Sissejuhatus + Disney

Asjalood on nüüd nii, et otsustasime Margusega kirjutada Florida tripist mitme postitusena. Muidu peate jälle ootama tükk aega, kuni kumbki meist megapika kirjatüki valmis saab ja siis on raskem jälgida ka (palju infot korraga) - nüüd tilgutame. Alustasin juba puhkusel olles muljete kirja panemisega, nii et sellest saab esimene reisipostitus (kirjutatud 31. mail Key Westi lähedal olles):

Arvake ära, kus ma praegu istun ja seda postitust kirjutan! Väike vihje:

Tegemist on Key Westist 60. km kaugusel asuva pargiga, kus on kõige parem rand siinkandis

Tunnen ennast natuke nagu Hemingway (ilma depressioonita ainult), kes parasjagu rüüpab vermutit/martiinit, silmitseb ookeani ja kirjutab (tegelikult ta vist joomise ajal ei kirjutanud. Või vastupidi). Ma muidugi kirjutan raamatu asemel blogi ja alkoholi asemel joon vett (aga no ikkagi pea-aegu nagu Hemingway). 

Käisime eile kuulsa kirjaniku majamuuseumis, mis oli superäge ja sattusime nii heal ajal, et saime giidiga ringi jalutada. Võib-olla ka selle pärast sellised inspireerivad võrdlused hetkel. Kui keegi palub teil Hemingwayd kirjeldada, siis mis pilt esimesena pähe tuleb?

Mina näiteks tean teda sellisena ja arvasin, et ta ongi elu aeg habemega tüüp olnud:

Giidi käest saime aga teada, et selline oli ta alles natuke enne enesetapu sooritamist. Muidu oli päevitunud ja väga sportlik mees:

Ma küll peale vaadates ei oskaks öelda, et see on Ernest isiklikult

Puhkuse lõpuni on jäänud veel ainult loetud päevad ja lõpuks oleme ka puhkamise endani jõudnud. Palju on juhtunud - oleme kogenud võrratuid vaateid, meeletut paduvihma (mille sarnast ma varem pole näinud), pannud end proovile sõites autoga USA kiirteedel, ööbinud väga-väga vahva inimese juures ja ööbinud väga-väga kahtlases kohas. Võib-olla on meil ka kirbud meie viimasest peatuskohast, aga eks seda ole varsti näha. Kui te juba aru pole saanud, siis muidugi oli eelmainitud koht pervomehe juures, kelle leidsime läbi Couchsurfi (ja kellest siin ühe postituse tegin). Tuli välja, et tegemist polnud perverdiga, oli täitsa muhe mees, teadis palju Key Westist ja mõrvamüsteeriumitest, kuid olime sunnitud kaks päeva varem tema juurest (ja seega ka Key Westist) siiski lahkuma. Miks, saate peagi teada (ooo, kerin siin põnevust üles!).

Meie reis algas neljapäeva õhtul (23. mail), kui lendasime Orlandosse. Muideks, lennukis ajaviiteks ajakirja sirvides märkasin, et meie oma Eesti toode Click and Grow on päris popiks USA-s saanud, viidati isegi ajakirjas.

Uurisin nende kodulehte ka ja selgus, et kellelgi siinsamas Hyattsville'is on ka Click and Grow lillepott (internetis on interaktiivne kaart, kust saab vaadata, kuhu nad saatnud on oma tooteid)! Šokk missugune! Eriti vinge, tahan endale ka Eestisse tagasi jõudes selle muretseda.

Kasutasime Orlandos linnaliini busse, et hotellini jõuda (tegime meeletu tiiru, aga odavam tuli ikka, kui takso võtta). 

Lennujaamas bussi oodates (neil on ägedad käpajälje logoga linnaliinibussid)

Suur bussijaam Orlandos, kust saab juba aimdust natuke Florida arhitektuurist

Margus oli mitu kaarti üles pildistanud, et teaksime, millises peatuses maha minna (no linnaliin teeb miljon peatust). Lõpuks ikkagi bussijuht ise küsis, kuhu meil vaja minna  on (kuna olime vist ninapidi kaardis kinni) ning pani meid õiges kohas maha.

Olen märganud, et hotelle valides on siin maal raske iseloomustuste põhjal midagi öelda, sest kui enamik iseloomustusi on nt usakate poolt kirjutatud, siis panevad nad põhjendamatult madalaid hindeid (vinguvad täiesti uskumatute asjade pärast) ja mina ei usu enam ühtegi. Tundub, et nende elustandardid üleüldiselt on ikka tõesti kõrged, sest meie Orlando hotell oli saanud 100%st 70%i hinnanguks ja Hostelworldis võib see tähendada ka väga madalat hotelli (nagu ka kirjeldati, et oo, milline õudus). Olime valmistunud umbes selliseks hotelliks, nagu meil Barbadoselt tagasi tulles Miamis oli (nunnud prussakad jooksid mööda tuba ringi ja neid pidi lömastama), aga üllatusime väga positiivselt. Tuba oli mõnusalt suur ning kõigega varustatud. Bassein oli ka, kuhu jõudsime tervelt kaks korda ujuma. 

Pildid juba järgmisest hommikust peale saabumist:

Vaade meie toast basseinile

Kohe järgmisel päeval peale saabumist läksime hommikul Disney Worldi. Hotelli eest läks spetsiaalne buss, mis kogus rahva mitmest ööbimiskohast kokku, viis lõbustusparki ning õhtul tõi tagasi. Kui autot ei ole, siis on see parim variant, kuidas Disney Worldi saada, sest ühistransport oli küll üsna hästi korraldatud (mis meid on USA puhul korduvalt üllatanud, kuna oleme vastupidist kuulnud), aga mitte lõbustusparkide lähedale. Oleks pidanud 3-4 erineva bussiga sõitma ja kellaajad lõpuks ei oleks klappinud.

Jõudsime kuskil kella 14.00ks parki (kell 7 hommikul läks ka buss, aga no me magasime magusat und veel siis - Margus vist tegelikult isegi töötas) ning võtsime hilisema bussi. Disney World koosneb 4 erinevast teemapargist, kuhu peab eraldi piletid ostma ning lisaks on veel kaks veeparki. Läksime kõige klassikalisemasse parki - Magic Kingdomi. See polnud eraldi temaatikaga nagu nt Epcot (Experimental Prototype Community of Tomorrow), mis keskendub tehnoloogiale, innovatsioonile ja erinevatele kultuuridele. Magic Kingdom oli ehtne Disney temaatikale ja tuttavatele multikategelastele keskendunud.

Ütlen ausalt, et poleks elu sees arvanud, et see nii äge on! Seal tõesti ON midagi teha nii väikestele kui suurtele. Seal oli päris palju ilma lasteta inimesi külastamas. Nii uskumatu lihtsalt, aga päev möödus lennates ja me ei jõudnud pooli asju teha, mida soovisime.

Juba Magic Kingdom´i saamine oli väga võimas - sai võtta kas monoraili või siis sõita laevaga üle järve (valisime viimase variandi).

Lähenesime järve poolt

Piletid!

Jalutasime peatänaval ringi, käisime Disney poes, kust võis leida kõikvõimalikke vidinaid, mänguasju, maiustusi ning riideid. Ei kujuta ette, kui raske on  vanematel oma lastele selgeks teha, et kõike nad ei saa - hinnad olid vägagi krõbedad - sest kõik oli nii värviline ja ilus ja ma tahtsin ka kõike! 

No kes ei tahaks endale sellist vahvat mütsi!

Või sellist!

Sinna põhilossi sisse ei saanudki, sai ainult alt läbi kõndida. Piltide pealt tundus võimsam ka, kohapeal polnudki ta nii suur midagi.

Käisime suure vanaaegse laevaga jõe peal, sõitsime kartautoga ja vanaaegse rongiga ning käisime Dumbo karusselli peal. Dumbo nägi välja väga ohutu, siuke väikeste laste lõbustamiseks mõeldud atraktsioon, aga see oli ainuke, mille peale julgesin minna. Nimelt on mul juba väikesest peale igasuguste karussellide trauma ning lisada sinna juurde kõrgusekartus, siis ei ole ma väga vahva kaaslane, kellega lõbustusparki minna. Käisin kunagi emaga Gröna Lund tivolis Stockholmis ja seal mind ei lastud paljudele atraktsioonidele, sest olin liiga lühike ning sellest ajast peale pole ma mingi eriline lõbustusparkide fänn.

Kartautoga sõita oli eluvahva! Kahjuks teisi rammida väga ei saanud, sest enda raja pealt ei olnud võimalik välja sõita (niisiis sai ainult enda ees olevatele inimestele otsa sõita). 

Aga üllatus-üllatus, Dumbo peal oli mul surmahirm. Seal sai ise kangist kõrgust reguleerida ja kui seda teha, siis ta naksus jube imelikult. Olin suht kindel, et kukume alla.

See jube "surmalõks" (no välja nägi tõesti nunnu, aga seal üleval olla oli päris kõhe)

Samuti käisime kummitusmajas tuuril, mis oli päris vinge. Midagi hirmsat seal küll polnud, aga kogu see atmosfäär oli super - oli tunne nagu oleks vanaaegses filmis, efektid olid viimase peal. Enne väljumist sõitsime suurest peeglist mööda ja seal näitas nagu istuks meie tooli peal kummitus, kes meiega kaasa reisib ja lõpuks meie pead otsast ära võttis (see isegi oli veits kriipi).

Nagu ennist mainisin, möödus aeg väga kiirelt ja peagi pidime pargist lahkuma, sest buss tagasi hotelli läks kell 22.05. Naljakas, et sellisel kellaajal, sest kell 22.00 oli suur ilutulestik Magic Kingdomi põhitänaval. Meeletu rahvahulk kogunes kokku, aga meie pidime lahkuma. Õnneks nägime natuke rakette ka bussiga tagasi hotelli poole sõites, nii et päris ilma ei jäänud. Ja tõesti, väga vahva külastus oli!

Peale toredat päeva saime tuttavaks uue nähtusega - tiki baariga.Ma terve USA kohta ei oska rääkida, aga siinkandis on peaaegu igal hotellil oma tiki baar, mõnel asub see otse basseini ääres, kus saad siis joogikest võtta ja samal ajal ujuda.

Väga ebaõnnestunud pilt, aga see on meie õhtune idüll koka & rumm ning õllega.

Järgmine päev sõitsime õhtul Miamisse, aga enne seda oli aega Orlandos ringi vaadata. Orlando ise ei olnud midagi erilist, nädalavahetusel oli linn täiesti tühi, sest tundus, et keegi ei elagi seal, ainult ärihooned ääristasid tänavaid. Isegi paljud söögikohad olid avatud ainult E-R 8.00-16.00. Sattusime ka GMO vastase meeleavalduse otsa.

Jalutasime Greyhoundi bussiterminali (sõitsime sealt Miamisse) läbi väga huvitavate naabruskondade, kus olime kohe kindlasti ainukesed valged ja inimesed tulid küsima, mis teeme seal. Ühest baarist, kust vett ostsime, leidsime ka ühe Londonist pärit noormehe, kes oli USA-sse kolinud paremat elu otsima ning hakanud getos baari pidama. 

Võrreldes Megabusiga on Greyhoundil palju rangem kontroll. Neil oli oma bussijaam, kus enne bussi peale minekut otsiti kõik reisijad läbi (kotid ning metallidetektoriga lasti keha ka üle). Samuti sai pagasi alla ära anda ainult siis, kui mingi spetsiaalne lipik oli küljes, millest me ei saanudki lõpuni aru, et kust seda lipikut siis saab. Buss ise oli mugav ning jalaruumi oli palju. Samuti ei olnud konditsioneer täisvõimsusel tööl, mis oli vahelduseks väga mõnus. 

Meie taga istusid kaks noormeest, kes ilmselt võistlesid alateadlikult selles, kummal on madalam ja "seksikam-karusem" hääl. Tundus, et mõlemad olid veits haiged ja selle tõttu ka nohuse häälega ning üritasid võimendada seda madalsust (kui telefoniga kellegi teisega rääkisid, siis oli normaalne hääl). Kohati kõlasid nagu Beavis ja Butthead (Margus ka nõustus sellega).

Miamis tuli meile Maria Luisa vastu, kelle juures Airbnb kaudu öömaja bookisime (mäletate seda helesinist raamatukogutuba?). Igatahes maja oli täpselt selline nagu kirjeldatud ja tuba ka...

Peale selle eelneva jutu kirjutamist (nüüd olen jälle teisipäevas, 4ndas juunis) murdsin pea-aegu oma varbaluu ja sain kuumarabandus-paanikahoo (pilt tahtis kangesti eest ära minna, süda oli paha ja külm higi kattis tervet keha ). Aga kõik läks kiiresti üle, varbad terved ja reis jätkus uute seiklustega.

... reisijutt järgneb järgmises postituses (muuhulgas kuulete ka alligaatoritest, Baywatchist,  Ricky Martini püramiidi all asuvast jacuzzist, poolpaljast öömaja pakkujast,  veel Hemingwayst ja kirpudest). Stay tuned!