DISNILÄND: Stinky

Käisime ühel õhtul koeraga pikal jalutuskäigul. Teine oli jube õnnetu, et me teda jõe- äärsele aasale kappama ei lasknud ning pehmendas meid oma maolenjuniinunnu ripsmeplaksutamisega täielikult. Lasime ta lõpuks rihma otsast lahti (tavaliselt laseme tal joosta, aga siis oli nii palju inimesi pargis, et ei tahtnud väga). Igatahes Charles kappas suure hurraaga kohe mäest alla ning kukkus püherdama. Alguses oli naljakas vaadata, kuidas nii suur ja kondine koer kohmakalt end rullib mööda muru. Lõpuks saime aru, et see pole ta tavaline hüppan korraks pikali ja nühin seda mõnusat kastemärga muru enda selja vastu käitumine. Nimelt hõõrus ta end igat võimalikku (ja võimatut) pidi seal ühes kohas muru peal, küll pepu taeva poole püsti ja teine kord jälle käpad õhus. Läksime siis asja uurima, et mis tal seal nii meeldivat on (olin kindel, et mõni vahva surnud loom, kes on päevase päikese käes küpseks praadinud). Kõndisime ise tee peal mäe otsas, koer oli mäe all.

See on küll vana pilt, aga illustreerib olukorda hästi, koer oli mäe all, me seal üleval, kust teine pruun kutsu jookseb parasjagu

Jõudsime koeraga kohakuti, aga alla ei jõudnud veel minna, kui kõige rämedam hais lõi ninna, mida eales tundnud olen. Kujutan ette, et see on midagi taolist nagu see kuulus rootsi halvaks läinud räime delikatess, mida saab ainult õues süüa, sest tuppa jääks see hais igaveseks. Margus läks mäest alla vaatama, mis siis toimub ja selgus, et Charles oligi mõnusa kalaraibete hunniku leidnud ja püherdas nüüd täie mõnuga. Terve tee koju lihtsalt naersime nii, et pisarad silmas, kuna see hais oli tõesti KOHUTAV (ja samas oli naljakas ka, et mis me temaga nüüd pihta hakkame)! Ilmselt oli mõni lind jõest kala püüdnud ja seal ära söönud ning ülejäägid päikese kätte riknema jätnud...mmmm. Kodus ei saanud me Charliet tuppagi lasta vaid pesime õues (võtsime toast pangega sooja vett). See tegi asja veel hullemaks, sest siis ta haises oma šampooni (kookoselõhnaline) ja aasta üle tähtaja läinud kala segu järgi. Pesemisest polnud kahjuks kasu, nii et ta haiseb siiamaani. Kusjuures laupäeval pesid Tony ja Alessio ka veel teda ja nüüd on natuke parem, kuid kui teda kaisutada, siis on nõrka kalaraipe haisu ikka tunda. Uueks hüüdnimeks on tal Stinky. Koer, vaeseke, ei saa ise midagi aru, tuleb poeb kõikide juurde, aga inimesed lähevad minema, sest keegi ei taha ise haiseda. Mul vahepeal hakkab hale ja siis paitan teda ikka, aga pärast peab hoolega käsi nühkima.

Peasüüdlane isiklikult

Niimoodi meeldib talle püherdada

Elu on siin muidu nagu filmis. Neljapäeva õhtul töölt koju tulles üritasin Yes! marketis toidupoolist osta. Kaart ei läinud läbi, ei deebetina ega ka krediidina. Läksin siis koju ja kõndisime Margusega ATM-i juurde, et üüriraha välja võtta. Isegi PIN koodi ei lasknud panna, vaid viskas kaardi kohe välja ja soovitas panka helistada. Siis selgus, et olen unustanud telefoniarve maksmata ning ei saanud helistada. Koju jõudes üritasin interneti teel telefoni eest maksta, aga seda tehingut ka ei saanud teha. Suletud ring.

Lõpuks ootasime, kuni Tony koju jõudis õhtul kümne paiku ning helistasin tema telefoni pealt panka. Naljakad klienditeeninduse süsteemid on siin, võimalikult palju on nii üles ehitatud, et saaksid masinaga rääkida, mitte päris inimesega. Helistades küsib naishääl kaardi numbrit, mida peab selge häälega dikteerima, seejärel kordab selle ise üle ja siis peab jah vastama, kui on õige. Kuna mul ei olnud mingit vajalikku maksunumbrit seostatud kontoga, siis õnneks suunas masin mu päris inimese juurde, muidu ilmselt oleks kogu mure pidanud masinale ära rääkima.

Asjaliku pangamehega vesteldes selgus, et keegi kõrvaline isik on kasutanud minu pangakaarti tehingute tegemiseks. Kuna pank jälgib kõikide klientide kaarte (big brother watching), siis pannakse konto kohe kinni, kui natuke liiga suur summa välja võetakse või imelikus kohas makstakse. Minu kaardi puhul äratas kahtlust see, et tegin päringu suurtesse krediitifirmadesse enda krediidiskoori teada saamiseks. Kuna ma pole USA kodanik, ei ole mul ka mingit krediidiskoori. Igatahes kogu see asi on päris jube, sest keegi oleks võinud niisama kogu mu stipendiumirahaga plehku pista, aga nad valisid teise tee, et rohkem infot teada saada, ehk siis neil on mu kodune aadress, kõik panga andmed jne. Põhimõtteliselt on neil nüüd võimalik minu nimele võtta sadu tuhandeid dollareid laene.

Asja üle alustati uurimist ja kümne tööpäeva jooksul pidi keegi ühendust võtma ning selgitama, mida nad leidsid (kes seda tegi, miks, kuidas andmed saadi jne) ning siis saan politseisse asja üle anda (praegu on pangasisene uurimiskomisjon). Ütleme nii, et natuke paranoilisemaks muutusin küll nüüd, ikkagi nii palju isiklikku informatsiooni on netis üleval. Kontrollisin Facebookis oma seaded üle, kas kõik ikka on varjatud võõrastele ning Linkedin'i profiili varjasin ka ära. Tunnen end nii kaitsetuna nüüd kuidagi. Loodame, et uurimine saab õnneliku lõpu ja midagi suuremat pole need pätid veel saanud korraldada mu andmetega.

Sellega veel asi ei piirdunud. Laupäeval käisime D.C-s Marguse ja Triinuga, väga vahva päev oli. Õhtul koju tulles käisime Giantist (üks suur toidupood) läbi ning üritasin seal maksta ja jälle oli kaart blokeeritud. Kimasime ratastega pangaautomaadi juurde, et uurida, kas raha välja saab võtta. Ei saanud. Raiskasin järjekordsed 20 minutit oma elust, et pangale selgeks teha, et see olen kindlasti mina, kes helistab, enne kui üldse sain murest rääkida. Nimelt on neil high-tech süsteemid, mille kaudu saad arvutiga rääkides paljud oma igapäevased pangaasjad lahendatud, aga seda, kas nad räägivad ikka õige kliendiga, ei suuda nad kuidagi muud moodi kindlaks teha, kui ainult läbi tobedate küsimuste. Küsivad kolm või neli korda, mis oli viimane tehing pangakaardiga, millal viimati raha arvele panid, millal viimati wire transfer tehti ja arvavad, et see on kõige turvalisem viis isiku kindlaks tegemiseks.

Esiteks, kui ma juhtun kuskil arvutist kaugemal olema ja ei saa enda tehinguid järgi vaadata (sest ma ei mäleta ju peast, et raiskasin kaks päeva tagasi 14.28 dollarit kuskil x poes), siis ma ei saa ka oma murest rääkida ja asja lahendada (ju siis keegi ei mõtle siin maal, et kõikidel inimesel pole internetiga nutitelefoni). Teiseks, kui keegi kaaperdab mu internetipanga konto (mis poleks vist väga raske, sest sisse logimiseks on vaja kasutajanime ja parooli, ei mingeid lisakoode vms), siis saab ta samad andmed pangale edastada ja arvatakse, et olengi mina.

Loodan nüüd siiralt, et kogu see kaardi kinnipaneku jama on lahendatud ja edaspidi läheb asi libedamalt. Viimane kord õnneks polnud keegi mu kontole sisse üritanud häkkida, vaid nad panid ettevaatuse mõttes kinni, kuna maksin nii mitmes kohas D.C-s kaardiga ja ilmselt olen mingis watch listis peale enda juhtumit. Vana pangakaart kuulutati kehtetuks, sain asenduskaardi praegu ja uus päriskaart tuleb taaskord postiga koju (PIN saadetakse teise kirjaga järgi). Turvaline!

Selline näeb välja USA pangakaart (see on kaart, mille andmed pätid varastasid, hoian mälestuseks)

D.C päev oli muidu tore nagu alati. Käisime reflective pooli ääres, siis mingis tervislikus kohas söömas (aga ei olnud väga maitsev), proovisime esimest korda elus külmutatud jogurti ära! ning õhtul käisime Triinu juures natuke istumas, kuna tal oli sünnipäev. Ta leidis endale kodu siin kohe meie juures, nii max. 10 minuti kaugusel. Samuti on tal kodus koer - kohe kaks. Üks on suur ja karvane ning teine on megapisikene (ma pole elu sees ühtegi nii väikest koera katsunud, lausa naljakas oli).