Paramparaaa...siit tuleb lõpuks kaua oodatud viimane osa meie Florida tripist. Kuna kõik on kindlasti juba eelmised jutud ära unustanud, siis meeldetuletuseks saate lugeda sissejuhatust reisile ning Marguse järge. Pean ausalt tunnistama, et ise lugesin küll, sest ei mäletanudki, mis põnevaid asju kokku lubasin.
Peale alligaatoritega kohtumist pikalt enam aega ei veetnud ning hakkasime kohe Key Westi poole liikuma. Terve päev otsa oli sadanud - õnneks täpselt meie paadisõidu ajaks oli ilm selginenud. Kui aga hakkasime saarte poole end asutama, siis jäime meeletu paduvihma kätte, mille sarnast varem polnud näinud (nüüd paar kuud peale seda olen veel hullema vihma kätte jäänud, kui Philadelphiast töökaaslastega tagasi tulime). Tegime teel Key Westi peatuse ka alkoholipoes, et Couchsurfi mehele kaks liitrit rummi ja kokat osta tasuks selle eest, et seal saame ööbida. Teekond oli esialgu üsna üheülbaline, midagi põnevat ette ei jäänud. Vurasime masendavatest mitte kunagi lõppevatest väikelinnadest oma blinkivate siltidega mööda ja taevas oli ka jube hall.
 |
| Sõitsime mööda kõrvalteid, mõtlesime, et on rohkem loodust |
 |
| Vihmasadu |
Kui jõudsime mandri serva peale ning alustasime teekonda üle mitmete saarte Key Westini, siis paranes ka ilm. Päike hakkas tasapisi loojuma ning vaated olid lihtsalt meeletult ilusad! Nagu oleks mõni suur kunstnik meie ees avaneva vaatepildi just samal hetkel taevasse maalinud pastelsete värvidega. Tegime kiire peatuse Bahia Honda pargis, et jalad vette kasta, aga õhtu oli üsna jahe ning ujuma ei läinud.
 |
| Sillad ja saared algavad |
 |
| Peatus Bahia Hondas |
 |
| Katkine sild |
Margus helistas tee pealt ka meie öömajapakkujale Billile, kes tundus supersõbralik mees olevat. Jõudsime õhtuhämaruses kohale ning Bill ootas meid sigar suus enda rõdu peal. Tutvusime ja tüüp tundus väga vahva olevat. Ta juhatas meid meie tuppa ning see oli ilmselt reisil üks selliseid hetki, kus suu ammuli vajus (ja mitte ilusate vaadete pärast) - meie "tuba" oli tegelikult kilekotte, pappkaste ja muud pahna täis olev elutuba, mida jagasime ühe vanema meesterahvaga. Meie ja tema vahele oli piimakastidest laotud sein ning ukseks oli kardin ette tõmmatud. Lisaks käis tal eriti suure plärinaga ventilaator öö läbi ning kuulas megakõvasti muusikat. Magama pidime kummimadratsi peal (mis on väga OK, meil kodus ka uus suur queen size kummimadrats magamiseks nüüd), aga patju meile ei antud ning kõik, absoluutselt KÕIK haises suitsu järgi (mitte meeldiv kirsitubakas vms, vaid ilma filtrita Prima hais).
Enne, kui madratsi saime lahti teha ja täis pumbata, pidi Margus paar ussi põranda pealt ära koristama (õnneks mitte suured, vihmaussi suurused). Vannituba oli omaette ooper, seda polnud ilmselt keegi mitu aastat koristanud, lihtsat nii rõvedalt must ja jube oli, et ma pesus ei käinud kordagi ja istuda ka ei julgenud kuskile. Tuju oli ikka korralikult ära, sest mitte keegi sellest 80st iseloomustusest, mis talle oli jäetud Couchsurfi kodulehel, ei olnud maininud, et olukord nii must on. Ma ei pea end eriliseks printsessiks ka, kellele ei sobi miski ja et ma pingutan praegu üle oma kirjeldustega, seal tõesti oli rõvedalt must ning haises.
Pluss Bill hakkas kohe rääkima, kuidas me ta arvutit ikka parandama peaksime (tahtis ühendada telekaga, aga juhe ei funktsioneerinud millegi pärast) ning siis korraldas kohalikku kiirtoidu kohta mineku (muidugi meie autoga). Selgus, et koht oli umbes 5- minutilise jalutuskäigu kaugusel, ta lihtsalt ei viitsinud oma tugevalt ülekaalulist keha vedada jala sinna. Terve ülejäänud õhtu vaatasime, kuidas ta friikartuleid näost sisse ajas, öäkk! Tegelikult natuke rääkis huvitavat juttu ka, et kuidas kirjutab oma krimiromaani ja tegi selle jaoks uurimistööd kruiisilaeva peal (käis laeva arsti käest küsimas, et mida too teeks, kui laevalt avastatakse surnukeha, imestan, et teda vahi alla ei võetud). Ta teadis päris palju nt Midsomer Murdersi sarjast huvitavaid fakte rääkida jne, et natuke aega oli huvitav temaga koos seal istuda, lõpuks aga osutus ta jube väsitavaks.
Siiamaani tunnen, kuidas mingid asjad jooksevad üle minu, kui sellest praegu kirjutan siin...brrrrr. Ööseks ei tohtinud me rõduust kinni panna, sest kass tahtis sisse saada. Kiisu oli jube pulstunud karvaga vana kõuts, kellel oli mingi silmahaigus. Öö läbi nägin unes, kuidas tarantlid ja erinevad ussid läbi rõduukse sisse tulevad (magasime põrandal kohe ukse lähedal) ning enne hommikut ärkasin selle peale üles, kuidas kiisu istus mu kõrval, vaatas otsa ja tegi kõva häälega MJÄÄUU! Kassist oli muidugi kahju, aga pai ei julgenud teha (vähemalt ta toitis, jootis ja sügas teda ise). Õnneks pidi Margus too aeg veel kell 3 ärkama, et tööd teha ning siis tundsin end natuke turvalisemalt, et kui mingi elukas peaks ronima kuskile, siis ta vast paneb tähele.
 |
| Tegin kiirelt väikese skeemi, et näeksite, kuidas maja asetus välja nägi |
 |
| Vaade meie voodist |
 |
| Õu ja kolahunnik |
 |
| Pildi pealt ei tundu isegi nii jube, aga tegelikult ikka oli must ikka küll! |
Hommikul tegime hästi varakult minekut, et ei peaks Billiga suhtlema, kuna ta tahtis meid 1 dollari poodi viia ja mida kõike veel näidata (nagu oleksime mingi poe pärast Key Westi läinud). Võtsime eesmärgiks päeval kõik asjad ära näha ning siis endale uue ööbimiskoha leida. Alustasime ühest kohalikust rannast, et saaks ujuda ja kogu selle suitsuhaisu maha pesta. Pea-aegu ühtegi tasuta randa seal ei olnud, mis oli hästi imelik meie jaoks. Enamik randadest asusid parkides, kuhu sisse saamiseks maksma 5-10 dollarit.
Seejärel uurisime paari turistiatraktsiooni nagu näiteks kõige lõunapoolsem punkt USA-s, mida tähistas üks poi. Sealt oli ainult 90 miili Kuubani. Jalutasime niisama linna peal ringi ning Key Westi oli tõesti sümpaatne. Väikesed väga armsad majad lõunamaa hõngu ja värvidega, muidugi tugevate Kuuba mõjutustega. Käisime lõunat söömas eriti vahvas kohvikus, mis asus kohe Hemingway majamuuseumi kõrval. Kohviku nimi oli Kuuevarbaline kass (vihje Hemingwayle otseloomulikult). Sõime mõnusalt suvist võileiba ja proovisime kuulsa Key laimi piruka ka ära. Mmmmm...!
Kõige parem osa selle saare juures minu jaoks oli Hemingway muuseumisse. Tean küll, et see mees jõudis igale poole ja ta majamuuseumeid on ilmselt terve maailm täis, aga ma mujal pole käinud ja see tõesti jättis kustumatu mulje. Jõudsime täpselt õigel ajal, et saime giidiga tuuri teha ja nii põnev oli kuulata asju, mida ma enne ei teadnudki Hemingway kohta (mitte, et ma enne üldse väga palju oleks teadnud ta kohta peale nime ja raamatute). Nüüdseks olen muidugi palju ära unustanud, mis seal kuulsime, aga paar eredamat hetke jäi ikka meelde. Nagu näiteks, et ta tõi oma lemmikbaarist Sloppy Joe's -t pissuaari koju ja ta naine tegi purskkaevu sellest. Lisaks liiguvad sellel majamuuseumi alal ringi tema kassi järeltulijad. Ning ta keeldus enda maja juurde basseini rajamast ja kui ta parasjagu Euroopas oli ning oma naist teise naisega pettis, lasi ta naine kiusu pärast basseini ehitada. Koju tulles ei olnud Hemingway muidugi rõõmus nähes basseini ja kuuldes, kui palju see maksma läks ning ütles naisele, et kuna too võtab kõik tema raha, siis võtku see viimane pennigi ning viskas raha maha. Ta naisel oli aga huumorisoont ning lasi selle mündi sinna samma tsemendi sisse valada mälestuseks.
 |
| Ainuke avalik tasuta rand, mis oli päris linnas sees |
 |
| Kuulus poi |
 |
| Key Westi tänavad |
 |
| Kukk, kes söögikohas toolide vahel ringi kõndis |
 |
| Ainuke ehtne kartulisalat, mida siin saanud oleme |
 |
| Key lime pie |
 |
| Leidsime täiesti juhuslikult ringi jalutades suure aia, kus olid kõikide kuulsate Key Westi elanike büstid |
Ülejäänud päeva ekslesimegi linnas ringi ning nautisime. Õhtupoolikult hakkasime uut öömaja otsima ja selgus, et ükski hostel ei ole alla 120 dollari öö (meil oli 2 ööd veel vaja olla). Kuna see tundus natuke liig, siis sõitsime linnast välja ja lootsime, et seal läheb asi odavamaks, aga eksisime. Võib-olla oleks leidnud midagi natukene odavamat, kui oleksime päris mandri lähedale sõitnud, aga sinna oli julgelt üle 150 km maad. Kuigi ööbimiskohta me ei leinud, käisime Nimeta pubis (jep, nagu Tallinnas), mis asus kuskil pärapõrgus ja kuhu oli lakke ning seinte peale 1-dollarilised rahatähed kleebitud. Päris pimedas sõitsime Key Westi tagasi ning nägime nii palju kitsi (no vähemalt seitset)! Igale poole kuhu vaatasime, särasid silmad vastu ning nad sõid nii rahulikult rohtu, ega lasknud end auto tuledest üldse häirida.
Peale pikka nõupidamist otsustasime, et kannatame ühe öö veel Billi juures ära ja siis põrutame tagasi Miamisse (kaalusime ka autos ööbimist, aga meil polnud tekke ega midagi, pluss auto oli tõesti väike). Lend tagasi Washingtoni väljus nagunii Miamist, esialgse plaani kohaselt oleksime lennu väljumise hommikul hakanud varakult Key Westist tagasi sõitma, aga nii oligi vist parem, et läksime varem tagasi, siis ei pidanud varahommikul pikka sõitu tegema. Otsisime endale Airbnb kaudu kiirelt öömaja, mis ka õnnestus! Kuna oleme megaviisakad inimesed Margusega, siis ei suutnud kumbki öelda Billile, kui rõve ta juures on ning et ta võiks koristada. Tõime põhjuseks, miks varem lahkume, rahaliste vahendite otsa lõppemise. Pluss ei tahtnud suhteid päris ära rikkuda, sest kui ta kunagi annab oma romaani välja, tahaks lugeda (juhul, kui ta kirjutab ikka seda :D). Nüüd muidugi hakkas südametunnistus piinama, et teised reisijad ju samamoodi lähevad tema juurde ja keegi pole midagi halba öelnud. Kuna iseloomustust pole me talle veel Couchsurfis kirjutanud, otsustasin seda teha, aga kui ta profiili vaatasin, siis viimased külalised just olid maininud, et ta ise on lahe vana, aga koristada võiks küll.
Järgmisel hommikul hakkasime varakult pakkima ning nägime ühte noort meest, kes oli ka ta majakaaslane (seal elas väga palju inimesi ning mingid saladuslikud toad olid, me ei saanudki kõigest lõpuni aru). Olime eelmisel päeval näinud, kuidas sama mehe toa aknast piilus üks armas kutsu välja ning nüüd küsisime, kas see on tema oma ja kas võime teda paitada. Tüüp ütles, et läheb duši alla ja me võime seni tema koera hoida. Margus sättis kaamera valmis ning tüüp viskas koera mulle sülle. Paitasin teda mõnuga ja Margus hakkas pilti tegema, kui korraga nägin, et ta heleda karva seest ronivad igast huvitavad putukad välja ja poevad siis tagasi karva sisse. See oli ikka viimane piir, et seal nii mustad inimesed elavad. Ootasime viisakalt, kuni tüüp pesust ära tuli ning siis läksime minema. Margus leidis enda jala pealt ühe kirbu ka kohe peale seda ning tükk aega tundsime mõlemad, et keegi ronib ja hüppab kuskil. Mõtlesime juba hirmuga, et kui saimegi kirbud, siis on pärast rendiautos ja uues ööbimiskohas ka need, väga piinlik oleks olnud. Õnneks aga vist pääsesime (ptüi-ptüi-ptüi), sest siiamaani pole midagi olnud. Enne Miamisse tagasi pöördumist läksime uuesti Bahia Honda parki, et natuke ujuda. Key Westis ujusime ka, aga vesi polnud ikka nii sinine ja puhas nagu Barbadosel (see on ikka vaieldamatult parim puhkus siiamaani). Käisime ujumas Bahia Hondas ning kirjutasin esimest blogipostitust sealt. Päike säras kesklõunases taevas ning kui läksin autost vett võtma ilma päikeseprille pähe panemata, olin täiesti pimestatud (sest olime varikatuse all muidu) ja lõin oma väikese varba vastu betoonist parkimisplatsi äärt ära. See tunne oli jube imelik ja megavalus ning olin väga-väga kindel, et nüüd on luu katki. Kõik see ja palavus kokku vist tekitas mulle kuumarabandus-paanikahoo ning korraga hakkas jube paha (pea käis ringi, süda oli paha, külm higi kattis keha). Õnneks oli seal rannas ka väike majake, kus sai toalettruumis käia ja päikese eest varjus olla, et kui natuke aega seal istusin ja külma vett näkku pritsisin, siis läks üle ja pilt päris eest ära ei läinud.
 |
| Kirpudega kutsu ise oli väga armas ja tahtis sülle kogu aeg |
 |
| Siit ilmselt pole näha hästi, aga kui sisse zoomida, siis näeb ka musti putukaid |
 |
| Ja ma ei saanud ju kutsale mitte paid teha! |
 |
| Bahia Hondas |
 |
| Margus kirjutas laulusõnu |
Seejärel võtsime kiire eine ja hakkasime Miami poole liikuma. Sinna jõudes oli meil aega, enne kui meie võõrustaja Apple koju jõudis ning otsustasime uuesti Biltmore'i hotellis käia ja seekord ka sisse kiigata. See oli parim otsus! Me pole kunagi varem nii suurt basseini näinud nagu seal oli! Pm oli see nagu järv ja oleks hirmsasti tahtnud ujuma minna! Küsisime ühe sealse naise käest, kas tubadesse on ka võimalik vaadata ja tegelikult oleks nende kõige kuulsamale 13ndale korrusele saanud minna, kui keegi poleks seal just parasjagu ööbinud. Pärast lugesin netist, et miks see korrus just nii kuulus on ja sinna inimesi lastakse. Nimelt oli seal ühel mafiabossil väike mängupõrgu üles seatud, kus ka Al Capone armastas käia ning ta läks oma partneriga tülli ja lasi partneri kõikide külaliste nähes maha. See mafiooso, kes maha lasti, armastas naisi ning väidetavalt kummitab nüüd hotelli 13ndal korrusel. Leidsin ühe huvitava teksti ka selle kohta, kes tahab lugeda, siis kopeerin põnevamad lõigud siia (ümber ei viitsi trükkida):
One story tells of a lady and her husband who tried to get off on the 4th floor, but the elevator took them to the suite on the 13th floor. The door opened into the foyer of the suite, and continued to stay open for several minutes, not responding to the attempts of the couple to get the elevator to take them back down. Curious, the woman stepped out into the foyer. The doors immediately slammed closed and the elevator descended back to the lobby with the husband. He got help from the hotel staff. When they arrived back at the 13th floor, the woman was very frightened. She had heard someone moving around in the dark room, small objects falling to the floor, and laughing. She smelled cigar smoke (Fatty loved his stogies), and it was very cold.
Another tale involves President Clinton! He was staying on the 13th floor anticipating a football game on the television. The set refused to get any reception and then began to turn itself on and off. He decided to leave and watch the game elsewhere that night.
Hästi hea atmosfääriga hotell oli muidu, rahulik ja vaikne. Ning vaatasime, et kui tipphooaeg pole, siis pole toa hinnad ka hingematvad (kallid ikka, aga me arvasime, et kuskil 500 dollarit kindlasti, tegelikult sai 200 dollariga juba ilusa toa). Nii et kui kellelgi on Miamis ööbimist vaja, siis julgen soovitada.
 |
| Tagasitee Key Westist |
 |
| Biltmore'i hotell |
 |
| Eriti suur bassein! Üks veel suurem pidi Las Vegases olema |
Edasi liikusime Apple'i juurde, kes meile öömaja pakkus (ta ise oli Hollandist pärit, aga elas nüüd Miamis). Juhised, mis ta meile sõnumiga saatis, olid väga segased ning otsisime väikses suletud kommuunis tema korterit väga kaua (pidi kuskilt x kohast ära keerama ja pimedas ei olnud midagi näha). Tuba oli vahva ja puhas, täielik luksus. Magasime end korralikult välja ning kuna terve järgmine päev kallas vihma, siis enamuse hommikust viibisime toas.
Päeva teisel poolel vedasime end kõigepealt ühte iidset kloostrit vaatama, mis veeti kivi kivi haaval Hispaaniast kohale. Klooster ehitati 1141. aastal Hispaanias ning on läänepoolkera üks vanimaid ehitisi. 1925. aastal ostis William Randolph Hearst selle ära ja lasi tükkideks võtta ning USA-sse saata (11 000 kasti tuli kokku).
Järgmiseks sõitsime Miami ühele tehissaarele, kus elavad rikkad (pidi maksma, et üle pisikese silla sõita linna sees) ning kus filmiti esialgsed Dexteri sarja kaadrid (Dexteri kodu, nüüd filmitakse sarja Californias). Kohalikel elanikel oli aga Dexterite fännidest vist villand saanud, sest enam ei pääsenud alale üldse ligi ning eriti kaugelt luurates sai kuulsat korteriust näha.
Järgmiseks läksime õhtust sööma Art Deco piirkonda Jerry's Famous Deli'sse. Portsjonid olid meeletult suured, aga teenindaja polnud suurem asi. Nimelt tuli ta meie juurde ja küsis, kas saaksime sulas maksta, sest tegi meile juba kogemata lõpparve sularahas ning sulges oma kassa. Muidugi polnud me sellega nõus, sest sularaha meil polnud ning lähedalasuv automaat ei olnud Wells Fargo panga oma, mis tähendas, et see võtab teenustasu raha välja võtmise eest. Tüüp aga järjekindlalt pressis peale, et muud moodi maksta ei saa ning lõpuks saigi ta oma sularaha, aga tippi ei saanud (mõnikümmend senti sai, sest ta ei toonud meile vahetusraha tagasi vaid kadus vaikselt ära). Väga ebaviisakas igatahes. Olen täiesti kindel, et ta oleks saanud maksmisviisi muuta, aga lihtsalt ei viitsinud tegeleda sellega.
 |
| St. Bernard de Clairvaux klooster |
 |
| Huvitavad toolid olid kloostri juures, kuhu ei võinud istuma minna |
 |
| Dexteri korteri uks (see sinine) |
 |
| Jerry's Famous Deli |
 |
| Portsjonid olid suured ja ma pole endiselt ära harjunud sellega, et nende jaoks on salat see, kui kõik asjad eraldi taldriku peale panna viisakatesse hunnikutesse |
 |
| MIA lennujaama vaieldamatult parim osa - eriti äge aken |
Viimasel päeval selgus ka see, et meie võõrustajale meeldib hirmsasti kanepit teha ning see ilmselt seletas ka seda, miks ta aluspükste ja paljaste rindade väel mööda tuba ringi kõndis, kui meie samal ajal seal olime. Muidugi hoidis ta nii moe pärast pluusi rindade ees, aga suht paljastav ikkagi. Pluss meeldis talle oma stringe jätta vannitoa uksenupu külge, et ilma neid puudutamata ei saanud ust sulgeda.
Ja sellega saigi väga põnev ning vinge Florida tripp läbi. Meie seiklused aga veel otsa pole lõppenud, oma kirjutamisjärge ootab autotripp mägedesse ja viimane New Yorgi reis.
15ndal augustil sõidame uuesti New Yorki (ei saa ikka küllalt), sest Louisa Saksamaalt tuleb oma abikaasaga meile külla. Ning 19ndal augustil hakkab mul juba InDesigni kursus, millele end registreerisin. Ja septembri alguses juba sõidame New Yorki, et Made ja Maarjaliisiga läänerannikule lennata ja paar nädalat seal veeta.
Otsime hetkel enda tuppa ka uusi üürilisi, kirjutasime ise kuulutuse ja tegime ilusad pildid ka (Tony ei ole selles väga hea). Pluss, kui keegi tunneb huvi, siis saame ise neid intervjuuerida ja minu ülesandeks on kindlaks teha, kas nad Charliega sobivad kokku ja et uued inimesed oleksid ikka koerasõbrad. Pean mingi raju küsimustiku välja mõtlema.
