub, et kõik on kõvasti kas poliitika või/ja pangandusega tegelenud. Üks Eestlane on ka juhatuse liige, Merko peadirektor, aga teda polnud kohal. 

Meilt küsiti praktika kulgemise kohta, kuidas USA meeldib, mis erinevusi sellel riigil Baltimaadega on jne. Muidugi sain kõvasti mööda päid ja jalgu, kuna olin ainuke eestlane. Eesti ikka tahab kangesti olla Skandinaaviamaade hulgas ja Baltimaasid maha jätta, aga nemad hoiavad meid meelega tagasi ja tahavad enda punti. Üks juhatuse liige mainis ka seda, et rääkis kunagi mitu tundi  ühe eestlasega ja kordagi selle aja jooksul eestlase näoilme ei muutunud (huvitav, kas puutus Ansipiga kokku?). Muidu võib täitsa sellise peene eluga ja lõunatamisega siin ära harjuda.

Ajan oma fääntsi kleidiga koera taga (Charles läheb mu ratta peale miskipärast eriti marru, tahab kumme hammustada jne)

Teel lõunasöögilt koju aevastasin. Kui Ameerikas tänaval aevastada, siis soovivad inimesed tervist. Juhtusin metroos kaks korda aevastama ja sama tüüp soovis mulle 'bless you' ja ise naeris juba ning vaatas küsiva näoga otsa, et kas kavatsen veel korrata. Samuti nägin esimest korda isiklikult metrooga sõites, kuidas üks naine enda küüsi lõikas. Eriti rõve ikka! Muudkui klip ja klip ja küüsi kukkus rongi põrandale (öäkk)!

Pangaprobleemide koha pealt selline areng, et paar päeva tagasi sain e-maili, mis ütles,  et saan varsti postiga kirja, kus on kirjas, et uurimine on lõpetatud (ooo, kuidas neile meeldib siin kirju saata!). Ootasin huviga siis kirja (alguses öeldi ju üldse, et mulle helistatakse kohe, kui uurimine lõpetatakse ja antakse teada, mis tulemused on). Reedel tuli ka kiri. Ja sõna otseses mõttes oli see kiri, mis andis teada, et uurimine on lõpetatud. Öeldi, et mu 17.95 dollarit, mis pihta pandi, kanti ka tagasi. Ja rohkem mitte midagi. Kes tegi, kuidas mu andmed saadi, mis andmed üldse saadi, mitte mingit seletust! Täiesti haige. Pean järjekordselt selle kolgata teekonna ette võtma ja helistama ning miljon tundi enda isikut tõestama. Nukker igatahes, mismoodi see pangasüsteem toimib (või pigem ei toimi) siin riigis. Lisaks sellele saadeti taaskord kaks uut pangakaarti, ma ei ole aru saanud, miks nad topelt saadavad (USA-sse saabudes ja pangakontot avades juhtus sama asi). Samas ma kumbagi kaarti kasutada ei saa, sest PIN koode pole veel järgi saadetud. 

Postituse pealkiri on teile kõikidele inspiratsiooniks, mis tasemele võib pick-up lauseid viia, nii et kellel huvi, katsetage ja andke teada, kuidas läks!

Meil on võililled juba ära õitsenud siin

Stinky

Käisime ühel õhtul koeraga pikal jalutuskäigul. Teine oli jube õnnetu, et me teda jõe- äärsele aasale kappama ei lasknud ning pehmendas meid oma maolenjuniinunnu ripsmeplaksutamisega täielikult. Lasime ta lõpuks rihma otsast lahti (tavaliselt laseme tal joosta, aga siis oli nii palju inimesi pargis, et ei tahtnud väga). Igatahes Charles kappas suure hurraaga kohe mäest alla ning kukkus püherdama. Alguses oli naljakas vaadata, kuidas nii suur ja kondine koer kohmakalt end rullib mööda muru. Lõpuks saime aru, et see pole ta tavaline hüppan korraks pikali ja nühin seda mõnusat kastemärga muru enda selja vastu käitumine. Nimelt hõõrus ta end igat võimalikku (ja võimatut) pidi seal ühes kohas muru peal, küll pepu taeva poole püsti ja teine kord jälle käpad õhus. Läksime siis asja uurima, et mis tal seal nii meeldivat on (olin kindel, et mõni vahva surnud loom, kes on päevase päikese käes küpseks praadinud). Kõndisime ise tee peal mäe otsas, koer oli mäe all.

See on küll vana pilt, aga illustreerib olukorda hästi, koer oli mäe all, me seal üleval, kust teine pruun kutsu jookseb parasjagu

Jõudsime koeraga kohakuti, aga alla ei jõudnud veel minna, kui kõige rämedam hais lõi ninna, mida eales tundnud olen. Kujutan ette, et see on midagi taolist nagu see kuulus rootsi halvaks läinud räime delikatess, mida saab ainult õues süüa, sest tuppa jääks see hais igaveseks. Margus läks mäest alla vaatama, mis siis toimub ja selgus, et Charles oligi mõnusa kalaraibete hunniku leidnud ja püherdas nüüd täie mõnuga. Terve tee koju lihtsalt naersime nii, et pisarad silmas, kuna see hais oli tõesti KOHUTAV (ja samas oli naljakas ka, et mis me temaga nüüd pihta hakkame)! Ilmselt oli mõni lind jõest kala püüdnud ja seal ära söönud ning ülejäägid päikese kätte riknema jätnud...mmmm. Kodus ei saanud me Charliet tuppagi lasta vaid pesime õues (võtsime toast pangega sooja vett). See tegi asja veel hullemaks, sest siis ta haises oma šampooni (kookoselõhnaline) ja aasta üle tähtaja läinud kala segu järgi. Pesemisest polnud kahjuks kasu, nii et ta haiseb siiamaani. Kusjuures laupäeval pesid Tony ja Alessio ka veel teda ja nüüd on natuke parem, kuid kui teda kaisutada, siis on nõrka kalaraipe haisu ikka tunda. Uueks hüüdnimeks on tal Stinky. Koer, vaeseke, ei saa ise midagi aru, tuleb poeb kõikide juurde, aga inimesed lähevad minema, sest keegi ei taha ise haiseda. Mul vahepeal hakkab hale ja siis paitan teda ikka, aga pärast peab hoolega käsi nühkima.

Peasüüdlane isiklikult

Niimoodi meeldib talle püherdada

Elu on siin muidu nagu filmis. Neljapäeva õhtul töölt koju tulles üritasin Yes! marketis toidupoolist osta. Kaart ei läinud läbi, ei deebetina ega ka krediidina. Läksin siis koju ja kõndisime Margusega ATM-i juurde, et üüriraha välja võtta. Isegi PIN koodi ei lasknud panna, vaid viskas kaardi kohe välja ja soovitas panka helistada. Siis selgus, et olen unustanud telefoniarve maksmata ning ei saanud helistada. Koju jõudes üritasin interneti teel telefoni eest maksta, aga seda tehingut ka ei saanud teha. Suletud ring.

Lõpuks ootasime, kuni Tony koju jõudis õhtul kümne paiku ning helistasin tema telefoni pealt panka. Naljakad klienditeeninduse süsteemid on siin, võimalikult palju on nii üles ehitatud, et saaksid masinaga rääkida, mitte päris inimesega. Helistades küsib naishääl kaardi numbrit, mida peab selge häälega dikteerima, seejärel kordab selle ise üle ja siis peab jah vastama, kui on õige. Kuna mul ei olnud mingit vajalikku maksunumbrit seostatud kontoga, siis õnneks suunas masin mu päris inimese juurde, muidu ilmselt oleks kogu mure pidanud masinale ära rääkima. 

Asjaliku pangamehega vesteldes selgus, et keegi kõrvaline isik on kasutanud minu pangakaarti tehingute tegemiseks. Kuna pank jälgib kõikide klientide kaarte (big brother watching), siis pannakse konto kohe kinni, kui natuke liiga suur summa välja võetakse või imelikus kohas makstakse. Minu kaardi puhul äratas kahtlust see, et tegin päringu suurtesse krediitifirmadesse enda krediidiskoori teada saamiseks. Kuna ma pole USA kodanik, ei ole mul ka mingit krediidiskoori. Igatahes kogu see asi on päris jube, sest keegi oleks võinud niisama kogu mu stipendiumirahaga plehku pista, aga nad valisid teise tee, et rohkem infot teada saada, ehk siis neil on mu kodune aadress, kõik panga andmed jne. Põhimõtteliselt on neil nüüd võimalik minu nimele võtta sadu tuhandeid dollareid laene.

Asja üle alustati uurimist ja kümne tööpäeva jooksul pidi keegi ühendust võtma ning selgitama, mida nad leidsid (kes seda tegi, miks, kuidas andmed saadi jne) ning siis saan politseisse asja üle anda (praegu on pangasisene uurimiskomisjon). Ütleme nii, et natuke paranoilisemaks muutusin küll nüüd, ikkagi nii palju isiklikku informatsiooni on netis üleval. Kontrollisin Facebookis oma seaded üle, kas kõik ikka on varjatud võõrastele ning Linkedin'i profiili varjasin ka ära. Tunnen end nii kaitsetuna nüüd kuidagi. Loodame, et uurimine saab õnneliku lõpu ja midagi suuremat pole need pätid veel saanud korraldada mu andmetega. 

Sellega veel asi ei piirdunud. Laupäeval käisime D.C-s Marguse ja Triinuga, väga vahva päev oli. Õhtul koju tulles käisime Giantist (üks suur toidupood) läbi ning üritasin seal maksta ja jälle oli kaart blokeeritud. Kimasime ratastega pangaautomaadi juurde, et uurida, kas raha välja saab võtta. Ei saanud. Raiskasin järjekordsed 20 minutit oma elust, et pangale selgeks teha, et see olen kindlasti mina, kes helistab, enne kui üldse sain murest rääkida. Nimelt on neil high-tech süsteemid, mille kaudu saad arvutiga rääkides paljud oma igapäevased pangaasjad lahendatud, aga seda, kas nad räägivad ikka õige kliendiga, ei suuda nad kuidagi muud moodi kindlaks teha, kui ainult läbi tobedate küsimuste. Küsivad kolm või neli korda, mis oli viimane tehing pangakaardiga, millal viimati raha arvele panid, millal viimati wire transfer tehti ja arvavad, et see on kõige turvalisem viis isiku kindlaks tegemiseks. 

Esiteks, kui ma juhtun kuskil arvutist kaugemal olema ja ei saa enda tehinguid järgi vaadata (sest ma ei mäleta ju peast, et raiskasin kaks päeva tagasi 14.28 dollarit kuskil x poes), siis ma ei saa ka oma murest rääkida ja asja lahendada (ju siis keegi ei mõtle siin maal, et kõikidel inimesel pole internetiga nutitelefoni). Teiseks, kui keegi kaaperdab mu internetipanga konto (mis poleks vist väga raske, sest sisse logimiseks on vaja kasutajanime ja parooli, ei mingeid lisakoode vms), siis saab ta samad andmed pangale edastada ja arvatakse, et olengi mina.

Loodan nüüd siiralt, et kogu see kaardi kinnipaneku jama on lahendatud ja edaspidi läheb asi libedamalt. Viimane kord õnneks polnud keegi mu kontole sisse üritanud häkkida, vaid nad panid ettevaatuse mõttes kinni, kuna maksin nii mitmes kohas D.C-s kaardiga ja ilmselt olen mingis watch listis peale enda juhtumit. Vana pangakaart kuulutati kehtetuks, sain asenduskaardi praegu ja uus päriskaart tuleb taaskord postiga koju (PIN saadetakse teise kirjaga järgi). Turvaline!

Selline näeb välja USA pangakaart (see on kaart, mille andmed pätid varastasid, hoian mälestuseks)

D.C päev oli muidu tore nagu alati. Käisime reflective pooli ääres, siis mingis tervislikus kohas söömas (aga ei olnud väga maitsev), proovisime esimest korda elus külmutatud jogurti ära! ning õhtul käisime Triinu juures natuke istumas, kuna tal oli sünnipäev. Ta leidis endale kodu siin kohe meie juures, nii max. 10 minuti kaugusel. Samuti on tal kodus koer - kohe kaks. Üks on suur ja karvane ning teine on megapisikene (ma pole elu sees ühtegi nii väikest koera katsunud, lausa naljakas oli).

Valge maja - hiljem ukerdas seal katusel üks musta rõivastunud mees, don't know why

Valge maja the Malli pealt

Lincoln memorial

Reflective pool ja Washington monument - peegeldus polnud väga hea, kuna tuul oli tugev

Esimene külmutatud jogurt ever!

No vaadake kui pisike!

2 aastat M&M-si

Käesolev töönädal on üsna töövaene olnud. Esmaspäeval kontorisse minnes ei olnud peale Violeta seal kedagi ning tulin ise ka ära koju ja tegin siit natuke tööd. Teisipäev oli pea-aegu korralik 8st-5ni (minu puhul siis pigem 9st-6ni) päev ning täna kirjutan seda postitust mugavalt kodus diivanil istudes. Nimelt eile kella nelja paiku ütles kontoris arvutisüsteem üles ning keegi ei pääse enam tööfailidele ligi, kuna need asuvad ühes peaarvutis, mis hakkaski jamama ja ei võtnud enam eluvaimu sisse. Samuti on internet megaaeglane ja sada häda veel. Tehnik pidi tulema täna hommikul kell kaheksa, aga umbes kümne paiku töölt lahkudes polnud ühtegi IT-guru veel välja ilmunud. Nüüd naudin ilusat ilma (st hakkan kohe nautima, kui postitus valmis) ning loodan, et ehk ei peagi täna enam tagasi kontorisse minema. Olen juba seitse kuud siin tööd teinud ning hiljuti on hakanud kojumineku hirm kummitama, selle pärast tahakski ainult ringi reisida ja avastada nii palju kui veel võimalik, mitte nädala sees tööd teha.

Käisin Charliega enne õues ja märkasin meie naabruskonnas asuva maja väraval sellist silti:

Natuke udune pilt sai, sest ma ei näinud päikese käes fokusseerida, aga mõte oli  paberilipakal see, et meie pea-aegu naaber rikub mingeid Riverdale'i nõudeid, et muru peab olema 17 cm või lühem. Mu meelest see muru muidugi nii pikk ei olnud, aga ju siis käis inspektor joonlauaga mõõtmas. Huvitav, kuidas see asi toimib siin, kas naabrid kaebasid, et muru on üle käte läinud (see meeletu-meeletu võsa ei lase neil tänaval rahulikult liikuda?) või kellegi päevatöö ongi ringi käia ja uurida, ega muru liiga pikk ei ole ja et ainult saaks trahve kirja väänata? Meie maja verandal pole ka katust, sest mingi ametnik sattus peale ja ütles, et ilma loata ei või ehitada (kuigi enne oli ju olemas, pm taheti lihtsalt vahetada). Naljakad seadused siin.

See ei ole sama hoov, mis muru eest trahvi sai, aga tahtsin näidata, et meie ümbruskonnas ikka loodust jätkub!

Kuna Marguse juuksed hakkasid pikkuselt juba minu omadele järgi jõudma (mulle ikka ilmselgelt meeldib liialdada), siis otsustasime, et on õige aeg Ameerikamaa juuksurit külastada. Olin eelnevad 6 kuud ise enda tukka lõikunud ja mõtlesin, et vahelduseks võiks selle ka sirgeks saada. Ühe kaastöötaja käest kuulsin, et salong nimega Bananas (tõlkes hullumeelne, kreisi, äge) pidi päris hea olema ja mõtlesin, et kui nii vahva nimi on kohal, siis kindlasti on lõikus ka hea (sest ainult megastiilsed inimesed saavad ju sellist nime salongile panna!). 

Asutus ise oli päris esinduslik, aga kahjuks juuksurid mitte. Sunniviisiliselt pesti mul pea ära (väitsid, et muidu ei saa lõigata, juuksed peavad kindlasti märjad olema). Muidugi, mis juhtus, oli see, et lõpuks juuksuritooli istudes avastas neiuke, et mul on selline soeng, millel peavad juuksed lõigates kuivad olema, muidu ei saa ta soengu tegumoest aru. Lisaks sellele, et ta föönitas mu juukseid hoolega (kasutan ise võib-olla 4 korda aastas fööni), ta ka sirgendas pärast (olen vist umbes 2 korda elu sees seda üldse teinud) ja kakkus neid kohutavalt (hellik nagu ma olen oma juuste koha pealt). Mingit kaitsvat balsamit ta pähe ei pannud, nii et ilmselt üle pika aja said mu juuksed korralikku retsi. See pole kindlasti väga huvitav jutt kuulda mu (enda jaoks) meeletust juuksesaagast, aga pean seda imestust lihtsalt väljendama ja jagama.

Bananas

Enne salongi minekut mõtlesin, et võib-olla lasen natuke rohkem juukseid lõigata ja välja kasvanud soengut taastada, kuid kohapeal otsustasin lihtsalt lasta otsi ja tukka lõigata. Pidin kolm korda nõudma tuka ümber lõikamist, sest see oli ikka väga-väga kole. Vaatasin peeglisse ja ma ise ka ei suuda endale nii viltust ja räsitud asja lõigata (tema mingi ime läbi suutis). Lõpuks hakkas ta seal pahandama juba ja näitas kammiga, kui sirge mu tukk ikka tegelikult on (andsin alla ja läksin lõikasin kodus ise kõik need rippuvad pikad salgud lühikeseks ja enam-vähem sirgeks). Samal ajal jõudis üks teine juuksur ka tööle, kes kohe kiljatas mu pikki juukseid nähes ja tahtis patsi punuda. Läksingi siis rõõmsalt 42 dollari võrra vaesemana ja ühe patsi võrra rikkamana koju. Muideks, nägin unes, et kui ütlen sõpradele, et maksin 42 dollarit juuksuri eest, siis kõikidel lähevad silmad suureks ja kõlab imestushüüe. Ilmselt see oli aga mu enda reaktsioon, sest pole elu sees üle 9 euro lõikuse eest maksnud.

Kalasaba, mille sain kauba peale kaasa

Margusel ei olnud samuti hiilgav kogemus, sest tema enda sõnade järgi nägi ta pärast välja nagu "keskealine lesbi"(ilmselt siis mõnest väga halvast filmist pärit). Teda oli päris julmalt nuditud ka, masinaga väga suvaliselt lastud, nii et ikka korralikud "augud" olid sees (juuksed polnud ühe pikad, kust pidid olema, kõik oli tehtud nii, kuidas juhtus).

Pildi pealt pole hästi aru saada, aga ilusasti see soeng küll ei hoia

Üks Eesti tüdruk (Triin) saabus D.C-sse, kes sai sama stipendiumi, mis minagi ja hakkab samas firmas tööle. Läksime Margusega talle lennujaama vastu. Kuna kõik rahvusvahelised lennud saabuvad Dulles'i lennujaama, mis on linnast päris kaugel, siis pidime nuputama, kuidas sinna üldse saab. Õnneks oli asi päris kergeks tehtud ning metroobussiga sai peale tunniajast sõitu kohale.

Väike fotoshuut bussi oodates

Triin saatis kuskil poole nelja aeg sõnumi, et maandus. Peale seda oli aga vaikus ja algas pikk ootamine. Kokku ootasime neli tundi lennujaamas (kella seitsme ajal astus ta lõpuks välja). Kuna ma ei saa enda USA numbri pealt Eesti numbrile helistada, kasutasime telefoniautomaati, et Triinuga ühendust saada ja küsida, kuhu ta jääb, aga keegi ei vastanud telefonile (samas välja polnud ka lülitatud).

See kõik andis tõuke meie fantaasia veelgi kõrgemal tasemel tööle hakkamiseks, mõtlesime oma peas igasuguseid stsenaariumeid välja, kuidas kurjad USA piirikontrolli onud ta kuulsasse tagumisse ruumi viisid ja nüüd mitmetunniseid küsitlusi teevad (pimestav lamp näkku, bad cop-good cop mängud jne). Jõudsime juba infolauast pärida, et mis siis saab, kui ta ei ilmugi välja ja "kaob" vaikselt kuskile suletud bürokraatia uste taha ära (mitte mingit infot ei olnud võimalik saada, mis teiselpool uksi toimub, kas inimene on maandunud jne). Nemad kahjuks aga aidata ei saanud. Jõudsime juba kolm korda helistada ja õhtuoodet võtta ning mõtlema hakata, et millal on viisakas aeg lahkuda, kui ikka ühendust ei saa, kui ta lõpuks tuli. Järjekord oli lihtsalt jube pikk seal teisel pool kontrollis. Siin vist täiesti sõltubki, millal saabud, sest kui me Margusega jõudsime, olime peale lennuki maandumist tunni ajaga juba lennujaamast väljas kui mitte kiiremini.

 

Triinu esimene õhtu USA-s

Triin peatus meie toas ning ise sõitsime järgmine päev New Yorki, et tähistada meie kahte aastat koosolemist. Nii uskumatu, kui kiiresti aeg läheb, sest ühelt poolt on kaks aastat ju üpriski pikk aeg, aga samas on nii palju asju juhtunud selle aja sees ja tundub nagu oleksime alles eile kokku saanud. Teisest küljest jällegi on tunne nagu tunneksime üksteist palju-palju aastaid juba (oeh, nii keeruline seletada). Igatahes, parimad kaks aastat on olnud :)

Nunnumeeter põhja

New York on ikka muleiolesõnusellekirjeldamisekssestseeonniiäge linn. Esimesel korral ei jõudnud korralikult uurida ja endasse ahmida kõike, aga teisel külastuskorral juba oleme natuke midagi näinud ja aimdust saanud linna õhustikust. Lihtsalt nii võimas ja uskumatu! Kõik teavad NY-d, vaatamata sellele, kas oled käinud või mitte. Filmid on meieni toonud need tänavad, Central Parki, Empire State Buildingu ja sada kohta/ehitist veel. Nii võimas tunne on päris oma silmaga seda kõike näha, kogeda, olla selle melu sees. Inimesed, kes pühapäeva hommikul saavad minna Central Parki trenni või kutsut sinna jalutama viia, peavad ikka väga õnnelikud olema! Me Margusega istusime seal lihtsalt ja ahhetasime.

Muidugi ei ole tegelikkuses kõik nii roosiline, kui filmides näib, sest New York on küllaltki must linn, seal on rottide ja prussakatega probleeme, aga samas kogu selle linna aura ja veider lummus kaalub kõik üle. Selles lihtsalt on midagi maagilist ja sõnuseletamatut, kui kõnnid mööda viiendat avenüüd, jalutad Central Pargis ja näed sadu inimesi piknikku pidamas, koeri jalutamas, loksud metroos või uitad Greenwichi linnajaos ringi.

Seekord oli meie kava selline, et neljapäeva õhtul hilja saabusime, ööbisime Eesti tüdrukute pool, kes oma praktikat NY-s teevad. Nad elavad Harlemis, aga metrooga oli väga mugav sinna pääseda.

Vahvad Eesti neiud

Margus kirjutab meie üliägedast New Yorgi tripist põhjalikumalt, nii et stay tuned!

Nägin ühte vanemat naist New Yorgis, kes demonstreeris väga huvitavat prillipuhastamisvõtet - nimelt lakkus ta oma prilliklaase eest ja tagantpoolt ning lasi siis lapiga üle. Ma ise igapäevaselt prille ei kanna, ainult arvuti taga tööd tehes, äkki keegi valgustab mind, kas see on laialt levinud tehnika?