Orlando-Miami-Everglades

Üritan võimalikult kronoloogiliselt Maikeni sissejuhatavatele meenutustele omapoolsed tähelepanekud ja täiendused teha.

Päris hea oli Orlandosse lennates tõdeda, et kõrvad on aja jooksul lendamise suhtes leplikumaks muutunud. Elu esimesed kaks lennureisi tõid endaga kaasa põrguvalu, kui kõrvad veel mitu nädalat hiljem lukus olid. Lutsutasime igaks juhuks ikkagi rõõmsalt Werther'sit, aga polnud see 39000 jala kõrguselt allatulek hullu midagi.

Hotellituppa jõudes sain koheselt ka omamoodi rekordiga hakkama - suutsin esimese 10 sekundi jooksul suitsuanduri tööle panna. Olime linnaliinibussi täisvõimsusel töötavast konditsioneerist mõlemad üsna ära külmetanud. Võiks küll arvata, et Eesti kliima on karastanud ja suvekuumaga on tegu igati tervitatava seadmega, aga üldjuhul on need ikka liiast, mistõttu on siin täiesti tavaline inimestel suvel haige olla. Tuppa jõudes oli seal ka tunda jäist kondikaõhku ja üritasin masinat kohe kütte peale keerata. Kuna aga seda võimalust ilmselgelt siin maal ei kasutata, läks masinasse kogunenud tolmukogus momentaalselt kõrbema ja nii see suitsuandur meil seal öösel kell 1 lärmi lõi. Tuba ise oli muidu igati väärikas.

Mõned pildid veel Disney Worldist. Nagu Maiken juba kirjutas, käisime me ainult Magic Kingdomis, mis on kompleksi üks neljast teemapargist, lisaks veel kaks veeparki. Ühe teise teemapargi nimeks oli näiteks Epcot, mis kõlab nagu Epp Kott, ilus naisterahva nimi.

Epcot

Saabumine praamiga üle järve

Kusagil sai nähtavasti lasta teha endanimelisi kive, millega piletimüügiputka esine sillutatud oli

Jõhkralt palav oli ja sellel puhul oli mitmel pool müügil säärased vett pihustavad ventilaatorid, mida
hoolega osteti, aga meile tundus 15 dollarit selle eest väljakäimiseks ulmeliselt palju. Hea mõte iseenesest.

Pildid jõelaevalt, mis tegi väikese ringi Magic Kingdomi sees:

Metsaserval võis silmata uudistavaid põtru; lootsid vist Silverit näha

Terve reisi jälitasid meid ka erinevad eksootilised linnud

Pildid rongilt, mis tegi suure ringi ümber Magic Kingdomi:

Viimased pildid enne lahkumist. Kuna tegime minekut veidi enne ilutulestiku algust, aga tagasiteel õnnestus tulevärki veidi siiski bussiaknast näha, siis kahtlustan, et bussijuhil oligi tagasisõiduaeg ja -marsruut seda arvesse võttes välja kalkuleeritud.

Epcot ööpimeduses

(Mis kalkuleerimisse puutub, siis lõin kokku, mitme erineva sõiduvahendiga meil kahe lennureisi vahelisel ajal sõita õnnestus. Vastus postituse lõpus.)

Hilisõhtul hostelisse tagasi jõudes tegime basseiniäärses tiki baris veel väikesed joogid ja ujumised.

Pärast kuudepikkust töötlemist tegi Maiken lõpuks ka The Office'i vaatamisega algust. Ja paistab, et praeguseks on juba kerge sõltuvus tekkinud :)

Järgmine päev oli Orlando päralt. Nädalavahetusel oli tegemist oli üsna väljasurnud linnaga, mis ilmselt suuresti elatuski Disney Worldi külastajatest.

Bussijaam

Lisaks käpajälje logoga Lynx-bussidele tegi linna peal tiire tasuta Lymmo.
Tegemist siiski bussi, mitte limusiiniga, nagu nime järgi võiks pakkuda.

Valmistumine Evergladesiks

Üks Orlando 104st järvest; neid oli seal tõesti igal pool.
Terve Florida osariigi peale on umbes 30000 järve.

Dr. Greenthumb

Greyhoundi terminalis Miami bussi ootamas

Bussis tegi Maiken meie Airbnb hostile Maria Luisale meeldetuletuskõne, et ta meile ikka bussijaama vastu tuleks. Esimene reaktsioon oli, et tegemist polnud üldse sõbraliku inimesega (mis, nagu hiljem selgus, osutus ka paaril järgneval korral eksitavaks). Tädi oli tegelikult täitsa vahva, olime teda lihtsalt une pealt tabanud. Ta viis meid oma autoga öösel veel väikesele ringile ja näitas, kus lähim metroopeatus asub ja samuti Metro Mover, mille idee mulle kohe meeldima hakkas. Tegu oli Miami kesklinna kohal ringe tegeva ühest või kahest vagunist koosneva minimetrooga, millel puudus juht ja mis oli kõigile tasuta.

Tädi oli palju näinud ja teadis kõiki asju, mida me näha tahtsime. Viskas veel nalja, et tahame esimese asjana vaatama minna Vizcayat ehk Itaalia renessansistiilis villat - Miamis :)

tsah-tsah-tsah-tsah-tsah.. The Office'ist inspireerituna.

Vaade sellest samast tunnelist Miami kesklinnale

Sisalik

Vizcaya

Vizcayast sõitsime bussiga edasi Al Capone'i lemmikhotelli Biltmore'i lähedusse ja jalutsasime selleni jõudmiseks mööda hispaaniapäraseid tänavaid.

Biltmore

Märkasime ka, et seal läheduses asuva kiriku ette oli parkinud rida autosid, millel polnud numbrimärke. Biltmore'i ja Al Capone'i seos lõi kohe esimese teooria, et äkki on tegu maffiapere pulmaga ja numbrid maha võetud, et külalisi omavahel seostada ei saaks. Hiljem avastasime, et Florida osariigis polegi autodel mingil kummalisel põhjusel ees numbreid, vaid ainult taga.

Sealt siirdusime edasi kohe muidugi Carrabase restorani. Tegime isekeskis väikest like-a-sir nalja ka, et meil on Miamis oma lemmikrestoran, kuhu me IGA KORD sööma läheme, kui sinna linna satume.

Oma ööbimiskohas kuulsime pärast tädi käest muidugi seda, et tegelikult oleks Biltmore'i sisse ka pääsenud, kui me küsida oleks taibanud.

Maria Luisal oli äge maja välibasseiniga ja järgmisel hommikul tegin tööd sedasi:

Maiken tegi meie toast ja seal olevatest nipsasjakestest kõvasti ülesvõtteid, sealt võis ikka päris jaburaid esemeid leida:

WC-hari

Selline funky dušikardin

Meie toa uks oli tervenisti nööpidega kaetud

Pärast asjade kokkupanemist viskas tädi meid metroopeatusesse ära, kust sõitsime ise paar peatust edasi suuremasse terminali ja võtsime sealt linnaliinibussi, et teha üle tunniajane venimine oma Miami Beachi hotelli.

Hotellis üle tee pargis tegid inimesed massiliselt grillimist.

Hotellis oli seif ka. Nägi ilgelt vana ja retrokas välja ja tahtsime oma asjad sinna panna. Maru keeruline oli ainult juhendi pealt välja lugeda, kuidas koodi seadmine käib:

Lõpuks siiski õnnestus:

Pärast seda tegime väikese ujumise, aga lained olid ohtlikult suured ja keerutasid igast paska üles:

Rip currentite eest hoiatavad sildid olid igal pool üleval ja tõmme oli vees tõesti päris kõva. Pärast seda, kui üks tüüp (ja hunnik inimesi, kes teda päästma tõttasid) äärepealt ära oleks uppunud, ei kiskunud meid ka enam väga vette. Alguses ei saanud me asja tõsidusest arugi, kui kuulsime, kuidas mingi naine väga ogaraid häälitsusi hakkas tegema. Appi ta otseselt ei hüüdnud ja seetõttu läks päris tükk aega, enne kui aru saadi, mille pärast ta seal lärmi lööb. Inimesed tormasid rannast appi ja jäid kõik lainete kätte, samal ajal kui lainelaudurid seal südamerahus edasi sõitsid. Lõpuks aitasid vetelpäästjad kõik ikkagi välja ja nagu arvata võis, siis see esialgne uppujatüüp oli pärast ikka näost väga ära.

Õhtu poole istusime pärast veel ühes teises Art Deco piirkonna välikohvikus ja jälgisime huvitavaid inimesi, kes mööda kõndisid.

Dat hairdo!

Dat ass!

Seejärel jalutasime veidi rannas ja tegime ühe kohustusliku hüppepildi:

Õhtu lõpuks käisime läbi ka erootikamuuseumist, aga see oli üsna ebahuvitav.

Järgmine päev oli vihmane. Pärastlõunaks see siiski vaibus ja selleks ajaks oli meil broneeritud laevakruiis. Laev ise osutus kohale jõudes piraadilaevaks:

Sellega tehti meile ring Miami maismaaosa ja Miami Beachi vahele jääval alal ja sõideti lähedalt mööda erinevate kuulsuste kodudest. Mõned meeldejäävamad:

Mel Gibson

Ricky Martin. Katusel selle kera all paiknevat jacuzzi

Brad Pitt

Saare kõige suurem ja kallim maja kuulus mehele, kes töötas välja Viagra

Maja, kus filmiti Scarface

Bill Clinton nii kõva vend aga polnud, et Star Islandile oma maja lubada.
Elab kuskil korteris ühes neis majades. Korter olevat seal ka Julia Robertsil.

Aga võibolla aeti meile lihtsalt pada. Väidetavalt nägime ka Frank Sinatra, George Clooney, Denzel Washingtoni, Elizabeth Taylori, Jennifer Lopezi, Shakira, Shaquille O'Neali jpt. kodusid. Mõned pildid veel kruiisilaevalt:

Pärast kruiisi jalutasime veidi sadamas ringi ja silmasime baari nimega Bubba Gump, mille ees oli pink, šokolaadikarp ja ketsid, kuhu oma jalad võis lükata, et ennast Forrest Gumpina tunda:

Mõned pildid veel Miamist:

Slava's snowshow

Miami linnaliinibussides oli üks istekoht pühendatud Rosa Parksile, kes 1955. aastal
sai hakkama säherduse ennekuulmatu teoga, et keeldus valgele reisijale istet pakkumast.

Järgmisel hommikul läksime oma rendiautole lennujaama järgi. Võtsime esimesena tulnud aga aeglasemaks osutunud bussi ja loksusime päris kaua läbi väga kahtlaste linnaosade. Kuna olime seetõttu hiljaks jäämas, tegi Maiken rendikotta väikse kõne ja uuris, ega sellest mingeid jamasid ei tule. Sealt anti meile 20 minutit ajapikendust ja jõudsimegi vist üsna minuti pealt. Alamo töötaja oli mingi keskealine beib ja üsna lammas. Talle meeldisid kangesti Maikeni värvilised küüned ja hakkas ise ka kohe mingit küüntejuttu ajama ja kurtma, et meestele ikka ei meeldi ja mille peale mina ka kohe talt puid alla sain. Suht labane värk..

Rentimise hind läks otseloomulikult kallimaks, kui veebis näitas, umbes kaks korda, aga seda peamiselt seetõttu, et tegime lisajuhi ja mingi elementaarse odava kindlustuse ka. Alguses üritas meile muidugi sama asja kallima raha eest pähe määrida.

Raha jäi siiski natukene plaanitust üle ja saime Evergladesi ikkagi ära lubada, olgugi, et mingi hetk olime juba kahtlema hakanud. Sõitsime Tony GPSi ja mälu järgi Google Mapsist vaadatud tollivaba teed pidi Everglades Holiday Parki.

Kohale jõudes tervitasid meid esimese asjana paabulinnud.

Neid olid igal pool ja isegi sildid olid üles pandud, et inimesed oma toitu valveta ei jätaks - linnud varastavad selle lihtsalt ära.

Huviliste ringisõidutamiseks ei olnud kahjuks klassikalised CSI Miamist tuntud hõljukid, vaid sellised:

Saime kohale jõudes kohe hetk hiljem väljunud hõljukile koha. Tüüp, kes meile tuuri tegi, oli väga lahe. Muuhulgas demonstreeris ta meile, kuidas linnud tulevad talt popkorni suust võtma.

Hõljukiga kurvide võtmine toimus mingi huvitava loogika järgi ja esimese hooga tundus, et põrutame suurel kiirusel ja suure müra saatel otse kaldasse, väike video ka sellest (see, kes röökis, ei olnud Maiken, vaid mingi hiina mutt):

Raisakotkad

Õnnestus kohata ka kolme alligaatorit, kes pidid tegelikult üsna rahuliku ja pigem isegi uudishimuliku loomuga olema.

First encounter

Beebialligaator

Hüvastijätuks hüüdsime neile muidugi "see ya later, alligator" ja tuuri lõpuks andis giid teada, et kõik, kes tuuriga rahule jäid, liikugu paremale poole ehk hõljukilt paadisillale. Kes rahule ei jäänud, võivad vasakule ehk vette astuda.

Tippimine moodustab USAs klientidega otseselt kokkupuutuvate
töötajate sissetulekust kriitilise tähtsusega osa. Söögikohtade
hindadesse on näiteks tipp juba automaatselt juurde arvestatud.

Edasistest seiklustest ehk sellest, kuidas me Key Westi sõitsime ja mis meid seal ees ootas, kirjutab Maiken.

Ja vastus postituse esimeses pooles esitatud küsimusele on 17. Nendeks olid Orlando Lynx-nimeline käpamärgilogoga linnaliinibuss, buss hotellist Disney Worldi, monorelss Disney Worldi parklast järve äärde, parvlaev üle järve Magic Kingdomisse, ringraja kartauto, pargi sees ringi tegev Peoplemover, Dumbo :D, jõelaev, kummitustemaja vagun, rong ümber pargi, Greyhoundi buss Miamisse, Maria Luisa auto, Miami Metromover, Miami-Dade linnaliinibuss, kruiisilaev, rendiauto ja Evergladesi hõljuk.