Kuidas me pervomehe juures ööbime

Homme õhtupoolikul jätame kuum-külm vahelduva ilma maha (praegu on tegelikult lihtsalt päris kuum) ja põrutame Floridasse. Läheme ära pensionile - värvin juuksed roosaks, Margus hakkab golfi mängima, ostame talle valged triikpüksid ja vesti ning õhtuti naudime rummkoolasid oma balkoni peal! 

Tegelikult on plaan hoopiski järgmine: lendame Orlandosse, kus paikneb Walt Disney World, oleme seal kaks päeva, millest küll ainult ühe veedame lõbustuspargis.  Teine päev on linna ja ebatavaliselt suure hulga järvede uurimiseks. Avastasin tegelikult Lonely Planet'i teejuhti lugedes, et Harry Potteri maailm asub ka Orlandos (eraldi Disnivöörldist), aga kuna meil Disni pilet juba ostetud, siis jäime ikka endale kindlaks (ma ei tea, kas pean nüüd häbenenult pilgu maha lööma, aga tundub, et olen oma sisemise lapsega siin USA-s väga hästi ühendust saanud, olen paar Alessio raamatutki läbi lugenud võluritest). Ma mingi tulihingeline fänn pole, aga vahepeal on vahva sukelduda fantaasiaraamatutesse, mida on hästi kerge lugeda peale väsitavat tööpäeva (võite Marguse käest küsida, päris lapsemeelseks ma veel ära ei ole läinud - ei jookse mööda tuba ringi ja ei vehi pliiatsi/kärbsepiitsaga ja ei kujuta ette, et oskan võluda).

Edasi sõidame bussiga alla Miamisse (viis tundi mõnusat sõitu - loodame, et vähemalt maastikku näeb). Miamis oleme neli päeva, misjärel on meil autorent bookitud ja sõidame Everglades'i krokodille vaatama ning õhtu lõpuks Key Westi. Key Westis oleme kolm päeva ning neljanda päeva hommikul sõidame tagasi Miamisse, kust lendame Baltimore'i, et koju saada. Sinna oli odavam lennata kui D.C-sse ning Baltimore'i lennujaamast viib buss meid poole tunniga Greenbelti metroosse, kust on kaks peatust koju. Jah, see on USA, siin ongi normaalne sõita kuus tundi päevas kolme erineva sõiduvahendiga, et kaks tundi kuskil kohapeal veeta. Tegelikult normaalsem oleks seda kõike oma autoga teha, aga parema puudumisel peame leppima busside, rongide ja metrooga. 

Igatahes, oleme juba paar nädalat endale öömaja otsinud. Oleme 32 diivanipalvet välja saatnud inimestele Orlandos, Miamis ja Key Westis. Üheksa inimest on keeldunud, üks vanem meessoost isik oli meid nõus Key Westis majutama ja keegi teine pole vaevunud vastama. Ta oli ainuke, kes jaatavalt vastas. On täitsa võimalik, et ta hakkab Margusele külje alla ujuma (mõned iseloomustused väitsid seda, kuidas talle meeldib privaatsust rikkuda ja piire nihutada). Juba ta paluski meil kaks pudelit rummi kaasa tuua. Ja ta kirjutab meeletult vigaselt, tundub, et iga kord meile vastates istub oma muheda rõdu peal ja rüüpab rummi ning siis üritab miskit kirja panna. Kas ma seda mainisin muidu, et ta on 67-aastane, elab koos kahe meessoost toanaabriga ja käib iga aasta mingitel salapärastel 7-14 päeva kestvatel kruiisidel (huviga ootan, et mis sorti kruiisid need siis on - a la Loveboat?). Salamisi ristisin ta pervomeheks juba ära. Tegelikult on see lihtsalt minu taltsutamatu fantaasia, mis otsib väljundeid ja ma südamest loodan, et ta on vahva mees ja huvitav kaaslane, kellega juttu ajada. Andsin Tonyle ja Triinule ta andmed ka igaks juhuks. Peale kolme naise leidmist ühe mehe keldrist usun ma USA-st kõike. Muidugi tegime kohustusliku sex offender registry kontrolli ka ära (väga tavaline asi siin riigis), teda me sealt õnneks ei leidnud.

Kaks ööd suutsime oma õblukese rahakotiga ka Miamis hosteli broneerida ja ülejäänud ööd olime juba kindlad, et peame lageda taeva all veetma (no vähemalt on soe, eks). Igatahes olen pettunud Couchsurfingu inimestes natuke, sest kui meil on 22 inimest, kes ei vaevu vastamagi, siis on midagi valesti. Pluss meie avaldused on ilusad ja vastamist väärt (tegelikult ka, kirjutasime eriti muheda pika kirja ja osad vastasid, et kõige parem avaldus, mis nad saanud on, aga sõidavad kuskile ära vms)! Saan aru, et Florida on väga popp koht ja ilmselt saavad nad sadu palveid päevas, aga pangu siis mingi märge oma profiilile, et nad ei vaevugi vastama, sest nii palju kirju tuleb sisse või siis keeldugu ära (nojah, osadel on see vastamise protsent eriti madal, mille järgi saab ka otsustada, aga ebaviisakas ikkagi).

Olime pikalt sellises lootuse-lootusetus seisundis. Paljud otseselt veel keeldunud polnud, aga samas jah ka ei öelnud. Eile sai meil lõpuks villand, kuna peame juba kohe kodust lahkuma ning järelejäänud raha eest bookisime pärapõrgus endale Orlandosse hotelli (peame lennujaamast linna sõitma, et uus buss võtta ja linnast tagasi välja sõitma hotellini). Samuti kasutasin Airbnb nimelist lehte (tänud, Made, soovitamast), mis on põhimõtteliselt nagu Couchsurfing, ainult peab maksma kellegi kodus ööbimise eest. Leidsime ühe väga toreda naise (ma vähmalt loodan), maailma kõige ägedama raamatukogutoaga. Loodame, et pildid pole võltsitud ja saame basseiniga imearmsas majas ööbida kaks ööd.

Pildid lubavad, et tuba on siuke!!!

Siin basseinis kavatsen hommikuti ujumas hakata käima (jah, kõik need kaks hommikut, mis seal oleme :D)

Üleüldiselt on kavas siis Disney World ära näha, Miamis turistitada (Art Deco piirkond, rannad, muuseumid, vanad hotellid, kus Al Capone käis/elas, kus Scarface'i tegevus toimus jne), flamingosid tahan kindlasti näha (lugesin just, et inimtegevus on nende populatsiooni päris tublisti vähendanud, mis tähendab, et Miami Vice'ist tuttavaid linde polegi vb võimalust näha) ning siis sõidame autoga krokodille vaatama ja pärast mööda superägedat silda Key Westi. Key Westis on Hemingway majamuuseum ja tema lemmikbaar, kus ta käis napsutamas (Sloppy Joe's). Samuti on teel Key Westi üks baar, kus külastajad on seina 1-dollariliseid täis kleepinud (baari omaniku pensioniraha on kindel - üle 60 000 dollari pidi seal olema).  Igatahes saab loodetavasti olema kümme päeva eriti mõnusat puhkust täis päikest ja helesinist vett! Seekord ma väga kaugele oma mürgiste ohtude uurimisega ei jõudnudki, sest lugesin haide kohta, kui palju neid Miamis on ja siis öösel nägin õudukaid ning otsustasin, et parem on mitte lugeda.

Disney Worldi loss on inspireeritud Neuschwanstein'i lossist Saksamaal, kuhu tahan hirmsasti kunagi minna

Neuschwanstein

Sild Key Westi

Käisime eelmisel reedel siis ka Baltimore'is mõrvamüsteeriumi üritusel. Alustasime oma seiklust kell kolm päeval ja koju tagasi jõudsime pool üks öösel. Pidimegi kolme erineva liikumisvahendiga (metroo, buss, rong - loe kolmandat lõiku sellest postitusest)) sinna minema ja samamoodi tagasi tulema. Üritus toimus kreeklaste linnaosas, mis oli kesklinnast bussiga umbes poole tunni kaugusel (kui mäletate meie jõulupeo seiklust Eesti Majja Baltimore'is talvel, siis seekord oli umbes sama pikk maa, aga natuke teise suunda). Ühistransporti selles linnas ma kasutada ei soovita. Seal on turistidele mõeldud eribussid, mis ainult kesklinnas ja ilusamates piirkondades tuuritavad - peale on kirjutatud charm city (hea nali!). Baltimore on kõike muud kui veetlev. Ilmselt 90% linnaliiniga sõitvatest inimestest on narkomaanid, alkohoolikud, niisama imelikud inimesed. Buss on eriti räpane, kahtlased vedelikud põrandal (ei julge pakkudagi, mis need võiksid olla), pahupidi silmadega inimesed pinkidel istumas. Sattusime ise ühe tüübi kõrvale, kes vaevu suutis oma silmi lahti hoida ja kellel nuga välkus vöövahel. Nägime esimest korda hästi suurt hulka ülikoolinoori ka (osad olid küll väga noorte nägudega, aga nende juttu kuulates selgus, et käivad ikka college'is - ja USA-s peaks see minu meelest ülikooli tähendama) rongi peal. Reedel oli suur pesapalli mäng Baltimore'is (Orioles on nende koduklubi) ning ilmselt olid nad teel sinna. Kõik olid muidugi lõbusas tujus juba ja üks noormees suutis oma alkoholiklaasi ühele suvalisele meesreisijale peale kallata (tollel oli särk läbimärg ja püksid ka - õnneks oli õues soe). Kallaja tüüp pääses leige vabandusega, kaklust ei tulnud. Selles suhtes on hea, et kuigi Baltimore on täis jube imelikke ja kahtlaseid inimesi, ajavad nad kõik oma rida ja keegi meid tülitama ei tulnud.

Jõudsime täpselt õigeks ajaks üritusele. Meil endil oli väga kiireks läinud ja temaatilisi riideid selga ei jõudnud otsida (20ndate maffia), kuid päris paljud olid end üles löönud ja nägid väga autentsed välja. Alguses tehti pilti ning siis juhatati lauda. Enamasti olid lauad kaheksased, mõned olid väiksemad, kes ainult enda seltskonnaga istuda tahtsid. Meil oli lauanaabriteks üks nooremapoolsem paarike ja kaks soliidsemas eas paarikest. Ei tea, mis värk on, aga need nooremad inimesed (no välimuse järgi meie vanused, kui mitte nooremad), olid üle mitme kuu kohtingul, sest neil sündis kuus kuud tagasi laps ja on kogu aeg temaga hõivatud olnud. Täpselt sama lugu nagu meie lauanaabritel Pablo Francisco ajal!

Koht oli ise selline, kus üritus toimus

Mees vasakus nurgas on natuke Big Bang Theory'st Raj'i moodi

Raj Big Bang Theory'st

Olime kogu aeg arvanud, et näitlejad ise etendavad kogu asja ära ja siis me oma laudkonnaga saame arutada, et milline neist näiteljate karakteritest süüdi on. Tegelikkuses aga tuli välja, et igast lauast valiti välja üks külaline, kes sai endale kahtlusaluse rolli. Mõrvar ise ka ei teadnud, et tema tappis, see tuli mängu käigus välja. Kohal oli kuskil 100 inimest või isegi rohkem. Meie jaoks oli natuke raske, sest tegelasi oli palju ja ei suutnud kõike hoomata. Sellegi poolest oli väga lõbus kogemus ja süüa sai ka megahästi. Kunagi proovime sama asja Londonis ka ära ja väiksema seltskonnaga. Näitlejad olid muidu väga head ja naljakad ning etendasid oma rolle mõnuga. Kahjuks me teada ei saanud alguses, kes tappis maffiabossi ära, sest meie buss pidi paari minuti pärast väljuma maja eest, millega tagasi kesklinna pidime saama, et rongi peale jõuda, millega lennujaama sõita, et õigeks ajaks Greenbelti bussi peale jõuda. Andsime oma lauanaabritele Marguse e-maili aadressi, et nad vastuse saadaksid (ja saatsid ka!). Õigeks ajaks Greenbelti viiva bussi peale jõudmine oli meeletu jooksmine, pole aastaid nii kiiresti jooksnud nii pikka maad, adrenaliini sai korralikult käima. Muidugi selgus, et tegelikult oleksime ilusasti jõudnud, sest ronge käis veel, mitte ainult üks, mille peale üritasime jõuda. Greenbelti jõudes selgus, et metrooliinid on taaskord remondis (siin pidevalt metroo seisab, põleb vms) ning saime tasuta bussiga meie kodumetroosse. Muidugi võttis see tavalise 5-minuti asemel pool tundi aega, nii et D.C transpordisüsteem pole just kõige usaldusväärsem. Mõrvar oli muideks isik, kes läks esimesena surnukeha inspekteerima (klassika!).

Kahtlusaluste küsitlemine - esiplaanil valge mütsiga oli nö õhtujuht (maffiaboss ja detektiiv ühes isikus) ning tema taga valge mütsiga oli meie lemmiktegelane - milkman

Kui reisilt tagasi oleme, peaksid vahvad putukad - tsikaadid -  ka kohal olema. Nimelt elutsevad siin sellised elukad, kes on nümfidena maa all ning ronivad iga 13-17 aasta järel maa peale, et paarituda. Oskasime hea aasta valida, et USA-sse tulla. Pidid meeletut häält tegema ning sülemitena puid katma. Inimestele nad ohtlikud pole, ei hammusta ega ole mürgised. Ainult aeg-ajalt võivad nad inimeste jalgu või käsivarsi pidada puuoksteks ja üritada sinna peale maanduda (jah, nad lendavad ka). Kuulasin Wikipediast nende armuhüüdeid (saate ka kuulata siit) ja minu meelest see pole hullem kriketitest, keda siin nagunii laialt leidub. Alguses ennustati meeltut invasiooni ja ilmselt kuskil on ka, aga D.C-s ja selle ümbruses pidi neid kõige vähem olema. Peab isegi uudishimu korras Virginiasse sõitma, et need imeloomad ka ära näha/kuulda, kui nad nii haruldased on. Muideks, nad on söödavad ka. Lõpetuseks mõned meeldivad pildid teie päeva:

Koorub

Täiskasvanud isend