Tormihooaeg

Eelmine nädal tähistasime mu 27ndat sünnipäeva. Midagi erilist ei teinudki, New Yorgist tuli Virgi (Eesti tüdruk, kes ka BAFF'i stipendiumiga siin on) oma noormehega roadtrippima ja peatus meie juures. Käisime Margusega peale tööd Busboys & Poetsis söömas, selles ainukeses viisakas kohas, mis siinkandis leidub. Kõiki tähtpäevi olemegi seal nautinud ja kui keegi peaks mõne selle restorani otsa sattuma, siis pesto lasanje on kindel valik, mida võtta! No üks maailma parimaid toite kindlasti!

Pilt tehtud enne õhtusöögile minemist ja natuke peale seda kakas üks lind mulle peale, kas see toob nüüd ekstra õnne, et sünnipäeva ajal juhtus?

Busboys & Poets

Paremat pilti ei leidnud nende kodukalt, aga selline näeb pesto lasanje välja

Õhtul istusime neljakesi meie ilma katuseta rõdu peal (tegelikult küll viiekesi, sest Charlie oli ka) ning jõime siidrit. Naljakas on ikka täiskasvanu olla ja suvel tööl käia. Eelmistel töökohtadel olen saanud kuidagi nii sättida, et enamus suvest on vaba, nüüd peab aga isegi oma sünnipäeva ajal tööl käima - võõras kontseptsioon. 

Reedel tahtsime kohalikku baari minna (S&J), kus oleme varemgi viibinud. Seekord tundus aga neli eestlast liiga kahtlasena neile ning meilt küsiti dokumente. Selgus, et Eesti ID-kaardid neile ei sobi ja nõudsid passi. Ei tea, kuidas nende töötajate mõte töötas sellel hetkel, aga kas tõesti me kõik neljakesi võltsisime endale samasugused kaardid, et saada kuskilt suvalisest nurgapealsest baarist mõned õlled? Neil polnud väga palju kliente ka sellel hetkel ja võiks ju arvata, et nad on igasuguse sissetuleku üle õnnelikud. Ja sellest ma endiselt ei saa aru, et kes läheb baari passiga jooma. Jääd natuke liiga napsuseks, kaotad ära ja siis on igavene jama (meil ju viisad seal sees ja I-94 kaardid ka). Igatahes, keeldun enda passi kuskile kaasa võtmast. Läksimegi siis minema ja ostsime kõrvalasuvast poest hoopiski õlut ning istusime poe juurde õue. Oli täpselt sama hea nagu baaris - muusika mängis, teisi inimesi istus veel laudade taga jne. Kahju oli muidugi sellest, et Triin (Eesti tüdruk, kes ka mu firmasse tööle tuli alates maikuust) oli oma majakaaslastega meid oodanud seal, et saaksime koos istuda ja jutustada, aga nüüd ei tulnud sellest midagi välja. Õhtu oli aga soe ja mõnus ning istusime päris kaua poe ees (ei olnud tüüpiline Eesti külapoe ees istumine, me olime ikka viisakad).

Kohalik baar S&J

Kohalik pood, mille eest istusime

Muideks, 13. juunil anti välja ka tornaadohoiatus, mis tähendab, et siinkandis märgati tornaadosid (olen lõpuks aru saanud, et tornado watch on see, kui on head tingimused tormi tekkimiseks, aga warning on juba see, kui tornaado on reaalselt maapeal ja inimesed peaksid keldrisse varjuma). Saime tunnikese varem töölt ära, sest no tõsiselt sekunditega läks ilm nii halvaks ja täiesti hullumeelne tuul tuli, mida varem ei olegi näinud siin, asjad lendasid ning puud paindusid. Pärast selgus, et Steve'i naabruskonnast oli derecho (pm megatugevad tuuled äikesetormiga) läbi käinud. Õhtuks aga läks ilm ilusaks ja Hyattsville'i ükski tornaado ei jõudnud. Pärast lugesin, et kuskil siin lähedal oli üks naine välgulöögi ka saanud samal päeval, aga õnneks jäi ellu.

Natuke udune pilt, sest kiiruga tehtud, aga sekunditega läks päikesepaisteline ilm selliseks

Esmaspäeval käisime koos Garthi, Violeta ja Triinuga Philadelphias. Nimelt esitatakse see sama Drexeli ülikooli maja, mille MS&R disainis ja mille pärast praegu kohtus käiakse, igasugustele arhitektuuriauhindadele ja selle jaoks oli fotograaf palgatud, et ilusaid interjööri pilte teha. Meie läksime assistentideks. Väga põnev oli kogu seda protsessi näha, kuidas fotograafil ongi oma nägemus ja kuidas ta oskab palja silmaga vaadates öelda, mis fotol hea jääb, mis mitte. Tõesti kasulik kogemus. Olime ise ka modellid, nö siis "õpilased", kes maja ja selle ruume kasutasid. Loodan, et varsti on võimalik neid pilte ka näha, siis jagan teiegagi. Mõned pildid Drexeli ülikoolist, seekord ei ajanud trepid mind segadusse ja ei eksinud ära (päris vahva oleks seal õppida):

Pärast käisime veel kiirelt mu lemmikust Urban Outfittersi linnakust ka läbi, võtsime kohvikust snäkke enne tagasiteele asumist ja käisime IT maja ekskursioonil. Tagasiteel läks enne seda, kui jõudsime linnast välja, autol kumm katki (olime Garthi autoga). Kuna ta oli ainuke mees, siis pidi näitama, kuidas kummivahetus käib, aga ainuke probleem oli selles, et ta ei saanud ratast lahti. Seal oli mingit imeliku kujuga võtit vaja, mida tal ei olnud. Triin pakkus välja, et neid asju ei peagi sealt ära keerama, et need on kummijullad, mis katavad mutrit ja need tuleb ära kakkuda. Kuna Garth helistas autoteenindusse ja ei olnud vaateväljas hetkeks, siis tuli kohe üks vahva noormees meile appi (vaatas, et kolm naist hädas). Tõi eriti suure pauna enda autost, mis oli täis igasugu mutrivõtmeid, kruvikeerajaid jne. Proovis nii ja naapidi. Garth sai vahepeal teada, et autoabist kedagi kohapeale ei saadeta ratast vahetama, saadetakse puksiir, kes siis auto veab kuskile, kus seda parandama hakatakse. Ka siin riigis on puksiirteenus meeletult kallis ja ta otsustas, et saame ise ikka hakkama. Lõpuks aga selguski, et need plastmassjullad peab ära kakkuma mutrite eest ja alles siis sobib võti sinna.

Uurime kõik autot

Edasine läks juba lihtsalt, ratas sai peagi alla ja jätkasime koduteed. Philadelphiast välja jõudes tabas meid paduvihm. Arvasin, et see, millega Floridas sõitsime, oli hull, aga see oli veel jubedam. Enda ette ei olnud üldse näha ja Garth sõitis pimesi. Miskipärast ta kiirust ei tahtnud alla võtta, kuni Violeta ja me sellele viisakalt tähelepanu juhtisime (ehk siis pooleldi huilgasime ja karjusime). Täiesti võimatu oli sõita, autod peatusid keset kiirteed, ohutuled sees, nii et olukord oli veelgi kriitilisem. Kui ka Eestis on selline vihm, siis kestab see paar minutit, kui sedagi, pilv on lihtsalt väiksem ja jõuab selle alt kiiresti välja sõita. USA-s aga on tõesti kõik suurem. Sõitsime ikka päris palju kilomeetreid äikesepilve sees meeletu paduvihmaga, äikest sähvis igal pool. Õnneks polnud mürinat kuulda, sest vihm peksis vastu autokatust. Mingil hetkel tuli rahet ka, oli kuulda, kuidas jääkamakad vastu autot kukuvad. Ja sama äkitselt nagu see algas, see ka lõppes. Jõudsime pilve alt lõpuks välja ja seal oli kõik täiesti kuiv. Nägime teepeal veel kolme autoõnnetust ka, millest üks oli suure silla peal toimunud ning pidime seal sillal ummikus istuma. Natuke oli jube küll, et mis siis saab, kui sild kokku kukub. Kõik läks aga hästi ja koju me jõudsime.

Philadelphiast lahkudes ootas ees selline ilm

Nähtavus 0 (pildi tegi Triin)

Peale tormi (pildi tegi Triin)

Siin mõned pildid sillast, mille peal suurte veoautode vahel ootama pidime (võetud Google street viewst):

No see sild oli ikka üsna pikk

Veel on selliseid uudiseid, et Taavi tuleb meile varsti külla ja juulis läheme New Yorki, võtsin endale ühe 3D arvutiprogrammi koolituse sinna, nii et saan end tunda nagu tõeline njuujorklane, hommikul vara metroos trügida jne. Samuti on 4. juuli tulekul, mis tähendab pikka nädalavahetust. Plaanid on veel lahtised, ei tea, kas minna autoga Chicagosse või siis siia lähemale metsikuid ponisid vaatama (jah, metsikud ponid jooksevad siin ookeani kaldal - eriti äge!)

Suhetes naabriga on ka huvitavaid arenguid olnud. Oleme siin varemgi jagelenud oma alumise imeliku vampiirnaabriga (ehk mäletate, et ta taob vastu lage, kui peale kella kümmet õhtul köögis julgeme käia) ja paar päeva tagasi käis ta meil ukse taga nõudmas, et paneksime temperatuuri madalamaks (25 kraadi pealt 23 kraadi peale). 25 kraadi toas kõlab tõesti üsna palavalt, aga kui täiesti jääkülm konditsioneer siin igast seinast välja puhub, et saavutada neid kraade, siis tundub temperatuur ikka oluliselt madalam. Nõustusime esialgu 23 kraadiga, aga panin suht varsti 24 peale, sest konditsioneer töötas nii kaua ja tundus, et ei kavatsegi lõpetada. Olin eelmine nädal haige ka ja kõike tänu sellele lollakale konditsioneerile.  Igatahes, üleeile tuli ta uuesti ukse taha, koputas juba siukse bravuuriga, et oli kaugele kuulda. Ja siis hakkas pihta. Muudkui tänitas ja süüdistas täiesti asjatult ja hakkas meid isiklikul pinnal ründama (a la, et mina peaks oma suvekleitide asemel siis toas sooje riideid kandma, salli kaela panema ja vitamiine võtma, kui haigeks jään ning et siin kultuuris hoitakse suvel toatemperatuur 17 kraadi peal jne), vabandust väga, aga täiesti debiilne. Ma tahaks näha, kellel on 30 kraadise palavusega õues toatemperatuur 17 kraadi, vahe on ju meeletu. Mõni ime, et kõik ameeriklased kogu aeg turtsuvad ja haiged on siin, ise nad muidugi asjast aru ei saa. Margus tegi talle ettepaneku, et ta võiks uksed lahti jätta, sest siis langeks meie külm õhk alla tema juurde, mille peale madaam teatas, et talle ei meeldi hais, mis meie juurest tuleb. Suht konkreetne. Nüüd sain siis aru, miks ta trepikojas nii vängeid küünlaid põletab, me haiseme! Samuti süüdistas ta, et me ei arvesta temaga üldse, et ega me üksi ei ela selles majas, et peame ikka koos eksisteerima jne. Tahtsin hirmus kangesti seda köögis olemise keeldu talle näkku visata ja öelda, et oleme isegi väga head naabrid tema täiesti debiilsete soovidele vastutulemisega, pigem on tema see, kes nõuab ja ei kuula teisi ära ja arvab, et kõik peab olema nii nagu tema tahab ja ei saa sellest ise arugi. Samas ei taha me kodutuks ka jääda paar kuud enne USA aasta lõppu, nii et sain veel sõnasabast kinni. Margus see-eest küll juhtis teda väga viisakalt ukse poole tagasi ja ütles, et tal oleks aeg lahkuda, see oli päris vahva. Igatahes on temperatuur nüüd 23 kraadi peal ja meie korrusel kõik ventilatsiooniavad papi ja teibiga kinni. Eks näis, kuidas see asi edasi läheb või mis saama hakkab. Ammu pole ühtegi nii irriteerivat inimest kohanud. Tahtsin talle pipragaasi lasta ventilatsiooniavadesse, aga Margus keelas ära.

Samuti aitasin paar päeva tagasi Violetal tema maale venitada tööjuures raamide peale. Pole kunagi varem seda teinud ja polnud üldse ettekujutust ka, kuidas asi käib, aga üsna lihtne oli, lihtsalt veits jõudu on vaja ja palju käsi.

Peaaegu sama palju, kui siinkandis oravaid on, oleme märganud nüüd jäneseid. Neid ehtsaid metsajäneseid, mitte puhvis karvaga kodujäneseid. Jalutasime koeraga õhtul ja märkasime, kuidas üks jänes minema kalpsas ja hoolikamal vaatlusel selgus, et jättis pisikese jänkubeebi maha. Ma pole kunagi elu sees näinud nii pisikest jänest.

Unustasin mainida, et Margus tegi minust täieliku The Office'i sõltlase. Ei oleks elu sees uskunud! Kunagi rääkisime sellest ja meile kummalegi ei meeldinud, kuid siis hakkas Margus vaatama - istus arvuti ees ja naeris omaette, väga vahva vaatepilt oli ja talle hakkas hirmsasti meeldima. Keelitas kogu aeg mind, et ka vaataksin, lubasin, et kui ta kõik 9 hooaega ära vaatab, siis olen nõus. Salaja lootsin, et ta ei lõpetagi neid või et siis saan mingit muud vabandust kasutada. Lõpuks said meil aga kõik sarjad otsa, mida koos vaatasime ning olin Florida reisi peal esimest korda nõus the Office'ile võimalust andma. Ja kõik muu on juba ajalugu, nüüd olen haardkoor fänn ja elan täiega kaasa. Olin kunagi mõnda üksikut juppi näinud ja siis mulle ei meeldinud selle sarja formaat, et kõik kaamerasse rääkisid jne. Nüüd on just oma võlu asjal ja äge, et kõik on tavalised inimesed, mitte mingid ülesvuntsitud Hollywoodi täkud ja suurte tisside ning igavesti kestva keep smilinguga vuhvad. 

Käisime eile Violeta näituse avamisel meie kontoris koos Marguse ja Viktorijaga. Viktorija (Leedu tüdruk, kes teeb oma praktikat D.C-s) tuli meile külla, näitasime siinset külaelu ja käisime söömas. Ma vist varem polegi maininud jah, et MS&R-i kontor on ka galerii, lauad tõstetakse üksteise otsa ja tõmmatakse mustad katted ümber näituse ajaks, siis on rohkem ruumi ringi liikuda. Esimest korda, kui Violeta töid nägin internetis, ei meeldinud need mulle väga. Olen siuke konkreetsema ja puhaste värvidega kunsti fänn. Aga kui need maalid meile kontorisse jõudsid, hakkasid osad isegi väga meeldima.

Kuna suutsime end Margusega ühel ajal kokku võtta, siis on teil nüüd au lugeda kohe kahte värsket postitust järjest, nii et lugege järgmist ka, mis selle all on, Margus kirjutas meie Florida reisist.